Ohvrimentaliteedist

Nägin nädalavahetusel üht klippi, milles autor teatas, et ohver on argpüks. Ja kui seda lihtsalt nii, ilma kontekstita ja seletamata välja hüüda, siis see ilmselt tekitab palju vastakaid emotsioone ja trotsi ning vaidlemist. Sest, kes on mingis olukorras ohver olnud, tunneb, et talle tehakse liiga ning mis kuradi jamps see on, et peab ohvrit süüdistama. Ja neil oleks õigus.

Ainult, et kui ma seda mõtet laiendaks, siis ma sõnastaks ka, et need, kes on ohvrimentaliteediga, need on argpüksid. 

Ma arvan, et see võis olla ka põhjus, miks mind see "40aastased naised on nähtamatud" artikkel valet pidi rehitses. "Vaadake mind, mina vaene õnnetu mina, keegi ei märka mind, riideid mulle ei müüda ja noored tulevad ning korjavad mu palga mu eest ära." Ise ta kusjuures tunnistas artiklis ka, et osaliselt ei saa ta tähelepanu nii palju kui noorena, sest ei käi enam väljas ja kasutab vähem ühistransporti. See oleks umbes nagu mina vinguks, et ma mehi ei kohta, kui ma ise istuks kodus ja kusagil ei käiks ega kohtinguportaalides mehi ei otsiks. Nagu, jah, muidugi võib juhtuda, et keegi tuleb sulle ukse taha ja kohe ongi armastus esimesest silmapilgust, aga be for real. Me ikka ise oleme enda õnne sepad.

Aga inimesed, kes tunnevad, et neile on liiga tehtud ja nad on igas õnnetus olukorras ohvrid, nad ei taha olla oma õnne sepad ja neile tundub ka, et kõik teised on neist eelisolukorras, teistel on elus rohkem vedanud, neil on midagi, mida ohvritel pole. Jah, on küll. Julgus. Julgus midagi ette võtta ja muuta. 

Võimalik, et ma olen sellest eriliselt üles köetud, kuna ma olen ise nii kaua enesehaletsuses ja ohvrimeelsuses elanud ja ma näen kõrvalt kui vastik ja kole see on. Muidugi on tore, et vahel tuleb prints valgel hobusel ja päästab printsessi kurja nõia käest ning nad elavad õnnelikult aegade lõpuni, aga fakt on see, et tavaliselt pead sa ise olema see prints, kes ise ennast päästab. Aga inimesed kardavad. Kardavad ennast ise päästa. Nad kardavad midagi oma elu parandamiseks ette võtta. Lihtsam on vinguda ja halada ja oodata mingit kõrvalist sekkumist, kui oma olukorda muuta. Nii vireletaksegi suhtes, mis õnnelikuks ei tee, jäädakse töökohta, mille palk ei ole töö vääriline, elatakse majades, mis lagunevad aga mille parandamiseks raha pole, sest kolimine tundub hirmus ja ületamatu. Ja nagu, ma ei ütlegi, et kõik peavad nagu ühepäeva liblikad õielt õiele lendama ja kui olukord muutub ebamugavaks, siis kohe midagi uut leidma, võibki jääda terveks eluks ühte kohta tammuma, aga tee see asi siis enda omaks, leia rõõmu selles, ole selle eest tänulik, mitte vingu kui raske ja halb sul on, aga sa selle muutmiseks midagi ette ei taha võtta. 

Huvitav on siin veel ka see, et need, kes ise elavad ebamugavuses, on esimesed, kes tulevad kritiseerima neid, kes otsustavad oma elu teisele tasemele viia. Kõrvalt olen ma näinud kui palju kriitikat said Mallu ja Britt, kui nad otsustasid oma "head" mehed maha jätta, sest põhjusel või teisel see suhe ei töötanud ja see takistas neil oma potentsiaali maksimaalselt kasutada. Mu enda lahutusest on juba nii kaua aega möödas, et varsti olen ma sama kaua üksi olnud, kui abielus, ja lahutades polnud ma ka mingi tuntud inimene, aga kuulsin ka nurinat ning kriitikat selle osas, et ma pigem lahutasin, kui püüdsin oma meest enda küljes hoida. Kõige suuremad kritiseerijad olid need, kes ise elasid aastaid õnnetutes suhetes ja olid enesetapu äärele veetud oma musude poolt. Ma tol ajal ei saanud aru, alles palju hiljem mõistsin, et nad olid ennast ohvrimentaliteedist täis kaaninud ja neile käis egode pihta, kui keegi, kes oli pealtnäha samas olukorras, otsustas olla julge ja oma elu parandada. 

Ma läheks lausa nii kaugele, et ma ütleks, et ohvrimeelsus takistab arengut. Inimene, kes on nii armunud väljavaatesse, et temaga asjad juhtuvad ja tema ise ei kontrolli midagi, ei näe enda rolli asjade lahendamises. See oleks umbes nagu mina, kes pidevalt kiirust ületab, vinguks, et miks ometi minuga halvad asjad juhtuvad ja ma pidevalt pean trahvi maksma. Või kui ma käiks pidevalt juuksuri juures, kes mulle koleda soengu lõikab ja ma vingun, et ma ei saa aru, mis needus see mu peal on, et ma terve elu pean koleda lõikusega olema. Või kui ma oleks laktoositalumatu ja muudkui hommikust õhtuni jäätist mugiks ning halaks, et vaene mina, kogu aeg on kõht korrast ära, tundke mulle ometi kaasa. 

Muigasite? Ainult, et just selline ongi ohvrimeelsusega inimese käitumisstiil. Halvad asjad juhtuvad temaga ja tema on vaene süütu ohver. Polegi võimalik, et sellise suhtumisega inimese elu pareneks, kui ta ise aktiivselt teeb kõik selleks, et elu oleks ka edaspidi täpselt sama halb edasi. 

Ei, ma ei ütle, kuna ma ise ka sellise meelsusega aastaid elasin, siis ma saan aru, et see on teatud mõttes väga mugav. Sest siis inimesed haletsevad ja saad tähelepanu ja midagi tegema ei pea ning nii sa vähemalt tead, mis sind ees ootab. Muutused on rasked. Inimese aju on nii ehitatud, et ta eelistab tuttavat ja võitleb agressiivselt kõige uue ja harjumatu vastu. Sellepärast ma olengi nõus selle väitega, et ohvrid on argpüksid.