Nädalavahetus

Reedel sain teada, et Lõunamaa Pealik sõidab ikkagi juba pühapäeval ära ja ma saan eesoleval nädalal rahus kontoris raamatuid lugeda! Juhuu! Aga nipid, mida jagasite kuluvad marjaks ära - mängud, raamatu kirjutamine, isiklik areng - seda saab kõike tuleviku tarbeks tallel hoida. 

Reedel käisin ka jõusaalis, tegime silmarõõmuga korraliku jalapäeva. Naljakas ikka on see, kui erinevad on kehad. Silmarõõm on minust 11 aastat noorem ja ligi kolmkümmend kilo raskem kutt. HOIATUS: järgneb trennikava detailne kirjeldus - puusatõsteid tegime (see on kui sa istud maas ja su puusade peal on kang ning sa surud puusadega seda raskust üles) tema soojendusraskus oli 60 kilo, mul 100, tema maks oli 130 kilo, ma oleks võinud ilmselt ka 160 välja pigistada. Siis tegime kangiga kükke. Minul oli 50 kilo juba väga raske, temal tuli 70 suhteliselt kergelt ära. Pärast seda tegime Bulgaaria väljaasteid. Tema tegi tühja kangiga (20kg), ma tegin viimase seeria 30kiloga ja oleks võinud ilmselt veelgi peale panna. Viimane harjutus oli Bulgaaria jõutõmme ja seda tegime põhimõtteliselt sama raskusega, ehk 50kiloga. 

Kirjutan siia seda kõike, sest tegin hiljuti sotsiaalmeediasse postituse, milles tegin nalja selle üle, et olen küll regulaarselt jõutrenni teinud, aga ikka sama tugev kui 16-aastane poiss, kes pole kunagi jõusaali oma nina pistnud. Ja kuigi see oli naljaga mõeldud, siis mingi tõde on siin ka, muidu see poleks naljakas. Kui alles hakata jõusaalis käima, siis tuleb jõud päris kiiresti, umbes nelja kuni kuue kuuga saad kohe märgatavalt tugevamaks. Aga sealt edasi on juba väga raske ning kui kolm aastat käia, siis raskused väga palju suuremaks ei lähe. Kui inimese eesmärk on trenni tehes maksimaalselt tugevaks saada, siis hakatakse kasutama abivahendeid või lihtsalt väga palju kaalus juurde võtma, sest suured inimesed on ka tugevamad. Aga kuna mina isiklikult tahan pigem oma habrast raami säilitada, siis ma väga palju juurde võtta ei soovi ning siin tekibki see moment, kus jõudu ka juurde ei tule. Natuke aitab küll tehnika parandamine, aga ka sellele on omad limiidid. 

Ja siis keegi kommenteeris mu postitust, et nii hale oled, et teed 11 aastat trenni ja jaksad ainult 40kilo rinnalt suruda. Loomulikult kommenteeris seda mingi anonüümne Ants, kes ilmselt ise ei suuda sedagi suruda või vähemalt ei tea midagi naisterahva anatoomiast. Ma tõesti surun 40kilo läbi raskuste, aga palju sa muidu puusalt surud? Kunagi üks teine tarkpea ka irvitas mu üle, ise kaalub ligi sada kilo ja surub rinnalt sama palju. Noh, aga kui ma kaalun circa 55kilo, siis minu jaoks see 40 on sama, kui sa suruks 80, mis polegi nii vähe suures plaanis. 

Ühesõnaga, ärge kuulake neid nõmedaid vendi. Igaüks ei käi trennis samal eesmärgil ja kõik ei taha saada maksimaalselt tugevaks või maailma suurimat tuharat saada. Mina isiklikult käin trennis dopamiini laksu pärast ja ilusaid poisse piilumas. 

Laupäeva hommikul ronisin jälle trenni. Nii halb ja raske oli ja mõtlesin, et teen kiire trenni. Tund aega jooksulindil, nelikümmend minutit rinnalihase harjutusi ja 10 minutit kerelihasele. Pärast seda lippasin Maximast läbi, sest julm juustukoogi isu oli. Neil oli seal ka lõhefilee megasoodsa hinnaga ja kuna Kärbes mingi aeg tagasi meelde tuletas, et ma pole ammu lõhe teinud, siis võtsin seda ka kilo. Muid asju ostsin veel ja seal oli hea pakkumine nõudepesumasinatablettidele, aga ainult siis, kui sa telefoniga oma ostu skännid. Proovisin kohe järele ja kõik läks üllatavalt sujuvalt. Ainult, et kodus ma avastasin, et suure ähmiga olin küll tabletid sisse skänninud, aga need rõõmsalt riiulile tagasi asetanud, mitte kandekotti. Oi, kuidas ma ropendasin! Selliseid sõnu lendas mu suust, et kass ka hirmunult voodi alla peitu puges. Asi polnud isegi selles, et ma 13eurot niisama tuulde lasin, vaid selles, et see ei olnud mul sel nädalal esimene kord täpselt sama asja teha. Hakkavad pihta need lühimäluprobleemid. Arvasin, et mul ikka veel vähemalt 10 kuni 15 aastat kõik korras, aga ei, vanadus tuleb raginal.

