Mõtted

Anu kirjutas suhteteemal ja ma tundsin, et ärritusin tohutult. Mitte niivõrd postituse, kui kommentaaride peale. See on tundlik teema järelikult, sain aru. Sest kui miski ei torgi, siis ei lähe ju närvi ka. Nimelt ärritas mind see, et "ükski mees ei taha 40aastast naist, ikka valitakse noorem" ja "ükski mees ei taha lapsega naist". Mul on lihtsalt küsimus, et kas te inimesed elate mingis vaakumis või? Kas te tahate väita, et teie tutvusringkonnas ei ole paare, kus naine leidis kaaslase vanuses 40+ või kus mees võttis naise, kes on temast vanem ja mehi, kes valisid endale nooremate ja lastetute hulgast just naise, kellel on juba eelmisest suhtest laps? Või olen tõesti mina mingi eriline tont, et mul on suurem enamus tuttavaid just eelnimetatud suhetes ja neid "traditsioonilisi", kus mees vanem, naine noorem ja lastetu ning elavad terve elu koos, pigem pole?

Muidugi on siinkohal aus välja tuua, et aga vaata peeglisse.

Ise oled lastega naine, keda ükski mees ei taha. Nüüd juba vanust ka seal maal, et kuigi lapsed pesast väljas, siis keegi ikka ei taha, sest nüüd sa oled juba vana ja valitakse nooremad. 

Paraku tuleb tõdeda, et te siinkohal eksite, sest minu vallaspõlve põhjuseks ei ole mitte mu vanus või lapsed vaid mu sitt iseloom. Normaalsed mehed ei taha mind ja mina ei taha neid. Ma tahan, et mees oleks veidi mürgine, sest ma ise olen toksiline. Mul hakkaks normaalse mehega igav. Lisa siia juurde see, et mu isikliku ruumi vajadus on tohutu ja ma tunnen end ahistatuna juba siis, kui sa mulle kahe minuti jooksul kolm sõnumit saadad, nagu kas sa ei saa kümmet minutit vahet pidada? On vaja mu seljas elada kogu aeg? Ma olen oma loomult ideaalne armukese materjal. Aga mulle ei meeldi armuke olla, moraalsetel kaalutlustel. Ometi leian end selles rollis ikka ja jälle, sest nagu mainitud, ma olen toksiline, katki ja mulle meeldib üksi olla. 

Ma ju sellepärast lõpetasin Tinderist mehe otsimise ka. Sealt peegeldus vastu mu vastik iseloom, kus ma aasisin meeste kallal, kes käitusid minuga viisakalt ja toredalt, kes planeerisid restoranikohtinguid ja pikki jalutuskäike, kes tahtsid mul kodus liiste panna ja mu muresid lahendada, kes ütlesid mulle komplimente ja olid valmis homme päev sisse kolima. Sain aru, et see kõik on minu jaoks liiga palju ja minust oleks olnud vale nende heade meeste aega raisata, kui nad oleks võinud minu asemel oma tähelepanu heale ja toredale draamavabale naisele pühendada. 

Noorena oli mul muidugi valikut rohkem. Aga valik ei olnud tingimata parem. Nagu Anu postituses ka välja tõi, siis eelistused ajas muutuvad. Minu eelistused on muutunud, sest ma ise olen muutunud. Tagant järele vaatan, et mul on hea meel, et selle või tolle peikaga midagi välja ei tulnud, sest loomujooned, mis mulle tol ajal meeldisid, ajaksid mind täna hulluks. Inimeste muutumisse ma niiväga ei usu. Kuigi ma ise olen muutunud... oota, siin juhtus midagi. Olgu, ütleme nii, et ma ei usu meeste võimesse muutuda. See kõlas halvasti. Aga ei oska paremini ka sõnastada. 

Näiteks seal Kloogarannal päikese käes peesitades nägin mitut inimest, juba küpses eas, meest ja naist, kes tulid randa, käisid kiirel suplusel ja läksid siis koju tagasi. Üht naist nägin kohe lähedalt. Selline daam, üles tehtud soenguga ja tumesinise supeltrikooga, tuli, võttis kleidi seljast, asetas selle pilliroo vahele ja käis sipsti vees ning tuli jälle välja, pani rätiku enda ümber ja möödus meist riietuskabiinide poole. Nägin teda lähedalt ja see tema nägu säras siirast rõõmust, mida karastav suplus talle pakkus. Vaatasin teda ja sosistasin pojale, et ma tahan ka seda, kui ma kunagi vanaks jään. Kuigi minu puhul selleks vaevalt kunagi suplus avamerel on, aga midagi muud, mida ma naudin juba täna. Võibolla trenn või basseini külastus. Selline kiire hetk päevas, miski mis paneb mind end elavana tundma. 

See pani mind mõtlema, et oma vanaema pole ma kunagi suplemas näinud. Võibolla polnud tal lihtsalt aega. Kuigi ma pigem usun, et see talle erilist naudingut ei pakkunud. Ta kudus. Arvan, et see pakkus talle naudingut. 

Mulle pakub kirjutamine naudingut. Ja pildistamine. Ja jalutamine. Ja mulle tundub, et see on suur õnn, et mul on võimalus oma elu elada nii, et ma saan kõike seda teha, mis mulle naudingut pakub. Kas ma vahel kurvastan, et mu kõrval pole meest, kellega koos jalutamas käia, kellega koos pilte teha ja kelle lugusid üles kirjutada? Ma valetaks, kui ma väidaks vastupidist. Ikka kurvastan. Aga iga aastaga kurvastan aina vähem. Kuidas sa tunned puudust millestki, mida sul kunagi olemas pole olnud? See on nagu muinasjutt, välja mõeldud lugu, millesse korraks unelema jääda, aga mis argipäevas ilmselt koormavaks ja tüütuks muutuks. 

