Loetud

Kes mind Instagramis jälitab, see juba teab, et Pamela Andersoni lugu sai loetud. Algus mulle meeldis. Oli siiras ja natuke toores, selline õrnake. Aga mingil hetkel muutus jube tüütuks. Mina, mina, mina. Mina olen nii intelligentne ja armastan kunsti. Mina kohtusin tähtsate poliitikutega ja palusin neil loomade vastu lahkemad olla. Mina ostsin oma raha eest lastele riideid ja pesumasina. Mina, mina, mina. 

Ja kuna ma kõike siin elus läbi enda kõverpeegli hindan, siis tundsin oma lugejatele kaasa. Ah siis tähendab nii te mul vaesekesed tunnete, kui ma jälle blogin. Mina, mina, mina. 

Pamela Andersonist veel. Nagu mainisin, siis arvan, et tema arusaamine armastusest on kreenis. See, et kaks noort üksteise peale indlevad, noh, tore, et see sul oli, aga kas see on tegelikult armastus? Sest sa ju kirjutad, et kuni te üksteise püksis askeldasite, siis su elu muud aspektid jooksid lühisesse ja sa olid iseenda halvim versioon. Kaaslane oli pigem nagu puuk ja parasiit su küljes ja sina püüdsid elu eest teid kõiki vee peal hoida, kui teine süüdimatult su elu ja võimalusi hävitas. See ei kõla nagu armastus. 

See, kuidas ta oma intelligentsust kiidab. See meenutas mulle, kuidas ma iseenda ilu kiidan. Võlts, vale, tühi. See ei oma väärtust, kui sa ise enda kohta seda ütled. Ja intelligents, noh, tegudes võiks ju väljenduda, mitte kiidulaulus. Imestad, et keegi sind ei taha tõsiselt võtta ja arvad, et selles on su seksijumalanna kuvand süüdi, aga maailm on täis imekauneid, seksikaid naisi, kes on tõsiselt võetavad ja kes muudavad ajalugu. Mulle tundub, et kaunitel ja säravatel naistel on seda teha isegi lihtsam, kui teistsugustel. Nad astuvad ruumi ja kõigi tähelepanu on neil, piisab neil vaid suu lahti teha ja neid kuulatakse ning neile tahetakse muljet avaldada. Aga kui ilu ja seksapiili taga ei ole tõelist intelligentsi, siis lumm vaibub kiiresti. 

Kokkuvõttes ütleks nii, et Netflixi seriaalis jäi mul temast parem mulje. Raamat muutis ta jälle tavaliseks Playboy jänkuks. Kuigi seda ma ütlen, et oma lapsi ta näib päriselt armastavat ja see mõjus ilusalt. 

Siis ma lugesin Domenico Starnone "Seotud". Raamat ise on väga lühike, kõigest 166 lehekülge pikk. Jaotatud kolme ossa. Esimene osa on naise kirjad mehele, kes pärast idüllilist 12-aasta pikkust abielu ühtäkki naise ja kaks last maha jätab ning oma armukese juurde kolib. Naine kirjutab mehele, tuletab talle tolle kohustusi meelde, anub, palub, ähvardab, sõimab. Küsib, et mis ometi juhtus, kõik oli ju hea. Naine ei lasknud ennast käest, hoolitses nii enda kui mehe eest. Siis tunnistab, et ega temagi teab mis õnnelik selles suhtes polnud ja on isegi pidanud plaani mees hüljata, aga näe, mees jõudis ette. 

Teine osa on räägib elust nelikümmend aastat hiljem ja jutustajaks on mees. Mees on taas oma kodus, oma naise juures, kelle juurde ta pärast nelja armukese juures oldud aastat tagasi pöördus. Mees selgitab perehülgamise tagamaid ning seletab, et tal polnud tegelikult kordagi kavatsust oma pere lõplikult hüljata vaid teadis algusest peale, et ta tagasi koju läheb. Huvitaval kombel ei tundu tagasipöördumise põhjus olevat suur armastus või kohusetunne pere vastu, vaid vajadus olla vihatud ja põlatud. Ta läheb koju, kus endisest leebest koduperenaisest on aastatega saanud tuldpurskav vihane draakon. Aga mees lepib sellega, sest ta mõistab, et tema ise on selle põhjustanud ning sellega leppimine ning oma kodus kikivarvul ringihiilimine on tema püha kohus ja elusaatus. 

Kolmas osa jutustab sama lugu laste seisukohast, kes nägid seda kõike pealt ja kõrvalt, kuidas nende isa lahkus, ema hulluks läks, isa tagasi tuli ja ema ta vangistas. 

Muidugi mulle meeldis. See on üks neist lugudest, mida mulle meeldib ikka ja jälle rõhutada, et ma ise enda lahutuse pärast end halvasti ei tunneks. Ma teadsin algusest peale, et kui ma oleks koosleu mehega jätkanud, siis oleks ma meid mõlemaid varem või hiljem hulluks ajanud. Ma oleks täpselt sama moodi nagu raamatus olev naine, igavesti seda ühte kõrvalhüpet oma mehe pea kohal hoidnud ja ta elu põrguks muutnud. Sest kui sa teed mulle haiget, siis ma panen su kannatama. 

Huvitav oli selles raamatus ka see moment, kuidas meestele meeldivad hullud naised. Enne kõrvalhüpet oli ju pere rahul ja rõõsa. Mees sai elada oma elu oma äranägemise järgi, naine vaikselt toimetas nii kodu kui lastega, püüdis mehele igati meele järele olla ja enda ambitsioonid vaikselt alla suruda. Aga mehel jäi miski puudu. Selle ta leidis mujalt. Naise hüsteerilisi kirju ta nautis. Kui naine aga mingi hetk olukorraga leppis ja mehe rahule jättis, ronis mees ise koju tagasi. Mees otsis draamat. Ja seda ta sai. Elu kodus oli väljakannatamatult jube. Aga just seda ta tahtis. Tahtis hullu naist, kes teda alandab, kritiseerib, kohitseb ja türanniseerib. Kui tihti me oleme kuulnud mehi kaebamast selle üle, et naine muutus hulluks? Noorena ma veel uskusin seda. Nüüd ma küsin, kas valjusti või endamisi, et aga mida sa tegid, et naine hulluks läks? Malbe, leebe tore naine ei lähe lambist hulluks. Ning kõige ägedam osa selle juures on see, et need hullud fuuriad meeldivad meestele hullupööra ning kuigi nad vinguvad ja vigisevad nende üle, siis selliseid naisi naljalt maha ei jäeta. Jäetakse just neid malbeid ja leebeid, kes draamat ei tee.