Minu viis senti

Aus oleks tegelikult öelda 10, sest ma oma viis senti juba andsin antud teemasse, aga kuna see ikka püsti on, siis ma tahan veel viis senti anda. 

Pean tunnistama, et olen Mariliisiga üsnagi ühel nõul antud teemas. Selles mõttes, et kui ma loen kirjeldusi selles kohta, kuidas ATHkad põhjendavad seda, miks nad endal diagnoosi kahtlustavad või mis neile elus raskusi valmistab, siis enamikule saan ma ka kinnitada, et aga mul on ka nii, kuigi ATHd endal kahtlustanud pole. Samas, ma saan väga hästi aru sellest, et kõrvalt seda ei saagi õiglaselt hinnata, sest inimene ise tunneb seda. Kunagi Mallu kirjeldas, kuidas tal käib üle jõu puhta pesu kappidesse panemine nii, et see tal päevade viisi võib kusagil voodiserval, hiljem juba põrandal või kapipõhjas, hunnikus olla ja ta ei saa seda ära teha. Loomulikult mõtlesin ma, et no jah, see on tüütu küll, aga nagu võta ennast kokku, ole täiskasvanu. Mul endal ka on asju, mis jäävad vahel ripakile. Ongi mingi tõrge sees, et ma ei viitis, ei taha, ei suuda!, aga ma ikkagi võtan ennast kokku ja teen ära. 

Aga siin ongi vahe.

Nii nagu inimesel, kellel ei ole kunagi depressiooni olnud, ei saa lõpuni mõista, et miks sa lihtsalt õnnelik ei ole. Võta ennast kokku! Söö vitamiine, kuula head muusikat, saa sõpradega kokku, käi trennis ja elu on lill. Loomulikult on meil kõigil kehvemaid päevi, kus me ei taha voodist välja tulla ja oleme nukrameelsed ning mossitame, aga lõpuks me ju teeme ikkagi ära ja elu läheb edasi. Soovin siia veel lisada selle, et kuigi mul endal on ka olnud tugev depressiooni kahtlus, sest olin ka päevade ja nädalate kaupa voodis lõksus ning nutt tuli iga asja peale, siis tavaolekus on mul ikkagi keeruline samastuda ja olla ehk piisavalt empaatiline. 

Seetõttu ma endas ATHd ei kahtlusta, kuigi mul ka mõte hajub ja hakates tegema üht, lein ennast hoopis mingi muu tegevuse lõksus. 

Näiteks lugemine. Mul peavad olema ideaalsed tingimused. Puhtus, vaikus ja rahu - nii ümber kui sees. Kui lapsed väiksed olid, ja sellest olen ma rääkinud mustmiljon korda juba, ei suutnud ma üldse lugeda, sest ma ei saa kümneks minutiks raamatusse süveneda, see ärritab rohkem, kui rahustab. Nüüd on lapsed suured ja nad ei sega mu lugemist. Aga hääled mu peas segavad. See tähendab, et kui ma hommikul ärkan ja mõtlen, et ma loen, siis ma esiteks teen ennast puhtaks ja korda, sest ma ei suuda keskenduda, kui mul on juuksed mustad või sassis, hambad pesemata või kõrvad puhastamata. Siis ma teen tassi kohvi ja võtan endale lugemisnurka kaasa. Loen ja mõtlen samal ajal, et ma peaks panema pesu pesema. Lähen pesu masinasse panema ja märkan, et tualett on tolmune, hakkan peeglit küürima ja vetsupotti ning mõtlen, et aga ma võiks ju siis sama hästi juba teistes tubades ka tolmu võtta ja aknaid pesta ja nõudepesumasinat täita ja kohvimasinat katlakivist puhastada ja lilli kasta ja paar asja keldrisse viia ja keldripoksi korrastada ja selleks ajaks kui ma need paar asja ära olen teinud, siis on loomulikult kohvi külm ja ma ise juba uuesti räpane ning ei suuda lugemisele keskenduda ja siis ma mõtlen, et äkki ma läheks hoopis trenni, sest lugemisest ei tule enam nagunii midagi välja ja kui ma lähen trenni, siis seal ma ju niigi pesen ennast ja kui ma juba trenni lähen, siis ma võiks ju samahästi auto pesta ja poes käia, sest päev on nagunii juba rikutud ja lugemiseni ma ei jõua. Nii ma siis sujuvalt otsustan, et ma täna teen kõik-kõik ära, et homme miski hääl või asi mind ei segaks ja torgiks ja ma saaks lihtsalt lugeda. 

Kui lapsed väiksed olid, siis ei käinud ma nendega peaaegu kunagi kusagil, sest mul oli peas mingi blokk ja ma ei võtnud päevas ette rohkem kui üht kohustust. Näiteks kui ma teadsin, et pean lapsega arsti juurde minema, siis selleks päevaks midagi muud ei planeerinud. Või neil päevadel, kui olid koguduse ettevõtmised. Loogiliselt võttes oli ju aega küll ja arsti juures käik võttis maks tund ning koguduse asjad olid ju ka reeglina õhtul ning oleks saanud päeval lastega jalutamas käia või muid asju teha, aga millegipärast ma ei suutnud. Üks asi päevas. Ja ma arvan, et mul on natuke seda veel. Näiteks kui ma tean, et pean minema raamatukokku, siis samal päeval ma trenni ei planeeri. Kuigi raamatukogus ma veedan ka maksimaalselt pool tundi ja see jääb nagunii tee peale. Sama käib poes käimise kohta. Ja ma teen seda küll aegajalt, aga see stress, mis sellega kaasneb on ebaproportsionaalne. Ilmselt on see ka mitteneurotüüpne reaktsioon. 

