Katkistest meestest

Ma olen siin viimasel ajal jälle meestest mõelnud, et küll on ikka üks imelik liik. Nimelt kuulan ma kellegi soovitusel "Kurjategija ja karistus" podcasti trenni kõrvale ja seal siis võetakse ette üks pätt ning räägitakse sellest, millega ta hakkama sai (vägistas ja mõrvas) ning lahatakse seda, et kuidas ta üldse sinna jõudis ning mis teda ajendada võis. No ikka on ju huvitav, et kuidas meie kõrval saavad sirguda inimesed, kes otsustavad, et vägivald on parim lahendus. Sest sageli räägivad kurjategijate tuttavad ja naabrid, et tegemist oli ääretult viisaka, tagasihoidliku ja abivalmis inimesega, keda keegi ei oska kahtlustadagi, et ta näiteks oma tütart keldris ketis hoiab ja igal ööl vägistamas käib. 

Nii ongi üsna tavaline, et kaabaka lapsepõlv oli keeruline, tal olid kas ühe või mõlema vanemaga keerulised suhted, ta jäeti armastusest ilma, ta jäeti vanema poolt maha ja nii ongi kasvanud inimene, kes tahab talle osaks saanud ebaõiglust teiste peal välja elada. 

Olgu mainitud, et mitte kõik osad podcastis ei räägi meestest, on ka naispahalasi, kes sooritavad rõlgeid ja võikaid kuritegusid. Aga naiste puhul pole mulle nende keerukas lapsepõlv silma jäänud. 

Loomulikult lapsepõlv mõjutab. Ainult, et meil suht kõigil on see lapsepõlv, noh p*rses. 99% inimestest, nii meestest kui naistest, suudavad siiski ilma tapmata ja vägistamata oma elu mööda saata. Miks siis see 1% leiab, et kuna emme mulle üks kord laksu andis ja poest kommi ei toonud, siis on okei prostituute sukkadega metsa vahel surnuks kägistada ja nende elutud kehad jõkke uputada? Äkki läheks teraapiasse lihtsalt?

Veel ma olen mõelnud selle üle, millest oli ka raamatus "Mul on nimi" juttu, seal oli räägitud ühest koolitulistamise juhtumist, mille käigus noormees lasi maha mitu kaasõpilast ning sooritas lõpuks enesetapu. Pärast seda leiti tema manifest, milles ta oma teo põhjusi kirjeldas. Põhimõtteliselt ajendas teda relva haarama see, et ta oli üht oma kooliõde välja kutsunud ja korvi saanud ning ei suutnud pikalt saatmisega leppida. Ma ei tea, äkki oled lihtsalt toredam, mitte ei sunni inimesi relva ähvardusel endaga välja minema? 

Aga ei, selle peale ju öeldakse, et naistel on utoopilised ootused meestele. Noh, et nad oleks viisakad ja kenad. Ennekuulmatu! 

Kunagi oli mul kavaler, kes pidevalt rõhutas seda, et mehe välimus ei ole oluline. Samal ajal kritiseeris oma kaasat, et too ei viitsi trenni teha. Kaasa muide nägi fantastiline välja, ma nägin pilte. Mees... mitte nii väga. Mees õiendas ka naise kallal, et tollele meeldis õhtuti klaas veini võtta telekat vaadates. See, et ta ise kuuspaki õlut iga õhtu sisse kaanis polnud tema meelest mingi probleem. Et siis mehe välimus ei tohiks olla määrav. Ega iseloom. Samuti ei taha tänapäeva mehed ka rahaliselt panustada. Kritiseeritakse naisi, kui nad pole valmis arvet pooleks tegema, ise samal ajal ei viitsi isegi duši all käia ega puhtaid riideid selga panna enne kohtingut. Tuletame korraks meelde, palju naistel kulub aega ja raha selleks, et ilusad välja näha. Muidugi võiks naine ka tulla nii nagu ta on, natuke väsinud, meikimata, kammimata, kulunud koduriietes ja raseerimata. Arvate, et selline naine pääseb kriitikata? Aga kui mehelt sama oodata, siis on ootused liiga kõrged? 

Olen kohtunud ka meestega, kes olid noorena nohikutüüpi ja kellel polnud tüdrukute seas erilist lööki, aga kes täiskasvanuks saades paar rinnakarva kasvatasid ja leidsid, et neil on nüüd võimalust, käivad ja panevad kõike, mis liigub. Umbes, et kui ma polnud keegi, siis te ei tahtnud mind, nüüd ma käin ka murran te kõigi südamed. See, et Liisa kolmandas klassis sinuga ei tahtnud pudelit mängida ei tohiks olla põhjus, miks sa tropp oled. Äkki saaks üle üks kord?

Kas tõesti on oma emotsioone nii keeruline valitseda ja mingi kunagise ebaõiguse tõttu tervet maailma kirega vihata?

Ja siis räägitakse, et naised on emotsionaalsed ja ei suuda oma tundeid talitseda. Tegelt?