Sundkäitumine

Poeg käis mul kontoris külas. Sünnipäeva tähistamas. Saate aru jah, et ta on otsustanud nii asjalikuks hakata, et meil on võimatu ühist aega leida ja nii ta jõlgubki mul kontoris, mitte ei tule/kutsu külla. Aga oluline, et ikkagi tahab kokku saada. 

Tundus, et ta ei vihanudki kingitust 100%. Ainult nii umbes 78. 

Küsis, et mida ma teinud olen viimasel nädalal. Mitte midagi. Või noh, šhopanud nagu homset poleks. Arutasime selle ütluse üle, et "raha kedagi õnnelikuks ei tee". Leidsime, et see on vale, mida rikkad inimesed vaestele püüavad maha parseldada, et vaesed ei pürgiks rikkuse poole ja kogu vara jääks nende kätte, kes juba rikkad on. Ei tea ma ühtegi inimest, kes oma vaesuses rõõmust ruigaks. 

Eelmine nädal näiteks ostsin kaks tassi. Erinevad. Ühe eest maksin 0,80 senti ja teise eest 9,90 eurot. Ühtemoodi tegid nad mind õnnelikuks. 

Või raamatud. Raamatud teevad mind väga õnnelikuks. Ma olen sellest varem ka kirjutanud, aga ütlen ikka, et minu jaoks tähendavad raamatud kodutunnet. Lihtsalt midagi nendes on. Mingi turvatunnet nad mulle pakuvad. Ma ei pruugi neid raamatuid, mis kodus riiulis on, väga tihti lugeda, aga see, et nad seal olemas on, see kingib mulle rahu. See on umbes nagu toitu täis külmkapp ja neljakohaline number säästukontol (kuuekohaline oleks parem, aga jõuab). Ja kui mul on raha, siis ma ju saan raamatuid osta. Ergo - raha = raamatud = õnn. 

Loen Pamela Andersoni autobiograafiat ja see on üks omamoodi raamat. Ma tahaks öelda, et toimetamata ja toores, poolik ja ebatäiuslik, aga kuidagi see sobib. See raamat ongi Pamela Andersoni häälega. Ta on nii süütu, nii lihtne, nii naiivne. Maailm on temasuguste jaoks üks karm ja kole paik, see neelab nad alla, nätsutab tuimaks ja sülitab välja, kui neist enam kasu pole. Tema saadet Netflixist vaadates mõtlesin pidevalt sellele, et see, mida tema nii sujuvalt armastuseks kustub, on kõike muud kui seda. Nüüd, raamatut lugedes, saan ma aru, et tema arusaam armastusest ongi see, sest sellist armastust nähes ta üles kasvas ja kujunes. Positiivne on see, et kuigi ta armastusest räägib, siis endale liiga ta teha ei lasknud ja kui mees muutus vägivaldseks, siis lahutas temast ka ära. Kuna ma alles poole peal olen, siis ei tea veel, mis järeldusi ta teha jõuab, aga ma loodan väga, et keegi, kes seda loeb, ei leia sealt õigustust oma vägivaldse kaaslase kõrvale jäämiseks. Armastus ei tohiks teha haiget, see ei tohiks teha kahju. See peaks tooma meis välja parimad omadused, see peaks meid tiivustama ja inspireerima, mitte kurnama ja lämmatama. Loomulikult pole täiuslikku inimest olemas, meis kõigis on kiikse ja puudujääke. Aga kui teise inimese olemasolu sinu elus röövib sult hingerahu ja piirab su potentsiaali, siis see ei pruugi olla armastus, isegi kui see tundub nii. 

Õhtul käisin trennis ja mu kõrvale tuli üks naine, kes oma kapi desinfitseeris, enne kui oma riided sinna sisse pani. See meenutas mulle, et meil oli vanima pojaga hiljuti dialoog, kus ma küsisin talt, et kas tal on OCD, sest ta tahab pidevalt oma asju pesta, desinfitseerida ja steriliseerida. Ta vastas sellele: "loomulikult on, sa ei teadnud või?" Ja see oli huvitav, et ta nii rahulikult seda tõdes. Nagu see oleks maailma kõige loomulikum asi. Umbes, nagu ma oleks küsinud, et kas ta on 196cm pikk. See pani mind mõtlema, et maailm vist ikkagi natuke muutub ka. Praegu räägivad noored erinevatest vaimsetervise probleemidest sama vabalt, kui minuvanused räägivad ilmast ja Eurovisioonist. Keskmine poeg on oma sõpradest rääkinud, kes on ise pöördunud psühhiaatriahaiglasse, kui neil on tekkinud enesetapumõtted või kui nad ei suuda mõnuainete tarbimist kontrollida. Ja see on ju positiivne, ma leian. Inimesed on teadlikumad, nad oskavad ja julgevad abi küsida. Oma eripärasid ei häbeneta ega püüta varjata.

Samas ma näen, et uus põlvkond võib ka väga traditsiooniline ja stereotüüpne olla. Seda pigem muukeelses kasvukeskkonnas. Ei oodata, et naised panustaks või mängiks mingit muud rolli, kui koduhoidja ja ema oma. Erinevad eripärad orientatsioonis, välimuses või mõttelaadis on jätkuvalt tabud ja oma nõrkusi varjatakse ning eitatakse. Olles ise teise suhtumisega on seda vanamoodsat elustiili ja eelistust kõrvalt kummaline vaadata. Nagu oleks ajamasinasse hüpanud ja viiskümmend aastat ajas tagasi sattunud.

Vanusega on tekkinud omamoodi minnalaskmine. Näed kõrvalt erinevaid inimesi ja nende eelistusi ning eluvalikuid, paljusid, millega sa ei nõustu ning mida mõista ei suuda. Aga saad nagu aru, et see pole sinu asi. Sa ei saa teiste inimeste eest vastutada, ainult enda eest. Sellepärast on vahel imelik, kui mõni jätkuvalt oma võitlusi võitleb, justkui sõltuks sellest miski. Sõbrannaga rääkisime sellest, kuidas mul on õnnestunud vähemalt kahele eesti autorile hinge s*ttuda. Või õigemini on need kaks autorit võtnud kätte ja tulnud oma õigust taga nõudma. Paar blogijat on sama teinud, kui on tundnud, et ma neile liiga teen. See on tulnud ootamatult ning mind üllatanud, sest ma ise ei kujuta ette, et ma viitsiks. Olen rohkem kui korra näinud oma nime teiste blogides kriitikarahe all, isegi mingites foorumites olen hammaste vahele jäänud, aga ma ei ole tundnud, et ma peaks sellele reageerima. Tunnistan, mõnus see ei olnud. Samas, mis see minu tõmblemine ja kaagutamine muutnud oleks? Kuidas minu seletamine ja õigusenõudmine minu jaoks positiivselt oleks lõppeda saanud? Oma blogis olen jah jutuks võtnud ja kaastunnet luninud, aga selleks see blogi ju on, et ma saaks siin ventileerida. 

Samas, ma ei tea, kas see üldse vanusega seotud on. Ega ma noorena ka barrikaadidele ei tikkunud. Mul on veel hästi tugevalt sees see sundmõtlemine, et kui midagi on valesti, siis on probleem minus. Kui keegi mind kritiseerib, siis minu esimene mõte on, et kas tal on alust. Tihti on ja see tähendab, et midagi peab minus muutuma. Aga kui ma leian, et alus puudub, siis on asi kritiseerijas ja tema enda ebakindluses, kadeduses või suhtlemispuudulikkuses, ja see asi ei puutu enam minusse ning minu asi ei ole teda parandama hakata.