Mingi miljon korda olen ette ja taha vabandanud, et ma vingun nii palju raamatute üle ja kuidas ma alati tunnen, et mul pole üldse õigust vinguda ja et ma ei taha vinguda, sest vingumine ei ole produktiivne ja...
Aga noh, kui mulle ei meeldi ja see ei avaldanud muljet, siis mida ma teha saan? Sest ma võiks ju vait olla ja mitte kommenteerida. Aga ma ei mäleta pärast ja siis juhtub, et ma kogemata loen jälle sama autorit, ise kuklas tundes, et nagu on tuttav, aga miks ma ei mäleta, sest ma unustan halvad asjad ära ja mäletan ainult head. Kui me räägime raamatutest, mitte eksabikaasast, eks ole. Nii ma siis kirjutan vähemalt üles, et ma sama reha otsa ei koperdaks.
"Lumme külvajad" Tiina Harnesk. Instagramis kõik kiitsid (loe: valetasid), et ikka nii hea ja megalugemiselamus. Öelge, miks ma kaks nädalat pärast lugemist ei mäleta enam, milles kühvel seisis? Kui see nii hea oli, nagu kõik väitsid, siis ma võiks ju mäletada, ei?
Ei, tegelikult ta ei olnud halb. Loetav ja selline helge oli. Mulle vahel nende põhjamaiste autoritega kipub olema, et nende lood on nii sünged ja melanhoolsed, muudkui käib üks rist ja viletsus ja kannatuste rada. Aga see raamat oli pigem positiivne ja kuidagi tore. Eriti meeldis mulle see, kuidas üks vanem proua Siriga pikki sisukaid vestlusi pidas. Minu jaoks kumas raamatus läbi ka Backmani stiil. Sellised omamoodi sissepoole elavad lühikese jutuga, aga suurte tunnetega tegelased, kelle armastus ilmneb tegudes, mitte suurtes sõnades. Aga natuke segaseks jäi see lugu ja midagi jäi puudu. Ehk lugeda võis, aga uuesti ei viitsiks.
"Passioon" Pirkko Saisio. Okei, see raamat ei peaks siin postituses olema, sest tegelikult mulle pigem meeldis, aga ma ei ole vaimustuses. Minu meelest oli idee geniaalne ja mulle väga meeldis, kuidas seda lahendati ning see, et lugeja ees jäi ka niimõndagi varjatuks ja lüngad saab igaüks vastavalt oma rikutuseastmele fantaasiale täita. Kui midagi ette heita, siis ma oleks tahtnud natuke rohkem seda lugu. Kui juba telliskivi kirjutada, siis oleks sinna vabalt veel sada lehte võinud juurde panna, mis oleks lugu ühte sidunud, aga mulle tundus, et see viimane ots sai kuidagi kiiruga kokku klopsitud, samas see venis arutult. Ma ei oskagi seletada, midagi jäi nagu puudu. Võimalik, et mu enda fantaasiast.
"Õigusemõistja" Viveca Sten. Ausalt, selle kohta ma ei tahaks midagi kirjutada, sest mida fakki! Ma olen temalt lugenud ligi kümme raamatut nüüd ja mul oli ainult ühe kohta natuke vingumist, aga oleks ma teadnud, et ta on võimeline sellist asja ka kirjutama, siis ma poleks selle eelmise kohta mölisema hakanudki. Nagu oleks mingi teise autori romaani lugenud. Polnud seda Steni, kellega ma harjunud olen. Aga ma püüdlikult ikka närisin, sest mulle tundus, et see mõrvamüsteerium ise on seal taga sellevõrra keerukas ja mahlane, et tasub lõpuni ennast vedada. Ning kui siis tuli välja, mis mõrtsukat ajendas, olin ma nagu, kas ma sellepärast võtsin ennast kokku ja lugesin nagu tubli koolitüdruk? (Tegelikult omavahel öeldes, ei lugenud, lugesin kaks kolmandikku romaani niimoodi, et igalt leheküljelt ühe lõigu, aga nagu aru saate, siis ka nii sai seda liiga palju ja polnud mingi trikk sündmustel järge pidada.) Ma ei tea, kas asi oli selles, et kirjanik on tüdinud, tal on kirjutamisblokk või elab kirjastaja kukil, aga piinlik oli lugeda. Kordused, mömmimine, ilmselgete asjade korrutamine, mõtete lugemine, kõik tegelased käisid teraapias ja said abi, olid sõnadega ettevaatlikud ja väga woke. Ma ei teagi kas ma julgen järgmisi osi lugeda.
"Vareda" Sven Mikser. Ka see raamat ei peaks siin nimekirjas olema, sest pole seda veel läbi lugenud, aga ma juba tunnen, et ta siia kuulub. Selle raamatuga on huvitav see, et tal on Goodreadsis suhteliselt kõrged punktid ja need mõned arvustused, mis ma lugesin kõlavad umbes nii: "Mulle meeldis, aga midagi nagu häiris..." Reelika tõi päris põhjaliku nimekirja asjadest, mis teda häirisid ja ma ise lisaks sinna paar asja veel, aga ma pigem ei torgi. Ma tahan öelda, et ma olen oma vitsad kätte saanud ja ei tammu enam kodumaiste autorite hapratel egodel, ma ei viitsi sellega kaasneva draamaga tegeleda. Lihtsalt huvitav on näha, et kõiki räigelt häirib, aga mingist solidaarsusest pannakse ikkagi tuimalt neli tärni. Mille eest?
Kommentaarid
Postita kommentaar