Lugesin raamatut.
Esimene lehekülg oli väga hea. Muigasin, naeratasin, muhelesin.
Edasi läks juba imelikuks. Lugedes oli selline tunne, et ma olen kogemata kontvõõra kõige intiimsemasse varjupaika sisenenud, kus pesemata rinnahoidja vedeleb nurgas, raseerija roostetab kraanikausiserval ja peeglil on jumestuskreemijäljed. See võõras siis jutustab hoogsalt sulle oma piinlikke saladusi ja sul on tohutult ebamugav, sest sa tead, et sa ei peaks seal olema, ta ajab sind kellegi teisega segi, ta arvab, et sa oled ta sõber, aga sa pole. Ja sa ei tea, kuidas sealt pääseda ilma tema tundeid riivamata ning seepärast sa naeratad pingutatult ja noogutad kaasa, kuigi sul pole halli aimugi millest ta räägib ja miks ta arvab, et sa teda mõistad.
Väga kurb oli lugeda. Mis on naljakas, sest tegelikult oli vist püütud vananemisse kuidagi eneseirooniliselt ja huumoriga läheneda. Aga lõpptulemus oli... hale. Mis eriti traagiline selle juures, ma nägin justkui ennast kõrvalt. Nägin seda, kuidas ma ise siin paari viimase aasta jooksul olen ilu ja nooruse osas muutunud obsessiivseks ja veidraks. Justkui tahtes endale tõestada, et midagi pole muutunud ja asjad lähevad ajaga ainult paremaks, samas püüdes meeleheitlikult oma noorusest kinni hoida ja aega peatada.
Aga ega mul ei olegi selles osas ühest seisukohta, kui aus olla. Jah, ma tunnen ennast hästi oma vanuse juures. Ma ei häbene oma vanust. Ma olen selle üle uhke, ma ei püüa varjata oma tegelikku sünniaastat ja ma ei tunne ennast halvasti, kui mult dokumenti ei küsita või keegi mind prouaks kutsub. Aga ma püüan ikkagi oma välimuse eest hoolt kanda, ma tahan olla nooruslik ja trendidega niivõrd kuivõrd kaasas käia. Samas, kui ma praegu seda kirjutan, siis ma olen alati enda välimuse eest hoolt kandnud ja trendidega kursis olnud. Varem see ehk lihtsalt ei riivanud silma, sest see oli nö eakohane. Kuna aga arvatakse, et teatud eas peaks ilusad riided poodi jätma, valima ilu asemel praktilisuse, mugavuse ja tagasihoidlikkuse, siis see ehk tundub kõrvalt piinlik justkui ma püüaks midagi endale tõestada. Aga ei püüa, ma lihtsalt olen see, kes ma alati olen olnud. Kasvõi muusikast rääkides. Mulle on alati mainstream ja popmuusika meeldinud. See, mis oli pop üheksakümnendatel, nullindatel jne. Ma ei kuula praegu muusikat, mis oli pop siis, kui ma olin hilisteismeline ja kahekümnendates. Minu jaoks on see suurelt jaolt igav ja kulunud. Mu ema oli samasugune. Ta käis ka trendidega kaasas. See on mul geneetiline.
Kui rääkida veel välimusest, siis asi pole minu jaoks niivõrd selles, et ma tahaks noorem välja näha. Minu meelest inimesed, kes teevad erinevaid iluprotseduure ei näe nooremad välja nagunii. Ei ole nii, et ma vaatan viiekümneaastast, kes on süstitud ja lõigatud, et oo, kolmkümmendviis. Vaatan, et viiskümmend, kes on ennast kohendanud. Ja ennast vaatan samamoodi. See, et ma midagi olen süstida lasknud, ei muuda mind nooremaks. Ma ei tahagi seda. Ma tahan lihtsalt oma enda nägu.
On olnud äärmiselt keeruline oma muutuva näoga leppida. Ma polnud selleks valmis. Ja see on nüüd kestnud minu meelest viimased viis aastat. Aasta tagasi olin ma jõudnud punkti, kus ma armastasin oma nägu. Ajasin kõik lugejad sellega närvi, et ma ennast pidevalt imetlesin ja kiitsin. Aga paraku muutusin ma edasi. Mu näkku tekkisid vaod ja nahk vajus kohtadest, mis jätsid vana ja väsinud mulje. Ja just seda ma muuta tahtsingi. Seda väsimust näost kustutada. Tõsta nahka sealt, kust see mind tuhmistas ja väsitas. Ma ei taha näha välja noorem, ma tahan puhanud ja värske välja näha. Noorena oli see lihtne. Magasid korralikult, jõid vett, jätsid veini joomata ja korras. Nüüd ei aita enam miski. Ärgates on ikka mingid kotid silme all. Vahel mulle tundub, et kui ma olen eriti hästi maganud, siis on need kotid isegi suuremad, sest ilmselt lamades koguneb vesi just sinna, sest nahk on seal õrnem. Alkoholist loobumine ei anna ka mingit tulemust. Nagu päriselt. Ärgates on ikka pohmellitunne. Liigne veejoomine ajab keha jälle teistpidi vett täis ja näed ikka välja nagu oleks alates seitsmekümnendatest kusagil narkourkas endale amfetamiini silmamunadesse süstinud. Ja sellega on nii raske leppida!
