Mul on oma söömishäirest natuke veider kirjutada. Mitmel põhjusel. Esiteks sellepärast, et ma armastan süüa. Ma armastan kõike selle juures. Mulle meeldib toidust mõelda, mulle meeldib seda valmistada, mulle meeldib proovida erinevaid asju, mulle meeldib toidu lõhn, mulle meeldib, kui see on ilusti serveeritud, mulle meeldib toitu jagada, mulle meeldib toidust rääkida. Mul ei ole söömishäiret. Ma ise ei arva, et mul söömishäire on.
Küll aga on mul oma kogemus söömishäirega, sest 14aastaselt oli ma lausa kaks nädalat haiglas selle tõttu. Sellest ma nüüd siis kirjutangi.
Alustuseks soovin öelda, et keegi pole mulle noorena öelnud, et ma liiga paks olen. See jutt tuli hiljem. Ja kuigi see tegi mulle tol ajal haiget, siis olen ma ammu aru saanud, et isegi siis ei olnud ma paks ja paks pole ma elus kunagi olnud. Ma olin rasedana hästi suur, kaaludes 80kilo ringis. Aga ma polnud paks.
Pigem ma mäletan lapsepõlvest seda, et ma olin paras vibalik ja mind aeti kahvliga taga, et söö ometi rohkem. Kuigi isu oli mul hea ja ma mäletan, et ma sõin tihti ja palju. Aga ma olin aktiivne ja püsimatu ning ilmselt ka vanaemalt head geenid saanud ning seedimine oli hea. Seedimine on siiani võrdlemisi hea, kuigi vanusega on see aeglustunud küll, kohe tuntavalt.
Ehk ma ei saa näpuga näidata, et vaata, tema tegi mu katki.
Mäletan küll seda, et ema oma kaalu üle kurtis ja ikka sõbrannadega dieedist rääkis, aga lapsena ei registreerinud ma seda üldse tõsiselt, see oli lihtsalt mingi jutt, mida räägiti. Samuti ei olnud tol ajal sotsiaalmeediat dikteerimas ja moeajakirju ma ka ei lugenud.
Ometi leidsin ma end mingil hetkel näljutamas. Ma lihtsalt ei söönud. Mitte midagi. Üldse. Või sõin korra päevas. Seda oli väga lihtne teha, sest meil polnud kodus traditsiooni hommikuti süüa. Ema magas pikalt ja isa oli isa. Nii oli tavaline, et ma jõin hommikul tassi kohvi ja läksin kooli. Kohvi hakkasin väga noorena jooma, kusjuures. Ma ei oska teile täpsustada, kui noorelt, aga ütleme nii, et ma ei mäleta aega, mil ma kohvi pole joonud. See harjumus sai mulle Hiiumaa vanaemalt külge, sest tal oli kohvikann hommikust õhtuni pliidil ja seda sai lürbitud päev otsa. Ema on ka suur kohvisemu ja meil võis küll või ning vorst kodus otsa saada, aga kohvi oli meil alati. Koolis ma lõunat ei söönud, sest me olime vaesed ja ma ei hakanud oma vanematelt isegi küsima, et nad koolilõuna eest maksaks. Pärast kooli ma ka ei söönud, aga õhtusööki olin sunnitud sööma, sest isa käskis. Oli muidugi ka päevi, kus mul õnnestus ennast sellest mööda nihverdada. Kui ma aga vanemate juuresolekul sõin, siis ma sõin korralikult ja palju. Seega polnud neil ilmselt alust ka kahtlustada, et ma muul ajal ennast näljutan.
Aga näljutamisest sai kinnisidee. Mitte isegi niivõrd kõhnusest, aga just asjaolust, et ma suutsin pikalt ilma söömata olla. Ma olin küll kõhn, aga mitte haiglaslikult. Keegi eraldi sellele tähelepanu ei pööranud. Vahel keegi kommenteeris, et ma lähen keskelt pooleks ja kas ma ikka söön ka, aga minu meelest see polnud mingi suur teema. Kaalusin tol ajal 40-42kilo. Ehk ma ei olnud tegelikult eluohtlikult alakaaluline. Mu tervis ei saanud oluliselt selle tõttu kannatada.
