Ma olen siin natuke lugenud. Ei, päriselt natuke, sest kuigi mingi hetk läks lugemine kuidagi libedalt, siis ühel hetkel tekkis imelik blokk. Isegi mitte blokk, aga sattus üks raamat, mis mulle tundub, et võiks hea olla, aga millegipärast see kuidagi üldse ei haara mind ja mul on väga igav. Olengi lugenud vist umbes sada lehekülge ja suure pingutuse tulemusena.
Ilmselt jätan pooleli.
Kohe sellest järgmisega on täpselt sama lugu. Ma saan aru, et idee on ilmselt hästi põnev ja haarav, aga mind ei tõmba. Mitu inimest on mulle selle raamatu kohta juba öelnud, et neile NII! meeldis ja ma olen nagu... eee... äää... hmmm....
Ilmselt jätan pooleli.
Aga siis võtsin raamatukogust ühe uue raamatu ja selle lugemine edeneb jälle hirmuäratavalt kiiresti. Loomulikult on teema ka minu jaoks intrigeeriv, sest see on ühe endise Jehoova tunnistaja elulugu ja lugu sellest, kuidas ta tunnistajast emaga kasvas, kuidas ta alati tundis, et see usk ei ole päris talle ja pole päris õige, aga kartis jumala hukkamõistu ja surma ning püüdis ennast ikka "õigeks" muuta, mis viis selleni, et ta hakkas ennast näljutama ja kaksik elu elama ning muutus aina õnnetumaks, sest tundis end pidevalt nii ühes kui teises seltskonnas valena.
Muidugi on mul endal tugev isiklik seos ja paljud asjad tulevad tema kirjelduse põhjal tuttavad ette, isegi nii, et ma puhuti ei saa aru, miks nii pikalt peab seda seletama, samas ma saan aru, et minu jaoks on see tuttav ja arusaadav, aga inimesed, kes seda asja väljapoolt vaatavad, neile ongi pikalt seletada vaja, miks pole usust lahkumine kiire protsess ja kuidas neid pisiasju aastate ja kümnete jooksul ikka koguneb, mis lõpuks viivad selleni, et inimene ütleb usust lahti.
Natuke teeb mind kurvaks see, et autor on ilmeksimatult ja varjamatult kibestunud ja pahane. Kui ta kirjeldab oma lapsepõlve, noorust, suhteid ema ja abikaasaga, siis tundub kõik nii mustades toonides, et hale hakkab. Muidugi ma ei tea, kuidas näiteks minu lugusid sellest ajast lugeda on. Ilmselt on minus ka mingil määral seda kibestumust ja jonni ning tunnet, et mulle tehti liiga ja ma olen oma elu raisanud. Aga samas, kõik ei olnud nii hull kogu aeg. Oli ka ilusaid aegu ja see kuulumisetunne, see oli ikkagi ka mõnus ning tunne, et sa saad usaldada oma jumalat ja tema hoolitseb sinu eest. Mingil määral ka need reeglid, mis praegu vaadates olid ikka jubedalt piiravad ja diskrimineerivad, need aitasid kuidagi oma elu koos hoida ja tekitada tunnet, et miski on stabiilne ja kindel. Aga ma ei pisenda autori kogemust, sest igaüks ju tunnetab maailma nii nagu ta seda tunneb ja kõigil on õigus oma kogemustele ja mälestustele.
Üks asi mind ka üsna natuke häirib selle raamatu juures, aga see on puhtalt tõlkija ja/või toimetaja pihta tehtud kommentaar ning ma saan aru ka miks see nii on juhtunud. Nimelt mitmed sõnad, mis inglise keelest on otse eesti keelde tõlgitud, ei ole tunnistajate endi seas kasutatavad väljendid. Näiteks on seal räägitud "teenistusest", mis eesti tunnistajate seas on hoopis "kuulutustöö", või siis sõna "maine inimene" on tunnistajate seas "ilmalik inimene". Teisi selliseid sõnu on veel. Aga ma saangi aru, et kui sa ise pole tunnistaja olnud, siis sa ei teagi neid nüansse. Selleks oleks pidanud raamatu tõlkija või toimetaja olema ise endine tunnistaja ja küllap see ei häirigi teisi, ainult neid, kes on ise selle sektiga seotud olnud.
Nii palju siis raamatutest seekord.
Kommentaarid
Postita kommentaar