Käisin hiljuti Büroomaailmas, sest meil hakkas printeritint otsa saama. Meil on nii vana printer, et selle tinte niisama poest ei saa, peab tavaliselt kusagilt kesklaost tellima. Läksin siis selle leti juurde, kust tavaliselt mu tellimus võetakse ja jäin ootama teenindajat. Tuli see sama meesterahvas, kes minuga tavaliselt tegeleb. Ütlesin oma soovi ja mees teadis juba peast, mis tinti on vaja. Lisaks mäletas ta isegi ettevõtte nime, kellele arve tuleb.
Ma ei käi Büroomaailmas nii tihti toonerit ostmas. Mainin kohe ära. Tavaliselt jagub ühest kassetist umbes pooleteiseks aastaks. Ja hea küll, me ostame teisi asju ka kontorisse sealt, aga ikkagi tuleb külastusi Büroomaailmasse umbes kuus korda aastas, kui sedagi. Sellepärast ma siin imestangi, et inimesel oli nii hästi meeles nii nimi kui ka muu info. Väga muljetavaldav.
Pigem mulle tundub, et inimesed väga asju ei märka.
Samal päeval just sinna samma poodi sõites märkasin, et minu taga seisev auto jättis umbes poolteist meetrit pikkivahet foori taga seistes, et sellest järgmise auto juht ei mahtunud rada vahetama. Audil oli suunatuli sees ja Volkswageni juht lihtsalt tuimalt seisab ja ei märka poolt meetrit edasi sõita, et tema taga auto mööda mahuks. Kas inimesed ei vaata tahavaatepeeglisse? Kuidas ma märkasin, mis minust taga kolmas auto teha tahtis ja see teine vend ei saanud midagi aru?
Paar kilomeetrit hiljem, kui hakkasin just Büroomaailma ette keerama, sõitis üks teine polt punase tulega rahulikult üle ristmiku ja kui ma poleks järsult pidurdanud, oleks talle otsa sõitnud. Tema kõrval teised sõidukid peatusid ilusti punase foori taga. Kuidas sa ei märka, et teised peatuvad, isegi kui sa ei näinud punast foori? Just seesama teema, millest Notsu kirjutas, et sebrat ei julge ületada, sest sõidavad üle varba.
See oli muidu seesama päev, kui olin avaldanud postituse nähtamatutest niitidest ja Triinu kommenteeris, et tema elus küll asjad ei juhtu või siis juhtuvad ainult halvad asjad. Ja mitte, et ma tahan vaielda või olla kuidagi toksiliselt positiivne, aga ma ei usu. Ma ei usu, et juhtuvad ainult halvad asjad. Mida ma usun, on see, et inimesed ei märka.
Olen sellele mõelnud väga-väga palju. Üks põhjustest, miks ma blogin ongi see, et ma märkan asju. Tillukesi. Ma olen üdini veendunud, et kõigil inimestel juhtub kogu aeg igasuguseid asju elus, millele nad tähelepanu ei pööra. Aga need juhtuvad. Mina võibolla pööran liiga palju tähelepanu ja see on minu koorem siin elus kanda, aga kui ma ei märkaks, siis mul poleks millestki kirjutadagi. Pooled mu postitustest on sisuga "selline lugu juhtus" ja see lugu, kui sa ilukõne ja mõtisklused ning fantaasia välja lõikaks, olekski põhimõtteliselt see, et käisin Maximas ja seal oli lõhe soodushinnaga või klient saatis kirja ja seal oli koma vales kohas. Minu elus ei juhtu mingeid suuri ja fantastilisi asju. Pisiasjad. Tillukesed märkamised. Pool mõtlen ise juurde.
Ja mulle hullult meeldivad sellised inimesed, kes märkavad. Märkavad ja mäletavad. Mulle tundub, et see on väga haruldane. Inimesed on ise nii hõivatud omaenda tegemiste ja asjadega, et nad ei näe elu enda ümber. Ja siis oleme mina ja Õnnepalu. Kes heietavad.