Haiglasse sattusin ma seetõttu, et mul hakkasid kõhuvalud. Rängad. Kui sa kehale toitu ei anna, siis ta hakkab ju iseennast sööma. Nii juhtuski, et maohapped hakkasid söövitama mu sisemust ja see tegi haiget. See kestis kuid. Ema saatis mu arsti juurde, tehti teste, avastati, et mul on kergesti ärrituv 12sõrmiksool ja anti rohud. Selle kohta, et ma ei söö, keegi ei küsinud. Ilmselt arvati, et alles noor teismeline ja küll ta kasvab ka laiusesse aja jooksul. Kurvikas olin ma isegi 40kilosena. Mul ei olnud keskkohta, aga mul olid tissid ja pepu. Geenid.
Kuna rohtudest abi ei olnud ja kõhuvalud jätkusid, siis otsustas perearst mu haiglasse uuringutele saata. Seal mind uuriti ja puuriti mitu nädalat. Neelasin mõõka, käisin günekoloogi juures, psühholoogi vastuvõtul ja saja erineva arsti alt läbi. Maohaavad nad muidugi leidsid ja psühholoog oli ka tolle aja kohta pädev ning sai kohe aru, et mul on stress ja ma olen läbipõlenud. Emaga räägiti ka. Ma ei tea täpselt, mida temaga räägiti, sest ma ei viibinud kõrval ja ta ise ei rääkinud mulle ka aastaid, mis talle öeldi. Kunagi palju-palju hiljem mainis, et temale kiideti mind, et ma olen nii tubli ja hakkaja ning ei vingu. Miks see nii suur saladus oli, mida aastaid mu eest hoida oli vaja, sellest ei saa ma siiani aru.
Ametlikku diagnoosi ma ei saanud. Anoreksia ei olnud tol ajal üldse nii üldteada ja mina olin sellest ka ainult tänu oma välismaa sõpradele kuulnud, kus see üheksakümnendatel juba populaarsust kogus. Aga niipalju nad läbi nägid, et haiglast mulle sunniviisiline kooli lõuna välja kirjutati. Koolilõuna vahetunni ajal tuli kooli medõde mulle klassi järele ja juhatas koolisööklasse ning seisis mu kõrval kuni ma oma toidu ära sõin. Vähemalt paar nädalat. Hiljem juba käisin ise.
Kummaline suhe näljutamisega on aga minu sees ikka alles. Minu jaoks ei olnud see seotud mu kehakuvandiga, pigem oli see seotud kontrolliga. Teismeiga oli keeruline. Ja ma tundsin, et kõik on raske ja ma ei saa millegagi hakkama. Söömistung oli ainus asi, mis allus 100% minu kontrollile. See teadmine, et ma saan maha suruda selle tungi ja selle üle valitseda, andis tohutu rahulolutunde. Toit oli kingitus, preemia, mida ma lubasin endale, kui olin enda üle uhke. Kui ma tahtsin ennast karistada, siis ma lõpetasin söömise. Ja see, see elab minu sees kusagil sügaval edasi. Kui mul läheb hästi, siis ma luban endale toitu nautida. Kui ma olen endaga sõjajalal, siis minu esimene instinkt on piirata söömist. See pole teadlik, see voolab mu veres.
Sellepärast ongi minu jaoks vahel see, kui ma olen pikalt ennast piiranud ja hakkan kuulama komplimente, et sa oled nii ilus ja tubli, et võtsid kaalust maha, tegelikult märk sellest, et inimene ei taju üldse seda, mis toimub mu hinges. See muidugi polegi kellegi teise probleem. See on minu enda deemon, kellega ma elama pean.
Igapäevane kaalumine on selle deemoni kõige tühisem pahe.
Kommentaarid
Postita kommentaar