Kes ma olen

Ma nüüd rikun täiega usaldust ja loodan sellele, et olen oma sõprade meelest jätkuvalt väike ja armas ning nad annavad mulle mu ülemeelikuse andeks. Aga tüdrukutel käib mingi hullem enesediagnoosimine praegu. Tehakse isiksuse teste ja arutatakse, mida üks või teine asi tähendab ja mida sellest järeldada ning kuidas edasi.

Ma saan aru, see käib inimeseks olemise juurde. Ma ise olen ka püüdnud välja nuputada, et miks ma selline veidrik olen ja kuidas saaks nii, et ma oleks vähem veider ja rohkem normaalne. Olen teinud teste, et ennast mõista. Olen teinud eneseanalüüse. Ja olen jõudnud järeldusele, et ma kas valetan iseendale; olen veel täiesti välja arenemata ja seetõttu muutuv; või siis olengi ilma konkreetse iseloomuta nagu voolav vesi, mis muudab oma nägu vastavalt sellele, milline temperatuur väljas on ehk mu loomus sõltub seltskonnast. Tunnistan, et ükski neist variantidest pole just kuigi meeldiv ja enda paremaks arusaamiseks sellest abi pole.

Aga siis paar aastat tagasi lugesin ma raamatut "Kiri minu nooremale minale", mis on kogumik tuntud ja kuulsate inimeste kirjadest iseenda nooremale minale, milles nad jagavad õpetussõnu ja soovitusi, mida oleks võinud teada juba noorena, aga milleni nad jõudsid alles vanemas eas. Ja sellest raamatust võtsin ma kaasa mõtte olla enda vastu lahkem. Mitte ennast piitsutada ja mitte kritiseerida, vaid leppida ja olla tänulik, nautida hetke ning usaldada elu, et kõik lõpuks laabub.

Pärast seda ma kaotasin huvi enda hingeelus urgitsemise vastu. Mis ei tähenda, et ma olen loobunud enda vormimisest või käega löönud. Ei. Kui ma märkan endas iseloomujooni või käitumismaneere, mida ma ei taha, siis ma võtan midagi ette. Aga päris palju on olnud ka seda, kus ma näen, et mingid iseloomujooned häirivad teisi rohkem, kui mind ennast. Need jooned ma olen rahule jätnud. 

Mulle vahel tundub, et me tunnetame maailma paljuski sarnaselt. VVN ja mina. Aga meie kõige suurem erinevus minu jaoks on selles, et tema soovib, et teda mõistetakse, vahet pole, kas aktsepteeritakse. Mul jälle vastupidi. Ma tahan, et mind võetakse just sellise veidrikuna nagu ma olen. Kas keegi mõistab või mitte, see ei lähe mulle korda. Isegi ütleks, et kui keegi ütleb: "ma saan sust aru", siis minus tekib automaatne trots ja ma tahaks talle kohe tõestada, et ta päris kindlasti ei saa must aru. Ma ise ei saa endast aru. Kuidas siis teised saaks? 

Endast arusaamine tundub minu jaoks tohutu suure projektina. Kihte ja nüansse on lihtsalt liiga palju. Teste tehes sõltuvad minu vastused väga palju sellest, millises meeleolus ja hingeseisundis ma parasjagu olen. Ja ma olen näinud ka seda, et aastate jooksul mu iseloom muutub väga palju. Ma olen tihti avastanud, et mingid asjad, mis mulle varem meeldisid, ühel hetkel talumatult vastumeelseks muutusid ja samas asjad, mis mind varem ei erutanud ning võõristust tekitasid, muutusid mingil hetkel vastupandamatult lummavaks. Olen näinud seda enda puhul, et mu huvid ja eelistused sõltuvad väga palju mu kaaslasest. Kuna minus on tugevaid nartsissistlikke jooni, siis ma tahan, et ma meeldiks inimestele ja nii ma siis püüangi teha seda, mida nemad tahavad, et ma neile meeldiks. Korduvalt on see viinud selleni, et suhte lõpus olen ma segaduses ning ei tea enam ise ka, mis siis mulle tegelikult meeldib ja pean ennast nö taasleiutama. Kõik see kokku on viinud selleni, et ma olen neljakümne aasta jooksul elanud justkui mitu elu. Võiks ehk isegi öelnud, et mänginud mitut rolli, ainult et need ei olnud rollid, sest ma enda meelest ei näidelnud, ma olingi sel hetkel see inimene. 

Võimalik, et see kõik on mingi peene nimega diagnoosimata vaimuhaigus. Võimalik, et kui ma saaks õige diagnoosi ning rohud peale, siis poleks ma enam nii veider. Ainult, et kuna mind ennast ei sega ja ma suudan vaatamata sellele siiski ühiskonnas funktsioneerida, pole kellelegi ohtlik, siis minu poolest on täiesti okei, et ma olen selline nagu olen. Mulle meeldib see, milline ma olen. Lõpuks ometi. Nii pikalt olen ennast vihanud ja valena tundnud. Tundnud, et ma ei sobitu kuhugi ja seda kohutavalt üleelanud. Tahtnud olla normaalne. Aga mul ei tulnud see kunagi hästi välja. Ma olin selletõttu väga õnnetu. Nüüd ma naudin ennast sellisena nagu olen.