Sest mehed, kes mulle meeldivad ja kes mul on olnud, ei ole sellised, kes tahaks jalutamas käia. Kes on tahtnud, on olnud töötu alkohoolik ja sellist ma ju ometi ei taha. Mulle meeldivad ambitsioonikad ja töökad mehed, aga sellistel meestel pole aega niisama jõlkuda. Nad suhte alguses võtavad ennast kokku ja teevad asju, mis sulle meeldivad, et sulle meeldida, aga see fassaad puruneb kiiresti. Minuga on keeruline ja seetõttu on ka mu suhted keerulised. Varem ma elasin seda hirmsasti üle, tänaseks olen sellega rahu teinud. 

Mis loomulikult ei tähenda, et kui keegi tuleb jutuga, et minusugust vana ja lastega mutti keegi ei taha, ma tulivihaseks ei saaks. Tahavad küll ja mitte vähe. Aga kui te tahate seda narratiivi uskuda, siis olgu jumal teiega. Üks asi, mida ma oma pika ja värvika elu jooksul õppinud olen on see, et asjad on harva sellised, nagu need välja paistavad. Keegi võib pikas suhtes olla, aga see ei pruugi teda õnnelikuks teha. Samas, kus keegi, kes vahetab pidevalt partnereid või on sootuks vallaline, on eluga rahul ja rõõmus. Õnnetuid paare on rohkem, kui õnnetuid vallalisi. Inimesed taluvad suhtes olles nii palju paska, sest hirm üksi oleku ees halvab nad. Kardetakse, et ei saada hakkama rahaliselt, kardetakse, et ei leita paremat kaaslast, kardetakse, mida ühiskond ja sõbrad neist arvavad, kui nad üksi jääks ja oma kaaslase jätavad. Tinderis ja muudes kohtinguäppides on rohkem suhtes inimesi, kui vallalisi. Mehi ja naisi, kes väidavad, et "kohe-kohe lahutamas", "elame juba aastaid koos nagu õde ja vend", "elame küll koos, aga meil pole ühiseid huvisid", "elame koos laste pärast", "elame koos kinnisvara pärast". Kui nad kõik nii kohutavalt õnnelikud oma suhtes oleks, siis mida nad sealt veel otsivad? Elatakse küll koos ja jagatakse postiaadressi, aga ühiseid huvisid ja kirgi ei jagata, elatakse koos, aga ollakse võõrad. Ja siis kõige selle krooniks veel usutakse, et keskealise ja lapsevanematena pole võimalik head kaaslast leida. 

Ei, teate, ma pole kibestunud ega küüniline. Loomulikult ma tean ja usun, et on ka ilusaid paare, kus valitseb harmoonia ja õnn, ollakse üksteise parimad sõbrad ja kasvatakse koos, kasvatatakse lapsi ja tuntakse rõõmu lastelastest, pole truudusemurdmist ega kõrvale vaatamist. Ja on ka paare, kus ilusad päevad vahelduvad pilviste päevadega, elatakse üle torme ja marusid ning kasvatakse aina kokku ning suhe muutub rahuldustpakkuvamaks ja kaunimaks. Ja küllap need, kes kõrvalt liiga valivad tunduvad, just sellist paarisuhet igatsevadki ning pole valmis kompromisse tegema. Traagika peitub selles, et sellised suhted ei juhtu iseenesest vaid need eeldavad tööd ja pühendumust, aga seda ei soovita eriti teha. See on umbes nagu see, et inimesed vaatavad imetlevalt Instagrami fitnessmodelle ja tahavad samasugust treenitud keha, teevad spordiklubi liikmekaardi, käivad kolmes rühmatrennis ja kui kohe tulemust ei näe, siis loobuvad, valivad kiired kaalulangetusmeetodid, käivad kirurgiliselt ennast kohendamas ja ärrituvad, kui neile seletada, et see tulemus, mida sa näed tuleb aastatega ja hõlmab tohutut distsipliini ning eneseohverdusi. Sa vaatad, et ta teeb kaks kükki ja kolm biitseptsi harjutust, aga ei arvesta, et ta on neid kükke teinud kolm korda nädalas viis aastat, ta võtab lisaks steroide, kreatiini, sööb iga päev maitsestamata kanafileed ja brokkolijuurikaid. Mõistagi on mõnel geneetiline soodumus lihast kasvatada ja tema keha ei talleta rasva nii kiiresti, kui mõni teine, just täpselt nagu mõni on loomult selline, kes sobib suheteks ja teine vähem, aga tööd peavad nad sellest hoolimata tegema. Lihtsalt sageli juhtub see, et pingutades oma vormi või suhte nimel, pakub see iseenesest juba rõõmu ja rahulolu ning ei tundugi ebamugavuse või tööna ja sellepärast seda nii ei esitletagi, kuigi on päevi, kus on raske ennast trenni vedada või oma kaaslase vastu kannatlik ja meeldiv olla. Aga sa tead, et see pingutus tasub end ära ja paha päev läheb mööda ning ühe paha päeva pärast ei tasu kogu projekti üle parda visata. Ja siis on neid, kes ei jaksa trenni teha ja oma suhte nimel pingutada, aga vinguvad, et küll on mul paks kere ja kole abikaasa, aga ju ma siis paremat ei väärigi.

Vot sellised mõtted mul täna.