Kuri vanainimene

Iga kord, kui ma midagi blogis kirjutan, siis ma võin mürki võtta, et paar päeva hiljem tuleb mul oma sõnu süüa. Näete, sellepärast mul ongi päevikut vaja, sest sel juhul ei tea keegi kui heitlik ja ebastabiilne ma tegelikult olen, ise ka ei tea, sujuvalt unustan ära. 

Igatahes, mäletate, kui ma kiitsin, et magan nagu karu talveunes ja ükski herilane mind ei häiri? Jah, ma ka mäletan, see oli ammu-ammu. Tegelikult mitte, alles kaks postitust tagasi, aga pärast seda on juba igasuguseid asju juhtunud ja kolm viimast ööd pole mina magada saanud. 

Algas kõik reede õhtul, kui ma koju alles pool üks jõudsin. Nimelt oli ju vaja käia mere ääres päikeseloojangut vaatamas ja kuidagi läks nii, et ma magama ei jäänudki. Kell oli juba kolm läbi, kui ma ikka veel linade vahel vähkresin. 

Laupäeval ärkasin samuti ebatavaliselt hilja, napilt enne üheksat, aga iseenesest oli hea olla. See üks magamata öö reeglina kogu elu upakile ei pööra. Laupäeval käisime Kärbsega raha laristamas, raamatukokku viisin paar raamatut ära ja võtsin mõned, autot käisin pesemas, kodus pesin pesu, koristasin ja õhtul jalutasime Vanalinnas ning uudistasime kirikuid.

Ja siis ma tegin midagi, mida ma vist ei tohiks tunnistada, aga läbipaistvuse huvides... ma läksin Kärbsega baari. Mitte niisama baari, Kadunud Poeg nimelt alustas hiljuti tööd uues kohas ja kutsus külla. Ta kutsus külla sõnadega: "Tule, ma pakun sulle kohvi" ja mina oma naiivsuses loomulikult kohe järeldasin, et tegemist on kohvikuga, mitte mingi patuurkaga. Ja kuna ma üksi minna ei tahtnud, siis küsisingi Kärbselt, et kas ta tuleks kaasa ja ta oli loomulikult kohe nõus ning alles kohal olles selgus, et tegelikult alaealised ei peaks baaris jõlkuma. #aastaema 

Teate, ma pole baaris käinud sada aastat. Õieti käisin baaris viimane kord 2018 aastal. Mis on peaaegu nagu sada. Tore oli. Ma ei jõudnud veel oma kanni maha istutada kui kaks meest juba külge lõid. Ma saan aru, et see pole mingi saavutus, eks, pimedas urkas ja täiskaanitud meeste poolt, aga ikkagi oli tore. Istusime natuke leti ääres, rääkisime juttu, kuulasin teiste jutte pealt, mina jõin kohvi, Kärbes limpsi ja enne kui klubi rahvast täis valgus, panime meie juba kodu poole minema. Hiljem küsisin Kärbselt, et kuidas talle meeldis, ütles, et meeldis. Ja kui nii vaadata, siis vähemalt me enne seda olime ikkagi kultuuri ka tarbinud ja kauneid linnavaateid.

Miks ma laupäeval vastu pühapäeva magada ei saanud, seda ma enam ei tea. Voodisse läksin küll juba enne ühteteist, aga uni ei tulnud koos minuga. Ootasin teda, aga ta lasi mul oodata. Poole üheni kindlasti, vähemalt siis vaatasin viimati kella.

Pühapäeval olin juba üsna pahur. Ja loid. Selline kasutu kapsas. Triikisin pesu, vaatasin kaks filmi ära. Esimene oli mingi romantiline komöödia ja kuna praegune raamat, mida ma loen on ka nö naistekas, siis ma tahaks teada, et kes muidu otsustas, et romantilised komöödiad või naistele suunatud meelelahutus peab olema kerglane, naiivne ja imalavõitu? Sest ma saan aru, et kui naistele mõeldud raamatuid ja filme lõid peamiselt mehed, siis võis sellest aru saada, aga ajad on muutunud, miks pole meelelahutusmaailm kaasa tulnud? Pole ime, et feministid kurjustavad, kui naistele suunatud raamatud ja filmid ei eelda mingit sügavamat mõttetööd ja pidevalt jääb mulje, et naise ainus eesmärk elus on endale hea partii tagada. Isegi siis, kui romaan/film algab sellega, et peategelane on karjäärile keskendunud ja soovib ennast harida, siis kõik see muutub teisejärguliseks, kui ta ellu tekib kõhulihaste ja puhmaskulmudega olend.  

See tuletas mulle meelde vestlust peikaga, kui ta väitis, et 80% tüdrukutest ülikoolis käivad seal selleks, et endale mees leida. Ma vaatasin teda silmad uskumatust täis, sest no ei usu ma seda. Viiekümnendatel ehk, aga mitte ometi ju praegu. Ma ikka veel ei taha teda hästi uskuda, sest kui ma mõtlen enda peale ja oma sõbrannasid, siis keegi meist ei rääkinud edasi õppimise plaanidest selles valguses, et kus need head mehed võiks olla. Ikka enda pärast ju läksid õppima. Muidugi ei väida ma, et ükski naine ei lähe õppima selle eesmärgiga, inimesi on ju igasuguseid. Lihtsalt mind on sellest seltskonnast säästetud. Nüüd, kokku puutudes filmide ja raamatutega, mis peika seisukohta kinnitavad, hakka või uskuma. 

Kärbes käis poes ja ma tegin quiche'i. Mingi hetk vajusin raamatut lugedes sügavasse unne ja tukkusin tubli tunnikese. Aga olin väsinud edasi, seega ei osanud aimata, et ma pühapäeval vastu esmaspäeva jälle magada ei saa. Pool kolm vaatasin viimati kella. Ma ei saa aru mis toimub? Millal see üle läheb? 

Ärkasin pahurana. Istusin duši all pahasena. Keetsin kohvi ja putru. Loomulikult ma läigatasin suure lonksu kohvi vastu põrandat, sest see magamatus mõjutab juba ka koordinatsiooni. Kui te arvate, et kajakad ei olnud mu laupäeval pestud autot rüvetanud, siis te loomulikult eksite. Samas, ma ei peaks üldse kobisema, sest naabri valgele autole tassivad need tegelased kuude kaupa sammalt ja muru, et pesa ehitada. Ehk siis enne tööd sai autopesulast veel läbi põigatud. Love that for me. Aga kontoris ootas mind armas kingitus puhkuselt naasnud koristajalt ning meiliboksis kliendi e-kiri, milles ta on mulle laupäeval kirjutanud, et keegi käis tualetis ja ma peaks koristaja kutsuma, kuna seal on tugev lõhn. I wish I was making this shit up.

Ehk siis, siin ma olen. Nädalavahetusest väsinud, kuigi ma midagi ei teinudki. Ja puhkuseni on veel viis nädalat...