Jutud käivad, et kuni menopausini nägu muutubki. Ja see nägu, millega sa menopausile punkti paned, on nägu, millega sa hauda lähed. Mul on menopausini viis kuni 10 aastat. Ma ei tea kuidas ma selle üle elan.
Ja kõrvalt on seda juttu piinlik lugeda. Ma tean. Sest see kõik ei ole ju tegelikult üldse oluline. Ma ise ka ei vaata inimesi ja ei mõtle, et nii piinlik, et ta on vanaks jäänud. Ma tegelikult üldse ei mõtle teiste inimeste välimusele. Mul võib olla hea sõbranna, kes võtab kaalust kakskümmend kilo maha ja siis kolmkümmend kilo juurde ja ma ei näe vahet. Ma näen oma sõbra hinge. Ammugi siis oskan ma teiste näost mingeid kortse ja volte otsida.
Oluline on see, et ma tunnen ennast hästi. Et ma elan praegu oma parimat elu. Ma olen õnnelik ja tasakaalus. Mul on elu parim seks. Ma jõuan trenni teha. Mu lapsed on suured, ilusad ja toredad. Mul on oma kodu ja sõbrad. Mu elu on paigas. Ma naudin seda, mida olen saavutanud, oma töö vilju. Ma olen tänulik iga elatud päeva eest ja mul on suures plaanis olnud imeilus elu. Mul on olnud seiklusi ja armastust, armumisi ja südamevalu ning see kõik ei ole mind muutnud külmaks ja küüniliseks. Mul on eluisu ja ma tunnen, et inimesed mu ümber austavad ning imetlevad mind. See kõik ei ole tulnud niisama. See ei kukkunud ise mu sülle. See polnud nii, kui ma olin kakskümmend aastat noorem. Aeg on selle kõik mulle kinkinud.
Aga see raamat. Ma ei saanud aru, kellele see kirjutatud oli. Kas minusugustele üle neljakümnestele, kellel on raske muutustega leppida? Sest pidevalt oli toodud võrdlusi, kuidas varem jaksasid seda ja teist teha, aga nüüd tahaks lihtsalt kodus diivanil kerra tõmmata ja raamatut lugeda. Minu jaoks oli häirivalt palju juttu vastassugupoolest ja armusuhetest. Nagu see, kas mingi kolmekümneaastane mees sind peol märkab või mitte, on eluoluline ja mida see märkamine sinu kohta siis näitama peaks (tuletame kõik meelde, kuidas ma esimesest vabatahtlikust eepose kirjutasin...). Tahame kõik hullud feministid olla, aga päeva lõpuks määrab meie väärtuse see, kas meile tehti baaris jook välja? Hmm... Häiris ka see, kuidas noorust maha tehti. Noored ei ole süüdi, et nad on noored. Miks neile seda ette heita? Loogiline, et nad elavad esimest korda ja teevad läbi samu asju, mida meie kunagi. Miks neid selle eest kritiseerida ja pilgata? Kas see on maha surud kadedus, mis väljundit otsib? Või oli see raamat mõeldud naistele, kelle kahekümnendad hakkavad lõppema ja nad kardavad, et parim osa elust on läbi ning kui nad loevad sellest, kui äge on elu neljakümneselt, siis rahunevad maha? Aga elu ei ole ju nii äge neljakümneselt, vähemalt minul küll seda raamatut lugedes sellist muljet ei jäänud.
Eriti alatu oli see, et raamatu tekst on pahatahtlikult väikses kirjas. Mind häiris see hullupööra. Mõtlesin pidevalt, et kui see peaks olema keskealistele, siis miks on tekst nii tilluke. Tuleb välja, et see oli meelega. Autor tunnistas ühel hetkel, et see oligi teadlikult valitud, et lugeja tunneks, et tal on vaja lugemisprille. Ma ei tea miks, aga raamatut see minu jaoks armsamaks ei muutnud.
Paar asja olid siiski ka positiivsed. Esiteks see, et raamat on võrdlemisi lühike. Teksti on vähe ja paari tunniga loeb läbi. Pildid olid ka ilusad. Hästi valitud ja sobisid kenasti. Selles suhtes võiks olla hea kinkeraamat, aga ausalt öeldes ei tea ma küll kedagi, kellele seda kinkida ja kui keegi peaks mulle kinkima, siis ma mõtleks kaks korda hoolega järele, kas see inimene ikka on mu sõprust väärt.
Kommentaarid
Postita kommentaar