Omast kogemusest pakun, et kui sul on pidevalt nii halb olla, et igapäevaeluga vähimalgi tasemel toimetulek nõuab valude kõrvalt pingutamist, siis sa ei märkagi, sest valutava iseenda sundimine ja edasilohistamine võtab kogu jõu. Triinul on kroonilised terviseprobleemid. Kuna mul on ka palju paremaid päevi, siis saan endale ka märkamist lubada, sest on ressurssi. Ja võrdlusmomente on elu jooksul kogunenud palju.
VastaKustutaKevadel kaotasin osa oma isiksusest. Selle kogemuse najal olen kindel, et seisund, mille mina omandasin haigushoo tagajärjel, on enamikul inimestest synnipärane, ka halb mälu ja tähelepanematus. :0
Naah, ma väidan, et ma märkan küll. Lihtsalt need juhtumiste tagajärjed tunduvad nii suvalised - poleks see mees, oleks mõni teine sarnane, poleks see linn, oleeks mõni teine - ainsad asjad, mis päriselt olulised on, on need, mille kallal ma teadlikult tööd olen teinud. Ja neist ka tegelt umbes kolmandik =) No mis krdi kasu on mul sellel õenduse erialal õppimisest? Kunstliku viljastamise alla panustamisest? erinevate toredate meeste käest lapse küsimisest?
KustutaKui ma teen tööd ja nääen vaeva, VÕIB sellest mingit kasu tõusta. Aga et juhuslikult juhtuks?
No ... ma olen elus :P
Ma arvan, et meie erinevus tuleb sellest, et ma liigun edasi ja püüan näha, miks mõni asi, mida ma väga-väga tahtsin, polnud lõppkokkuvõttes asi, mida mul tingimata vaja oli ja kuna ma seda ei saanud, siis viis see mind hoopis muude ja sageli paremate asjadeni, mida ma ise oma mõistusega ei oleks osanud endale tahta. Sest mul on ju ka võimalus ikka veel ennast haletseda ja nutta taga laste isa ning ahastada selle pärast, et ta mind ei armastanud. Aga see, et ta mind ei armastanud avas mu ees hoopis uued ja palju paremad asjad, milleni ma poleks jõudnud, kui ta oleks mind armastanud ja poleks mind vabaks lasknud. Või kui mind poleks Rahva Raamatust vallandatud, mis oli väga alandav ja ebameeldiv ning ma tundsin end kohutavalt, kui see juhtus, aga siis poleks ma praegu tegemas seda tööd, ma ei teeniks sellist palka, mul poleks aega blogida, ilmselt oleks mu majanduslik seis kordades nigelam, stressist ja enesehinnangust rääkimata. Ehk ma võin ju kinni jääda millessegi ja mitte märgata seda, mis mu ümber juhtub ja mis on tegelikult imeline.
KustutaAa, imelisuse tunnetamine =)
KustutaNeiu, see on kehas. Hormoonid.
Mul ei ole sellist keha kuskilt võtta, et elu imeline tunduks, sry, not sry.
Selles osas ma ei hakka vastu vaidlema, hetkel seda kommentaari kirjutades, on minu hormoonid hõivatud mulle põrguvalu tekitama, nii et ma siin valust iiveldusega võitlen, aga ma tean ka seda, et nädala pärast need hormoonid teevad mu keha kauniks ja õnnelikuks, nii et tõesti on kõike kaunist ja imelist märgata ning hinnata kordades kergem, kui täna. 😀
Kustutano vot, aga mul ei ole seda keha, et mingi juhuslik asi tundub imeline. Mul on ainult oma valikud. Krt, naudingut pakkuvad asjad olid juba umbes viiesena samad, mis praegu. Hea toit, loomad, lugemine, kirjutamine - ok, oma esimese pikema kirjatüki kirjutasin esimeses klassis, pole päris viieaastane - kuskil kuuene-seitsmene. Fantaseerimine ja jalutamine.
KustutaMidagi pole juurde tulnud peale näpukate, aga see on suht pisiasi.