Sellepärast mulle meeldib ka kodus olla. Kodus ma puhkan. Muidugi on tore reisida ja kuhugi minna ning maailma kogeda, aga ma ei puhka tegelikult mujal. Mujal on mul stress. Kui ma kuhugi lähen, siis ma tahan sinna uuesti ja uuesti minna, sest iga kord kui ma uuesti sinna lähen, siis on mul vähem stressi ja rohkem naudingut. Käin igal aastal täpselt samadel jalutuskäiguradadel ja samades kohvikutes, sest see on tuttav ja turvaline ja ma saan siis ennast lõdvaks lasta ja nautida. Ehk seetõttu mu ainuke pikem reis mõjus ja turvalise ja tuttavana, kuna New York on läbi teleriekraani nii omaks ja koduseks saanud. Kartsin küll, et kui ma kohale lähen, siis on ta hoopis teine, aga ei olnud, oligi just see, mida ma ette kujutasin. Aga muid reise kardan. Tahaks väga Itaaliasse ja Prantsusmaale minna, aga mis siis, kui need ei ole üldse sellised nagu ma neid ette kujutan? London näiteks ei meeldinud mulle üldse, sest ta ei olnud selline nagu filmides. Lähis-Ida ja Aasiamaad mind sellepärast ei kutsugi, sest neid ma pole filmides eriti üldse näinud. Kuhu sa puhkuse ajal lähed - küsivad nad iga aasta, kui ma teatan, et mul hakkab puhkus. Oma õnnepaika lähen, sinna, kus mul on mugav, turvaline ja hea - oma kuradima koju lähen! 

Aga mind see kõik ei häiri. Minu toimetulekumehhanismid on viimseni lihvitud ja mulle sobib. 

Seda olen küll mõelnud, et mehhanismid mehhanismideks, aga äkki elu võiks olla lihtsam ja mugavam, kui ma oleks teisiti seadistatud. 

Uus auto, eks. Ei pea võtit kasutama, aitab parkida, hoiab joonte vahel, pidurdab ise, pühib vihma ise, mängib muusikat ise, mäletab mu istme seadistust. Lihtne ja mugav. Aga ma ei osanud neist asjust otseselt vana auto puhul ka puudust tunda. Või okei, paari asja puhul tundsin puudust, nagu näiteks muusika tuli mul küll läbi autokõlarite, aga telefoni pidin juhtmega auto külge ühendama. Püsikiiruse hoidik oli, aga mitte adaptiivne. Kui auto remondis oli, sai pärast istet tükk aega näpitud, et see jälle mugav oleks. 

Kogemusi ebamugavusega on mul elus palju. Näiteks see, kui me elasime kuude kaupa vastsündinud beebiga metsas, kus polnud ei elektrit ega voolavat vett. Sain hakkama. Võimalik, et ma natuke vingusin, aga ma ei mäleta. Või kui meil autot ei olnud ja kõik neli poissi veel kodus elasid ja ma iga päev pidin poes käima, et neid ära toita, vahel mitu korda päevas ja siis kui ma avastasin, et toitu saab koju tellida, ma vist nutsin suurest õnnest, sest ma ei osanud aimatagi, et elu võib nii lihtne olla. Või kui meil autot ei olnud ja me mitu korda nädalas iga ilmaga käisime koguduse koosolekutel, kuhu meie maja juurest otse ühtegi bussi ei läinud ja enne tuli kümme minutit jala kõndida, et bussile saada ning tagasi tulles sama asi ning seda kõike pärast pikka töö ja koolipäeva. Kui ma nüüd autot vahetasin ja veel täpselt ei teadnud, kuidas see läheb ning arvestasin, et pean ehk mingi aeg ilma autota hakkama saama, siis mu sees kerkis samuti hullem ärevus ning stress. Ma ei taha tagasi ebamugavusse minna. Aga kui ma ei ole kogenud elu võimalikkust ilma ebamugavuseta, siis on minuga kõik hästi. 

Ehk ma olen harjunud sellega, et ma olen nagu ma olen ja minu meelest on minuga kõik ok. Ma ei kibele muutuma. 

Ma kardan muutusi. 

Näiteks ma mõtlen, et aga kui ma saangi äkki "normaalseks", siis kuidas ma eluga toime tulen. Kuidas mu sõbrad, pere ja kallim minuga lepivad? Või mina nendega. Praegu olen ma oma kiiksudega ja kõik on leppinud ja mu kiiksud aitavad teistega läbi saada, aga mis siis, kui kiikse enam pole, need on maha keeratud. Nagu siis, kui sa oled harjunud autoga sõites muusikat kuulama, aga ühel hetkel lõppeb muusika ära ja sa hakkad kuulma igasuguseid undamisi ja kolksumist, mida auto teeb ning see tekitab jubedat hirmu, sest see on võõras ja tundmatu ja sa ei tea, kas see on normaalne ja on alati nii olnud ning sa lihtsalt olid selle osas kurt või on see miski, millega peaks tegelema ja võib potentsiaalselt olla ohtlik ning kulukas. Minu kiiksud on minu liftimuusika, ma eelistan seda selle puudumisele. Elu on igal juhul täis raginaid ja undamist, ole sa kiiksuga või ilma. Igale helile ei olegi vaja reageerida. Kõrvalt näen, et need, kes helisid vähem tajuvad, elavad elu tunduvalt stressivabamalt, kui ülitundlikud, kes igale piiksatusele püsti hüppavad ja operatiivnumbrit valima kukuvad. 

Ja ka kui mul ongi midagi, mida saaks rohtudega mudida, siis ma arvan, et las jääb. Iga iluviga ei pea ka kirurgiliselt eemaldama.