Sõin siis vihaselt oma kooki ja põlesin raevust. Mingi aeg lõi käega - see on ainult raha, keegi ei surnud ära. Aga noh, solvunud olin ise enda peale, et ma selline udupea. 

Lugesin "Vareda" lõpuni. Viimased sada lehekülge küll juba üle rea, sest seal ei juhtunud mitte midagi. Lisaks oli kogu see jutt kuidagi nõme ja ebausutav. Kõik minuvanused nõmedad tädid olid "mutid" või "eided" ja kõik toredad eided ja mutid olid "tädid". No ma ei tea... ma küll 16aastaselt nii ei rääkinud kolmekümneste kohta. Lisaks häiris mind tugevalt see, et maaelu oli nii süngelt ja masendavalt kirjeldatud. Jah, eks üheksakümnendatel hakkas kõik seal maha käima küll, aga vähemalt nendes kohtades, kus mingi pood või koolimaja oli, seal läks ikka elu edasi ja polnud nii hüljatud midagi. Loomulikult ei tea ma kuidas igal pool Eesti maakohtades elu käis, aga vähemalt minul küll sellist seost ei olnud tollase maaeluga. Peategelane oli ka üks veider tüüp ja mul raske uskuda jälle, et kõik, nii poisid kui noored naised, sellest tüübist suures vaimustuses olid. Probleemid, mille käes ta vaevles olid ka kuidagi haledad. Ühesõnaga - kui autor tahtis kirjutada oma homoromaani, mis peaks noortele veidratele poistele peale minema, siis ilmselgelt ma pole sihtgrupp. Ja keelekasutus oli ka õõvastav. Ma ei tea, kas ta tahtis luua pilti sellest, kuidas "vanal ajal" inimesed rääkisid, aga jällegi, ei rääkinud inimesed tol ajal enam nõnda. Kui oleks tahtnud autentset olustikku luua, siis oleks võinud vähemalt selle koha eripärad välja tuua, sest igas maanurgas on mingid omad naljakad väljendid, mis teisest kohast tulijatele kummalised tunduvad, aga seda seal ka ei olnud. Jäi mulje, et autor võttis Tammsaare klotsi kõrvale ja vihtus sealt mingeid hallitanuid väljendeid maha kirjutada. Sorry, ma olen nii õel, ma tean. Ei meeldinud mulle ja minu meelest see ei ole mitte mingist otsast 4 tärni raamat. Ma panin suurest vihast lausa kaks, sest muidu oleks pannud 3, aga ma saan aru, et teised tahaks kõik panna kolm või kolm ja pool ning panid siis igaks petteks 4, ja seetõttu, tasakaalu loomise eesmärgil, panin 2, kõigi nende poolikute punktide eest, mida ta ei väärinud. 

Aga jah, lugemine on muidu täiega rahustav hobi.

Muid vihastavaid asju ma laupäeval ette ei võtnud. Pesu pesin natuke ja telekat vaatasin. 

Pühapäeva hommikul ärkasin kell 6. Kell 6! Ja hakkasin lugema. Ma kohe kartsin järgmist raamatut ette võtta, sest viimasel ajal on üks pettumus teise järgi olnud. Otsustasin, et kuna ma oma lugemise-eesmärgi täitnud olen, siis ülejäänud aasta loen ainult toredaid raamatuid ja ei hakka hambad ristis mingit jura lugema, mis minus ainult stressi tekitab. Ja tundub, et see raamat on just selline, mis võiks mulle meeldida. Kohe mõnuga venitan selle lugemist, et ta liiga ruttu läbi ei saaks. 

Triikisin natuke, aga muidu olin üsna tegevusetu. Käisin vihma filmimas, aga see ei jäänud nii hea, kui ma tahtsin. On veel arenguruumi. 

Ja täna olen ma siin, postkastis ootab töö ning käekotis romaan. Õhtul ootab mind seljalihase päev ja ilmselt pean ka poest nõudepesumasina tablette ostma minema.