Olen päris mitu korda mõelnud, et kirjutan sellest, mis mind sotsiaalmeedias häirib. Arvestades, et algoritm mulle serveerib meelelahutust, mis mulle peaks justkui peale minema, siis häirivaid asju on pigem vähe, aga mõni siiski. Peamiselt kaks trendi, mis mind iga kord torkavad ja panevad kulmu kortsutama.
Esimene on see, kui tehakse nalja oma elukaaslase kulul. Mitu korda on mulle visanud klippi, milles mees astub tuppa, endal kaisus kass/koer/lammas ja ütleb: "Näe, see ongi see siga, kellega ma maganud olen." Mille peale siis partner teatab: "See on ju kass/koer/lammas!" Ja siis esimene vastab: "Ma ei rääkinud sinuga!" ja vaatab silmi pööritades kassi/koera/lamba otsa. See on vaid üks näide sarnastest, kus tehakse nalja, aga nali tuleb oma partneri arvelt.
Sarnane sellele on ka see, kus näiteks mees teeb naisele üllatuse ja koduuksest hakkab looklema roosiõitega kaetud tee, mängib romantiline muusika ja süüdatud on küünlad. Naised on nii õnnelikud, sest ilmselt käib nende peas mõte, et lõpuks ometi mu mees näitab mu vastu hoolivust ja õrnust ning on mulle valmistanud kauni kingituse. Tee lõpus aga ootab naist pesemata nõude kuhi ja segaduses kodu. See pilk naiste silmis on südant lõhestav ja nende kallis abikaasa, kes kõike seda filmib, kõkutab kaamera taga naerda.
Ega naised paremad pole, nad ka paluvad mehel osta endale hügeenitooteid või jumestusvahendeid, millest mehed esimest korda elus kuulevad ja siis naeravad, et kae lolli, midagi ei tea.
Ja ma saan aru, et see on nali ja tihti ilmselt ka lavastatud või utreeritud, aga mulle käib julmalt närvidele. Minu meelest see on inetu ja alandav ja ausalt öeldes paneb mind vallalisust kõrgelt hindama.
Teine trend, mis mind ärritab, on üsnagi sarnane sellele, aga mõnes mõttes veelgi hullem, kui lapsevanemad teevad nalja oma laste kulul või toodavad postitusi sellest, kuidas nad lapsevanemaks olemist või oma lapsi silma otsaski ei salli.
Ja ma saan aru, et ehk ma kõlan siin kuidagi liiga moraalitsevalt või olen ülitundlik, sest ma ju saan aru, et lapsevanemaks olemine ongi raske ja vahel tahad auru välja lasta ja kurta. Aga kurtmisel ja kurtmisel on vahe. On ka neid, kes teevad seda viisil, mis ei alanda nende lapsi ja siis tunnedki ema/isa meeleheidet ning elad kaasa. Teised teevad aga seda nii, et kaasa tunnen ma hoopis sellele lapsele, kes endale nii nõmedad vanemad on saanud.
Võib-olla see viimane trend ongi põhjuseks, miks ma viimasel ajal oma lastest nii palju kirjutan ja neid taevani kiidan. Ma olen ka suurema osa oma lapsevanemaks olemise ajast tundnud, et emadus on raske ja tänamatu töö. Ma olen ka lõviosa ajast olnud üksikema. Ja seda juba enne lahutust. Aga nüüd, kus nad on suured, saan ma aru, et ma oleks võinud seda aega, kus nad väiksed ja ülemeelikud olid, rohkem nautida. Ma ise võtsin emadust tõsisemalt, kui oleks pidanud. Selles mõttes, et ma tahtsin nii väga, et mu lapsed oleksid eeskujulikud ja käituksid kenasti, et ma ei lubanud neil olla lapsikud ja lapsemeelsed.
Nüüd ma mõtlen, et laste asi ei ole olla tõsised ja tublid, nad jõuavad suurema osa elust olla tõsised ja tublid. Lapsed peavad olema lapsed, olema vallatud ja loomingulised, tegema vastutustundetuid trikke ja oma vanemate südame valutama panema. Ja see ongi raske. Aga kas keegi siis ei teadnud, et see on raske? Kas vanematele tuleb üllatusena see, et laste kasvatamine on väljakutse ja sa pead endast aastaid nii palju andma, enne kui hakkad natuke tagasi saama? Ma ei arva, et ei peaks sellest rääkima või vaikides kannatama, aga ma leian, et seda saab teha ka viisil, mis pole nõme.
Mõni aeg tagasi vaatasin sellist seriaali nagu "Moodne armastus". Võimalik, et seda näeb ka mõnelt eesti kanalilt, mina vaatasin Amazon Prime'i pealt. Ja see tuli kuidagi väga õigel ajal mu ellu. Kes ei tea, siis seriaali idee on selles, et igas osas on uued inimesed ja vaataja piilub nende ellu. Ja selles elus on armastust. Sellist igapäevast, tavalist, ilma suurte vilede ja kelladeta. Armastust mehe ja naise, lapse ja vanema, sõprade, koduloomade ning isegi elutute objektide vastu. Armastus ei ole lihtne ega alati ilus ning mugav. Ning mulle oli seda meeldetuletust vaja. Oma steriilses üksinduses olen ma armastusest teinud mingi püha graali, midagi mis peab olema täiuslik ja veatu ja kus pole ruumi pettumusele ega ebamugavusele. Armastus saab olla õrn, ilus ja joovastav ka siis, kui selle nimel peab pingutama ja see ei suju alati libedalt ning on puhuti räpane ja tüütu. Ma ei taha siin öelda, et iga hinna eest peab kokku jääma ja lõputult ebamugavust taluma, aga vahel tasub pingutada, et jõuda koos ilusate aegadeni.
Ja ma saan aru, et lugeja vaatas seda viimast lõiku ja mõtles, et kas blogi autor on tõesti nii loll või elukauge, et talle on mingit seriaali vaja, et sellist lihtsalt ning loogilist elutõde õpetada. Jah, on küll. Asi pole isegi niivõrd selles, et ma ei teaks, ma lihtsalt olen ära unustanud. Ma ei näe väga palju lihtsaid armastuse žeste oma igapäeva elus. Ma näen suuri ja romantilisi žeste. Ma näen luksusreise ja suuri lillesülemeid, näen kallistavaid ja suudlevaid paare. Ma ei näe seda, et mees paneb oma naise hambaharja laadima, kui selle aku hakkab tühjaks saama. Ma ei näe seda, et naine kohendab mehe särgikraed. Ma ei näe seda, et mees täidab naise auto tuuleklaasivedelikku. Okei, seda ma näen. Aga te saate aru, millest ma räägin. Need väikesed igapäevased armastuse žestid, mis pole mingid žestid, aga mis on ometi ajendatud hoolimisest ja hindamisest oma partneri vastu.
Kui ma nüüd korraks tulen tagasi oma postituse alguse juurde, siis ma ei usu hästi, et paarid, kes särgikraed ja tuuleklaasivedelikku oskavad märgata, oma partnerit seaks kutsuvad, isegi kui see on naljaga mõeldud.
Kommentaarid
Postita kommentaar