Pehme

See on nüüd selline postitus, et ma ei tea kuhu see omadega välja jõuab, sest mul mõtted on pilla-palla, aga nägin just nädalavahetusel üht filmi, milles tegelane oli kirjanik ja keegi küsis temalt, et miks ta kirjutab ja ta vastas, et kirjutamine aitab tal oma mõtetes ja tunnetes selgusele jõuda. Mul on sama. Tundub, et paljudel blogijatel on. Lihtsam on ennast kirjutades tühjaks valada, sest siis ei sega keegi vahele, keegi ei hakka rääkima "aga mul on hoopis nii" või ei küsi küsimusi, mis viivad mõttelõnga teisele rajale ja sa unustad ära, millest rääkida tahtsid. Ei, ma ei ütle, ka see on omal kohal ja tihti on enda mõtetega üksi olemine ka nagu seisva vee vahtimine, et tore küll, aga ei vii kuhugi. Samas, tavaliselt peale selliseid mõttevahetusi ja küsimusi tahaks oma mõtteid korrigeerida ja vaadata, et kuhu sa nüüd omadega jõudnud oled.

Mulle viskas sotsiaalmeedias eile ette klipi, mille sisu oli umbes see, et sõltumatud naised ei ole sellisteks sündinud, vaid elu on nad sellisteks kujundanud, kuna üles kasvades ei hoolitsetud nende eest kohaselt ja nii olid nad sunnitud ise enda eest hoolt kandma, aga anna neile ainult võimalus, küll sa näed siis ka seda nende pehmet poolt. 

Loomulikult see kõnetas mind, sest mulle meenus kohe see, kui keegi mees, kes oli paari mu blogipostitust lugenud, mind tanknaiseks tituleeris. Ja sealt edasi meenus mulle see, kui kallis abikaasa ütles, et ma pole naiselik. Ja siis meenus, kuidas ma olen küll naiselik, aga ainult meestega, kellega ma tunnen ennast turvaliselt ja kes käituvad mehelikult. Ehk et tanknaiseks olemine ei ole tegelikult minu baasiseloomujoon vaid... kasutan siin nüüd roppu sõna... toimetulekumehhanism. 

Vestlesime pärast trenni Kärbsega. Ta nimelt palus mõni nädal tagasi mu abi, et saaksime talle CV keskusesse kasutajakonto ja CV luua. Tegime seda ja vaatasime natuke töökuulutusi ka, aga kui ta nägi, et keegi alaealisi ei oota tööle, siis ta huvi kadus. Ma olen küll paar korda uurinud, et kas ta on vahepeal portaali vaadanud, sest kuulutusi lisatakse ju iga päev. Eile ütles siis, et ta ei oska üles leida neid kohti, kuhu tööle kutsutakse. Selles mõttes, et kuidas töökohale saada, tal puudub ettekujutlus selle osas, kui kaugel kodust mõni ettevõte asub. Ütlesin, et aga küsi minult, ma näitan ja seletan. "Ma ei taha kogu aeg abi küsida," vastas. No jah, minu poeg. 

Mulle ka ei meeldi abi küsida. Kuigi ma olen õppinud, et inimestele meeldib appi tulla. Mulle endale ka meeldib. Ja ma tegelikult ei mõtle ka kunagi, et küll on saamatu ja loll, et ise hakkama ei saa. Pigem mind ärritab see, kui keegi ei küsi abi ja siis saab mingi käkiga hakkama. Siis ma mõtlen, et on alles saamatu ja loll, et isegi abi ei küsinud. Või noh, sõltub, kui kallis see inimene mulle on. Mõnikord ma lihtsalt ohkan ja mõtlen, et ega kõik inimesed ei peagi kõike oskama ja teadma. 

Viimane poolaasta olen ma saanud olla väga pehme. Elu ei ole kogu aeg olelusvõitlus ja mulle meeldib see uus versioon minust, kes on tänu sellele, et elu on lihtne, saanud oma nägu ilmutada. Nagu eilne postitus tõestas, siis agressiivseks muutun ma jälle siis, kui tekivad ootamatud väljakutsed. Ja mulle ei meeldi see, et ma võin nipsust selliseks minna. Samas, võibolla meeldib ka, sest tänu sellele ma ei hakka hädaldama ja vinguma, vaid tegutsema, et olukord lahendada. Mehed muidugi eelistaks hädaldavat ja vinguvat naist, sest see annaks neile võimaluse olla rüütel, kes tuleb ja päeva päästab. Nagu meil eile juhtus. Olin juba raamatupidajaga rääkinud ja ta lubas palgad ära maksta, kui pool tundi hiljem helistas Lõunamaa Pealik ja teatas, et ta lahendas olukorra, sest palus raamatupidajal palgad maksta. Ma tänasin teda viisakalt. 

