Diagnoosiga

Kuigi ma tunnistasin, et ma elan oma elu rahus, ilma ametliku diagnoosita, siis Universumil olid minuga teised plaanid. 

Võtsin mina rahulikult pühapäeva hommikul päikest, kui naabrinaine tuli ja mulle kõik ära rääkis, mis mul viga on, tahtsin ma seda kuulda või mitte. Alustas sellest, et kutsus mind vaimuhaigeks. Ma olin kohe nõus ka. Siis ta teadis rääkida, et ma olen elus ainult sealaudas oma aega veetnud. Selle koha peal ma ei osanud enam hästi midagi öelda. Aga noh, ta nii enesekindlalt rääkis, ma siis kuulasin. 

Et kõik ausalt ära rääkida, siis olin ma muidugi ise selles süüdi, et mulle diagnoos määrati. Ma isegi ei eita ega lükka tagasi. Nimelt ajas mul ikkagi hinge täis, kui tädid muudkui läbi meie trepikoja traavisid. Täiesti ülbelt ja ilma igasuguse häbitundeta. Ja siis mul tuli meelde, et aga meil on ju seal koridoris üks vaheuks veel, mis käib lukus. Läksin ja otsisin võtme üles ning kui proua hommikul mu nina alt uksest läbi lipsas, siis keerasin selle ukse lukku. Kui ta tund aega hiljem tahtis läbi meie trepikoja läbi pääseda, siis ootas teda ees lukustatud uks. Selle peale ma saingi teada, mis mul kõik elus halvasti on. Kümme minutit pidas seda loengut. 

Mõelge, te käite kuude ja aastate kaupa kalli raha eest tohtrite juures, et teada saada, mis teil viga, mul piisas vaid üks uks lukku panna ja natuke õues peesitada. 

Lõpetas ta oma triaadi statementiga, et ma olen üks üdini õnnetu inimene, kuna ma kogu oma vaba aja õues veedan. Ma ise rumalast peast arvasin, et see on just suur õnn, kui sa oled leidnud oma koha elus ja naudid kodus olemist ning oma hobisid. Hea, et heatahtlik inimene tuli ja mu väärarvamust korrigeeris. Edaspidi hakkan oma õnne mujalt kui koduhoovist otsima. Keegi väitis, et naabrite muru ollagi rohelisem.