Mingi aeg tagasi nägin klippi, milles autor tegi minu üle nalja. Noh, mitte minu üle otseselt, aga minusuguste inimeste, kes ei suuda otsustada, mis isiksus nad olla tahavad. Kord on julm trennihunt, siis malbe raamatuhaldjas, siis Tuhkatriinust kodukoristaja, seejärel suurpereema, siis räuskav rullnokk roolis ja melanhoolne boheemlashing metsarajal. Esiteks, ma ei näe selles absoluutselt vastuolu, minu meelest ongi igas inimeses erinevad loomujooned, mis tingimata ei haaku ja erinevad olukorrad toovad erisugused käitumisharjumused välja. Pigem olen ma üllatunud, kui keegi on väga üheplaaniline ja erinevates olukordades täpselt samasugune. Robotid, mitte inimesed.
Ja siis ma mõtlesin veel kord "Vareda" peale ja nendele kõrgetele punktidele, mille kohta niimõnigi kohe ausalt tunnistas, et ta raamatule punkte ei andnud, vaid kirjanikule. Ja ma saan aru, sest pole ma isegi sellest patust prii. Kui sõber kirjutab raamatu, siis annadki rohkem punkte, et avaldada toetust. See on umbes nagu sotsiaalmeediapostitusele pöial visata - "ma märkasin sind, tubli oled, pane samas vaimus edasi!" - on see, mida tegelikult selle kõrge punkti või pöidlaga öeldakse. Nii polegi ime, et meeldiv inimene saab enda loomingule kõrgema keskmise. Toetust ei avaldata tema loomingule, vaid autorile.
Juhtusin kuulma üht mõtet, mille järgi ise olen alati oma otsuseid langetanud. "Panusta isiklikku arengusse, mitte edu saavutamisse, sest edu on miski, mida sa ligi tõmbad, kui sa oled ligitõmbav isiksus." Ma olen seda küll sõnastanud teisiti: "Tee, mida sa armastad ja edu järgneb sellele", aga põhimõte on sama.
Mulle tundub, et inimesed ei osta niivõrd toodet, kui brändi. Sellepärast ongi see, mis brändi taga seisab nii oluline.
Heaks näiteks on see, kui mõni tuntud inimene saab mingi jamaga hakkama ja teda siis boikoteerima hakatakse. Näitlejad, lauljad, kunstnikud ja sotsiaalmeedia staarid võivad aastaid teha tööd selle nimel, et olla edukad ja tunnustatud ning piisab sellest, kui nad kedagi külmkapi taga natuke kabistavad või oma võimu kuritarvitavad, kui nende karjäärile vesi peale tõmmatakse.
Mõnes mõttes mul on sellega ka probleem, sest minu meelest see on natuke ebaaus, et keegi on teinud midagi vapustavat ja suurepärast, aga kuna tal on ka teised loomujooned, siis visatakse ka laps koos pesuveega välja.
Kas üks halb tegu muudab kogu inimese halvaks?
Aga kas sel juhul ka üks hea tegu saab lunastada eelnevad patud?
Paar aastat tagasi kuulsin ma juhuslikult, et üks mu kunagine tuttav on raamatu kirjutanud. Ta ise ütles. Ma olen seda raamatut raamatukogus mitu korda näinud. Isegi kaalunud selle laenutamist. Võimalik, et koguni laenutasin, aga ma tean, et ma pole sellest ridagi lugenud. Ma pole kaantki avanud. Miks? Sest see mees ei meeldi mulle. Nii kaua kui ma teda tundnud olen, pole ta mulle kunagi meeldinud. Üdini ebasümpaatne inimene. Ma ei suudaks seda raamatut kunagi eelarvamuste vabalt lugeda. Isegi kui see on hea. Isegi kui see on väga hea, ei suuda ma mööda vaadata sellest, kes selle on sünnitanud.
Kommentaarid
Postita kommentaar