Kui ma oma tudurituaalidest kirjutasin, siis mõtlesin kohe, et peaks ühe soojaga ka hommikustest kirjutama. Ikkagi ju vaja ennast kokku võtta ja Maarjat väljakutses toetada.
Ma olen üldiselt ka rituaalide inimene. Sellepärast ma ju kirjutasingi, et kui üldse mingi religioon, siis ilmselt katoliiklus oma rituaalidega sobiks minu loomusega kõige paremini. Mulle meeldivad traditsioonid, stabiilsus, rutiin ja asjade ettearvatavus ning korrapära. Spontaansus ja mugavusstsoonist välja tulek on minu jaoks
Tööpäevadel heliseb mu äratuskell 6.35. Vahel olen ma juba enne seda ärkvel ja näpin telefoni. Vahel olen juba duši all, kui see heliseb. Väga harva juhtub, et äratuskell mu sügavast unest äratab. Igal hommikul ma pesus ei käi. Tavaliselt üle päeva. Suvel, kui ööd on kuumad ja ma rohkem higistan, siis võib juhtuda, et käin ka iga päev. Igapäevast duši väldin, kuna ma ei taha iga päev juukseid pesta. Enamasti käin ma nagunii igal õhtul pärast trenni pesus ja keha on puhas. Kodune dušš on kahjuks natuke kehv selles osas, et seal ei saa ilma juukseid märjaks tegemata ennast pesta. Mul on küll kilemüts, aga mulle tundub, et see müts teeb ise juuksed mustaks, nii et kõige lihtsam on lihtsalt mitte ronida duši alla.
Pärast pesu, sest nägu ja hambaid pesen ma isegi siis, kui duši all ei käi, teen kohvi ja kaalun ennast*. Iga paari päeva tagant depileerin kaenlaalused ja sääred. See võtab paar minutit.
Panen hüalurooni ja retinooli seerumit. Samad, mis ma õhtul kasutan. Siis päevane kreem.
Kell 7.00 äratan Kärbse, kui tal tunnid kell 8 algavad.
Mõnel hommikul keedan putru. Aga reeglina sööb ta lihtsalt müslit.
Ise ma joon kaks tassi kohvi, hommikusööki ei söö. Aga neil hommikuil, kui olen putru keetnud, siis võtan putru endale töö juurde kaasa ja söön seda umbes kümne paiku.
Kohvi joon piimaga, ilma suhkruta.
Kohvi joon samal ajal kui meigin. Pärast päevakreemi panen nahale primerit, siis jumestuskreemi, seejärel valgustpeegeldavat concealerit, siis joonistan kulmud. Modelleerin põsesarnad, maalin põsed roosaks ja silmalaud beežiks, puuderdan nägu ja värvin ripsmed. Valin parfüümi sõltuvalt sellest, kuidas ennast tunnen, kas femme fatale, armsa naabritüdruku, õhkkerge haldja või elule väljakutse esitajana.
Kui olen juuksed pesnud, siis kuivatan need fööniga ja panen juuksed kas patsi, krunni või jätan lahti, sõltub tujust.
Selleks ajaks on kell juba umbes 7.30 ja ongi aeg kodust välja minna. Võtan trennikoti, mille olen eelmisel õhtul valmis pannud, käekoti ja lähen välja. Viin Kärbse koolimaja ette, kallistame ja lehvitame ja ma sõidan töö juurde.
Sõltuvalt liiklusest jõuan tööle tavaliselt kümme kuni viis minutit enne kaheksat. Kui Kärbest pole kooli vaja viia, siis jõuan varem.
Joon kolmanda tassi kohvi, avan arvuti, loen läbi teiste blogipostitused, vaatan meile, sirvin Delfit, kirjutan blogipostituse ja kui väga igav hakkab, siis teen tööd ka natuke.
Naljakal kombel mu nädalavahetuste hommikud ei erine oluliselt töönädala hommikutest. Ärkan ikka harjumuse järgi juba kuue paiku. Vahel küll mõnulen voodis edasi ja tulen sealt alles kaheksa või kümne ajal välja, see sõltub sellest, kui rajuks on reede õhtu kujunenud.
Käin pesus, teen kohvi, määrin seerumit ja kreemi. Kui ma kuhugi kohe ei lähe - poodi või trenni, siis ma meikima ei hakka. Tavaliselt panen pesu masinasse ja koristan natuke, siis loen kuni kõht tühjaks läheb. Hommikusöögiks eelistan nädalavahetusel omletti või munaputru, peekoni ja värske salatiga.
Mõnel hommikul pildistan kohvi ja raamatuid, sest hommikuvalgus on hea ja seda ei pruugi meil liiga tihti olla. Nädalavahetustel ma reeglina trennis ei käi, aga kuus korra või kaks ikka juhtub. Kui ma juba kodust välja lähen, siis püüan võimalikult palju asju korda ajada. Pesta auto, käia poes ja raamatukogus. Mulle meeldib, kui vähemalt üks päev nädalas on selline, et ma ei tõsta jalgagi kodust välja. Nii ma planeeringi oma kaks vaba päeva asjalik vs asjatu.
Kuna ma loomult olen ikkagi õhtu inimene, siis mulle on väga oluline, et hommikud oleksid maksimaalselt üllatustevabad. Et ma saan rahus ärgata ja kulgeda ja et keegi ei räägi minuga ja ei taha minult midagi. Õnneks mu lapsed on samasugused ja hommikuti keegi seljas ei ela.
Kuidas teie hommikud kulgevad? Lisaks sellele, et mu blogi juba varahommikul lugemas käite. Ma näen ju küll. 😀
*Mul oli see postitus juba varem valmis kirjutatud, aga polnud pilte. Kuni ma ootasin võimalust pilte teha, lahvatas Eesti kurikuulsate seas skandaal selle ümber, et igapäevane kaalumine, kaalust rääkimine ja oma reieümbermõõdu fikseerimine on paha-paha. Noh, minul on ka selle kriteeriumi järgi sel juhul söömishäire. Sest ennast igapäevaselt olen ma kaalunud kümme pluss aastat ja umbes sama kaua on mul olnud kombeks ka keskmiselt korra kvartalis oma keha mõõta ja need mõõdud üles märkida. Samas, söömishäire on mul ilmselt olemas, sest kunagi noorena oli ja räägitakse, et sa sellest tegelikult kunagi üle ei saa, lihtsalt õpid sellega elama. Söömishäirest võiks ma ilmselt terve postituse kirjutada, enda omast siis. Olen sellele nagunii siin viimasel ajal tahtmatult mõelnud, aga ei viitsi kuigivõrd heietada. Või äkki peaks... Aga mis ma selle igapäevase kaalumise kohta öelda tahan on see, et minu jaoks on see tõhusaim viis oma kehakaalu kontrolli all hoida. Nii näen ma kohe ära, kui see hakkab kontrolli alt väljuma ja mul on kergem õigel ajal jaole saada enne kui ma ühel hommikul avastan, et olen 30 kilo juurde võtnud. Ma ei vaidle vastu, et see tiba haiglane komme on, aga meil kõigil on omad kiiksud. Vähemalt ma ei tee narkot, eks. 😁
Kommentaarid
Postita kommentaar