Kas asjad juhtuvad või pole see oluline? Siin olen ma pigem Sinu paadis. Triinu ja Marca leidsid, et vahet pole mis juhtub, mina olen ju ikka mina. See on muidugi tõsi, üldjuhul minu isiksus sellest ei muutu, mis mu elus ette tuleb. Aga see, kus ma oma eluga olen ja kas ma olen mulle soodsas keskkonnas või mitte, kas ma olen rahul ja õnnelik, on küll päris suurelt osalt juhustest juhitud. Jah, mina teen oma valikud, aga milliseid valikuid mulle võimalikud on, on juba juhuse teema. Näiteks - mingil arusaamatul põhjusel ei juhtunud ma 19-20 aastasena kokku ühegi hea ja toreda ning oma eluga hakkamasaava mehega. Täpsustan - vaba mehega. Suures nooruse tuhinas võtsin siis kõigist viletsatest kõige vähem viletsa ja abiellusin, sain temaga lapsed. Mis sellest kõigest sai, on juba ajalugu. 8 aastat hiljem puukujude saagijate punti sattudes ja tervet kampa toredaid ning tublisid mehi nähes ei jõudnud ära imestada, kus olid kõik head mehed siis, kui ma noor ja vaba, "pruutis neitsi" olin?!
VastaKustutaElu on loterii. Me kõik võidame aeg-ajalt midagi. Mida me oma võitudega peale oskame hakata, on juba teine teema. Loteriimiljonäride edasist elu vaadates on näha, et neid, kes sülle kukkunud õnnega midagigi mõistlikku oskavad peale hakata, ei ole just ülearu palju.
Võibolla on vahe ka selles, kui olulisena ma keskkonda oma heaolu suhtes tajun. Mul ei ole ükskõik, kus ma elan (see linn või teine), ma olen väga paigatundlik. Siin külaservas tunnen ennast kodus, teine külaserv on juba piirkond, kus ma olla ei tahaks. Miks? Ei tea. Selline tunnetus. Teiseks inimesed - mu elus on mitu väga olulist juhust, kus elu on mind põhimõtteliselt kandnud ühest tutvusest teiseni ja sealtkaudu täiesti uude elujärku, uude tegevusvaldkonda, mis määrab mu elu järgmised 10 või 20 aastat. Puukujude tegijate punt oli selline - ühest väiksest juhusest 20 aastat tagasi hakkas hargnema, et sinna seltskonda ja valdkonda lõpuks juhtusin ja ka ise saagima hakkasin. Põhimõtteliselt elan just siin ja just selle mehegagi ikka veel sama juhtumustejada tagajärjel (tutvusime nii, et ta tellis minult kuju).
KustutaPraegune suunamuutus (keraamika) on samamoodi ühe juhututtava väiksest lausejupist hargnema hakanud. Kunstnik minus on väga tänulik, et see juhus tuli. Kas ma ilma selle juhuseta oleks praegu siin ja olemas oma tegemistes õnnelik, pole üldse kindel.
Minu maailmas ümbritseva ja asjade märkamine ja enda sisemised heitlused ei ole omavahel seotud. Ma märkan asju ja dedaile ka siis kui ma ise väga katki olen. See lihtsalt on mingi minu teema. Ma võin küll enda sees heidelda ja vaimselt sirakil olla aga hea mälu absoluutselt kasututele pisiasjadele (minu enda toimimise mõttes kasututele) silib ja toimib. Nii toimubki minu peas pidev virrvarr kust mu enda taldrikuid kokku löövale ahvile lisaks on seal info, milline 2x aastas kohatav kolleeg ei söö sibulat või mitu last mingil kuulsuel on (ja ma ei loe kollast meediat sihilikult vaid sirvin aga see krdi info hakkab külge).
VastaKustutaJa mina olen inimene, kes ei märka mitte midagi... kui mul on hea, siis ei lähe mulle mu ümber toimuv üldse korda. Kui mul on halb, siis ma ei jaksa enda ümber toimuvast karvavõrdki hoolida. Ja... ma ei panegi mitte kunagi mitte midagi tähele, ei tea mitte millestki midagi ja olen iga hetk nagu kuu pealt kukkunud.
VastaKustutaJa seda enam ma imestan, et teised inimesed MÄRKAVAD.
Ja ma olen eluaeg selline olnud - ma näiteks ei mäleta oma lapsepõlvest mitte midagi, sest ma elasin oma pea sees ja käisin sealt harva väljas.
KustutaKatarina & Õnnepalu. Whoaa!
VastaKustuta