Mul on koridori garderoobile uksi vaja (loe: tahan). Algusest peale oli plaan, et sinna tulevad liuguksed, aga see on mind pigem vähe häirinud, et neid uksi seal pole ja nii see ongi tegemata jäänud. Kuna nüüd mu moepostitused nii suurt heakskiitu on saanud, siis otsustasin, et teen selle asja ära.
Kes ütles, et blogi pidamisest kasu pole?
Ava ise on 110 cm lai ja 240 kõrge. Põhimõtteliselt saaks ka kusagilt mööbli või ehituspoest tellida, aga ma pole nii rikas. Mu hingerahu ja närvid on hindamatu väärtusega ja ma pigem maksan teenuse eest, kui ise higistan ja tõmblen. Jumal tänatud, et mul meest pole. See käiks raudselt peale, et ta ise teeb ja see tähendaks muidugi, et mu armsad lugejad ei näeks iialgi ühtegi pildipostitust mu kostüümidest ning valaks suurest meeleheitest pisaratejõe.
Esiteks pöördusin sama firma poole, kust ma köögimööbli tellisin. Oli meelde jäänud, et nad teevad ka liuguksi. Saatsin kirja ja nad tegid pakkumise, mis võttis mu hingetuks. Ma muidugi teadsin, et need uksed kallid on, aga mulle tundub kahe suhteliselt väikse ukse eest ligi tuhat eurot ikkagi röögatult palju.
Vaatasin netis veel ringi ja küsisin konkureerivaid pakkumisi. Põhimõtteliselt olin juba valmis ka oma närvide ja hingerahu arvelt uksi tellima. Nii väärtuslikud need nüüd ka ei ole, eks.
Aga sain teisest kohast pakkumise, mis oli vaat et poole soodsam. Täpsemalt natuke alla 600. Ja see on ka natuke rohkem, kui mulle maksta meeldiks, samas mulle väga ei meeldigi üldse maksta. Meeldib tasuta asju saada. Kuna ma aga sellest esimesest pakkumisest veel hingetu olin, siis mulle tundus 600 juba täiesti mõistlik ja aktsepteeritav summa. See sisaldas siis uksi, paigaldust ja mõõtmist.
Selgub, et mõõta ma ei oska. Minul võttis avause mõõtmine nii umbes täpselt kolmkümmend sekundit. Liugukse mõõtja tuli kohale oma riistadega. Tal oli kaks lasermõõtjat, mõõdulint ja joonlaud. And I kid you not, ta mõõtis seda ava 20 minutit. Mida seal 20 minutit mõõta on, aru ma ei saa.
Ma muutusin mingi hetk juba üsna kärsituks ja hakkasin ohkima ning uurima, et kaua see mõõtmine veel aega võib võtta, sest ma tulin ekstra koju töölt selleks pidulikuks puhuks. Hakkas mulle seletama, et pole üldse lihtne koht, mida mõõta ja et väiksed erinevused on sees. Uurisin, et kui suur erinevus. No 8 mm. Kaheksa millimeetrit.
Okei, ma pole mingi uste spetsialist, aga kas see on siis tõesti nii suur vahe, et seda kuidagi tasandada ei saa? Nagunii nad panevad ju need uksed mingitele siinidele jooksma, saab ju siis need ilusti loodi ajada. Või ei?
Ei noh, seletas mees, siin pole nii hullu, isegi kuni 1 cm on täitsa okei, kui erinevus on sees, alates pooleteisest sentimeetrist läheb keeruliseks. Eem... okei? Aga vaadake, nendes Mustamäe kortermajades on vahel erinevus lausa 4 sentimeetrit! Cool story, kuidas see minusse puutub? Midagi ta seal mõmises veel, aga ma hakkasin teda juba uksest välja pressima.
Ei taha ma hästi uskuda, et see mõõtmine tegelikult ka nii vaevaline protsess peab olema. Tõenäoliselt oligi lihtsalt mingi pikaldane vend. Ta parkis nimelt oma punni ka mingi 5 minutit. Ta oli enne mind kohal, ukerdas seal pooltühjas parklas, kui ma oma allveelaeva ära parkisin ja teda jupp aega trepikoja ees oodata jõudsin. Samas, ma maksin selle mõõtmise eest üksi juba 50 eurot, saingi kogu raha eest!
Kommentaarid
Postita kommentaar