Moeblogi vol 4

Kuna see on mul nüüd viimane nädal enne puhkust ja liuguksed pole veel saabunud, siis see jääb viimaseks moepostituseks. Aga kui te väga ilusti palute, siis ma võin juulikuus jätkata (lugeda: paluge nüüd ilusti). 

Üks asi, millest ma olen ka pikalt mõelnud kirjutada ja mida möödaminnes olen vist riivanud ka ja millest tegelikult moepostitusi tehes ei saa üle ega ümber on brändikultus. Ise olen ma püüdnud suuri logosid ja brändide nimesid riietel vältida. Ma ei taha käia ringi nagu elav reklaamposter. Teiseks ei taha ma ka oma vaesust teistele nina alla hõõruda. Järgneb inetu targutamine, sest need, kes on kordki elus moeajakirja käes hoidnud või paar osa "Ameerika otsib supermodelli" tõsielusarja vaadanud, teab niigi, aga noh, lubage ma nüüd natuke targutan ise enda blogis, eks! 

Suured moemajad teevad silmatorkavate brändilogodega tooteid vaesema otsa tarbijatele. Mida suurem kiri rinnal või ahtril, seda odavamalt selle T-särgi ja trussikupaari kätte saab. Sellepärast näebki selliseid suuri logosid peaasjalikult noorte ja uusrikaste seljas, kes tahavad justkui hullult tõestada, et saavad endale luksuskaupa lubada, andmata aru, et tegelikult nad võiksid sama hästi papitükki pea kohal hoida, millele on suurte tähtedega kirjutatud "olen vaene ja harimatu". 

I've said it before and I'll say it again - tõeliselt rikkad ei poe nahast välja, et oma rikkust demonstreerida. Ja see on naljakas, et kui sa kannad tagasihoidlikku ühevärvilist pluusi ja lihtsaid teksaseid, siis sa paistad tegelikult elegantsem, kui keegi, eks on pool oma palka Armani poodi jätnud, peaasi, et ainult seda logo kanda saaks. 

Loomulikult ei osta rikkad oma T-särke H&Mist ja teksaseid Targetist. Tavaline must T-särk Versace'lt võib maksta mitusada eurot, sest selle õmblustele ja kangale on rohkem tähelepanu pööratud. Mina vaatan, et Mark Zuckerberg näeb oma lihtsas outfitis välja nagu kaltsakas, aga suure tõenäosusega maksab tema komplekt minu kuupalga. Ning sellel pole ühtegi logo ega kirja. 

Nagu nad ütlevad - sa saad osta luksust, aga sa ei saa osta klassi. 

Esmaspäev: pükse te juba teate, pluus Uuskasutuskeskus 1€, tennised on ka tuttavad. Teisipäev: pluus Uuskasutuskeskus 1€, kõik muu juba vana tuttav, rõhk sõnal "vana". Kolmapäev: pusa Sinsay, teksad Guess, tennised Pepco. Neljapäev: pluus Uuskasutuskeskus 1€, püksid H&M 30$, jakk Monton, kingad Humana 3€ (tegelikult tahtsin tol päeval hoopis oma uusi platvorme kanda, neid Tommy Tailor omasid, aga kuna oli jahe ja mul on veenilaiendid ja tselluliit, siis pidin sukapükse (kas õige on "sukapüksid" või "sukkpüksid"?) kandma ja ma polnud kindel kas lahtiste varvastega passib sukkpükse kanda või jääb vulgaarne. Kas keegi teab?). Reede: kleit Calvin Cline 39$, vöö Ivo Nikkolo, platvormid Tommy Tailor. Trennis: Reebok särk, Reebok retuusid, Reebok tossud (just lugesin mingit artiklit, kus mehed vingusid, et naised kannavad jõusaalis retuuse ja et retuusid ei ole jõusaalis kohane riietus. Nagu, nalja teete või? Mida ma pean seal siis kandma?)

See nädal oli kuidagi meh. Ilm oli nõme ja jahe ning kuigi ma hea meelega oleks rohkem kleite kandnud ning midagi kerget ja vallatut, siis mul ikkagi mugavus ja temperatuur dikteerib selle, mida ma kannan. Olid ajad, kus mugavus ja praktilisus olid sekundaarsed. Olen väga palju kilomeetreid ebamugavatel kõrgetel tikkkontsadel läbinud, külmetanud ja pidanud kõhtu sees hoidma. Aga siis, ühel päeval, sain ma vanaks ja targaks.