Sellest, kui palju ma poole aastaga muutunud olen, sain ma aru, kui hakkasin uuesti tiktokis videoid vaatama. Eks ta hakkas mulle mu vanu harjumusi mööda serveerima power-naiste motivatsioonikõnesid ja sisevaateid rikaste ja ilusate maailma. Ja see kõik muutus mulle kuidagi ahistavaks ja tegi mind kurvaks. Sama tunne, kui vahetult enne tiktokist lahkumist. See oli sisu, mida ma tarbisin, aga mis mind enam ei kõneta. Ma ei aja taga seda elu ja sellist luksust. Minu jaoks on luksus elada oma tagasihoidlikus kodus, veeta kvaliteetaega oma pere ja sõpradega, nautida rahulikku kulgemist. Ma olen kohale jõudnud, ma ei pürgi kuhugi edasi. 

See on nii kummaline. Juba mitu kuud kirjutan ma oma päevikusse ja ka blogisse, et olen nii rahul ja õnnelik, tasakaalus ja rõõmus. Ma ei oskagi seda tunnet kuidagi teisiti põhjendada, kui sellega, et ma olen täpselt seal, kuhu ma jõuda olen tahtnud. Ma ei aja enam midagi taga, mul pole otseselt eesmärke ja ma ei piitsuta ennast, sest mulle tundub, et ma pole veel päriselt oma potentsiaali saavutanud. 

Eelmine nädal põrkasin naabrimehega parklas kokku ja pidin talle kohe oma uut autot näitama. Muigas, ütles, et ta juba Instagramis nägi ning küsis üleolevalt, et kas ma olen nüüd siis õnnelik. Fuck yeah ma olen õnnelik ja fuck you, et sa mind end selle pärast nõmedalt tundma paned. Elu ei pea olema pidev võidujooks selle poole, et olla kiirem, suurem ja tugevam. selles mõttes, et cool, kui see sind õnnelikuks teeb, aga mind see ilmselgelt ei tee, sest ma saan aru, et alati on keegi kiirem, suurem ja tugevam ja enda võrdlemine teistega muudab mind ärevaks ja õnnetuks. 

Sest eelmisel aastal täpselt nii ma tundsin. Tundsin seda, et ma kiirustasin kuhugi ja mul olid mingid verstapostid, milleni küündida ja latid, millest üle hüpata. Ühest küljest oli põnev ja oli mida oodata, aga teisest küljest oli selline tunne, nagu kogu mu keha oleks põletikus, kuumav ja plahvatusohtlik. Loomulikult ma tean ka täpselt, millest see kõik tuli ja ka seda, miks ta üle läks. Aga kuna läks üle, siis edaspidi on juba lihtsam sama lõksu vältida. 

Pehmus ja rahu on omadused, mis mind terve elu tohutult köitnud on. Ma jumaldan rahulikke inimesi. Selliseid, kes võtavad aega, et küsimustele vastata, kes hindavad olukorda enne kui pea ees sinna sisse sukelduvad, kes ei lase ennast välistest olukordadest mõjutada ja kes kontrollivad oma emotsioone. Üliseksikas. See rahu, millest ma siin kirjutan, ei ole flegmaatilisus või otustusvõimetus, need omadused ärritavad mind, ma pean silmas just seda, et kui maja põleb, siis inimene ei hakka tormama ega hüsteeriliselt karjuma, vaid hindab olukorra tõsidust ja tegutseb tasakaalukalt ning oskab ka tunnistada, et vahel on põleng juba sellise mõõtme võtnud, et midagi polegi teha ja tuleb ennast sellest eemaldad, mitte hakata kangelast mängima. Ja kui elu eesmärkidest rääkida, siis see on see, milleni ma ühel päeval jõuda tahan.