Meelelahutusauhinnad

Siis kui kogu Eesti Kroonika meelelahutusauhinna gala sündmustele kaasa elas, toimus meil korteriühistu üldkoosolek. Ja no mina ei ole nüüd küll mingi ütleja, aga ma pakun, et see, mis meil toimus, lahutas igal juhul rohkem meelt, kui mida iganes eelnimetatud üritusel esitati.

Ma läksin muidugi ainult sellepärast kohale, et ma olen vaimuhaige, kellele käib jõhkralt pinda, et mingid tüübid meie trepikojas peremehetsevad. 

Nagu ma möödaminnes mainisin ka, siis tulin ma ühel õhtul töölt koju ja vaatasin, et vaheuks oli jälle lahti. Käisin seda pidevalt lukku keeramas, nii hommikul kui õhtul, sest loll aga järjekindel. Veel samal hommikul keerasin lukku ja trennist tulles vaatan, et uks jälle ristseliti lahti. Läksin siis kinni keerama ja võti ei keera enam. Ei ühelt ega teiselt poolt. Lukul värsked muukimisjäljed. Saate aru jah? Proual sai hing nii täis, et ma ei taha teda meie trepikotta, et lõhkus luku ära. 

Loomulikult kirjutasin ma kohe ühistu esimehele ja kaebasin ära. Tegin pilte lukust ja puha. Ütles, et tule koosolekule ja võta jutuks. 

Tulin. 

Kohal oli 30 korteriomanikku. Meil on majas 119 korterit. Kohal olid muidugi põhiliselt need, kes on majas elanud aastast 1968. 

Kohe alguses hakkas üks proua, kes kunagi on ka juhatuse esimees olnud, õiendama, et talle ei sobi protokollija ja päevakorrapunktid. Seisis oma suure ahtriga kõige ees ja muudkui nõudis aru, et kuhu on see kümme senti kadunud ja miks pole tšekki sellele 69 eurosele väljaminekule. Küsis täiesti suvalise Antsu käest, kuigi juhatuse esimees kordas mingi kaheksa korda, et mul on siin kviitungid olemas ja ma näitan sulle kuluridasid. Aga ei, proual oli esineda vaja. 

Oluline on siinkohal mainida, et protokollijaks sai muukvargast psühhiaater, kes mind kenasti ära diagnoosis ja meie trepikojas omavolitses. 

Mõistagi ei tahtetud juhatuse esimehe palka tõsta ja proua küsis, et kes on valmis 400euro eest kuus juhatuse esimeheks hakkama. Üks lokkispeaga proua, keda ma pole varem kordagi näinud, ütles, et tema on. Noh, ta võib ju olla, aga oskab ta midagi v? Ma võiks ju oma kolmanda poja esimeheks sokutada, las saab tasuta raha, nagunii passib kodus kogu aeg. Isiklikult mina ei viitsiks küll sellise solvangu eest lillegi liigutada. Ja kuna me oleme praeguse esimehega, khm, head sõbrad, siis ma näen seda kui palju ta võimleb ja no isegi miinimumpalk selle eest on mõnitus. 

Igatahes, ootasin ma siis kannatamatult seda oma tähetundi, kus ma saaks trepikoja ukseluku teemaks võtta. Mina ja mu sotsiaalne ärevus, eks. Süda peksis nii valjusti, et ma iseenda häält ei kuulnud, kui mulle lõpuks sõna anti. Ütlesin, et meil on probleem ja et võõrad inimesed käivad meie trepikojast läbi, varastavad ja lõhuvad asju. Jah, ma natuke utreerisin. Seda varguse asja pole põhimõtteliselt tegelikult olnud. Oli küll eelmine aasta, kui meie trepikoja elanikelt jalgrattad varastati, aga ma ei usu, et see oli sama inimene. Samas, kui nad muudkui edasi-tagasi traavivad, siis vabalt võib ju olla, et varganäod koos nendega trepikotta sisse pääsesid. 

Oi, protokollija läks juustejuurteni peetpunaseks. 

Teiste trepikodade inimesed tõstsid samuti kisa ja teatasid, et ka nende trepikodades käivad samad tegelased. Kui meie trepikojast läbi minek oleks veel mingilgi määral õigustatud, sest tahetakse hoovi saada, aga mis põhjust on neil teistes trepikodades käia? Selle peale teatas kunagine esimehe proua, et kuna tema oli kunagi esimees, siis ta võib käia, kus tahab, võib lausa teiste inimeste rõdudele minna, kuna tema elab esimesel korrusel, aga esimese korruse elanikel pole rõdusid, kuid kuna ka esimese korruse elanikud on maksnud rõdude renoveerimise eest, siis need kuuluvad vaikimisi talle. Ei, ma ei tee nalja, täpselt nii ütleski kõigi ees ja ilma igasuguse häbitundeta. 

Protokollija oli selleks hetkeks oma paberid ja pastaka juba kotti pistnud ning minu kaebus protokolli üles ei märgitudki. Aga noh, ruumis oli ikkagi kolmkümmend inimest, sellest ehk piisas, et daam normiks tõmbaks. Ta julgeb ainult üks-ühele kõvatada, mitte publiku ees. 

Ütlesin ka, piisavalt valjusti, et järgmine kord kutsun politsei. Teiste trepikodade elanikud lubasid sama teha. Selle peale pages daam aulast. Ilmselt kartis, et muidu saab veel litaka ka kirja. 

Sellepärast on vanadel muttidel meest kodus vaja. Muidu tõusevad ära ja kukuvad laiama, ise ka enam aru ei saa, mis sünnis on ja mis mitte. Oleks mees, siis nad saeks rahus selle närve ja ülejäänud majaelanikud jääksid puutumata. 

Eks nüüd siis saab näha, mis edasi hakkab juhtuma. Juhatuse esimees lubas selle teema juristiga arutlusele võtta ja vaadata, mis kõige õigem lahendus on. Kommuunielu ilu ja valu.