Tühi pesa

Esmasündinu ostab korteri. Loodetavasti. Ta on poolteist aastat sissemaksu raha kogunud ja kaks kuud kortereid vaatamas käinud. Nüüd siis ühe leidis, mis talle meeldis ja käisime seda ka koos vaatamas. Kena, puhas, remonditud - esimeseks koduks ideaalne, sest ei pea ise kohe suurt remonti tegema. Asukoht on ka hea ning pole ka meie kodust väga kaugel. Kui kõik hästi läheb, siis ehk elab septembris juba oma kodus. 

Ma ei jõua ära oodata! Mul endal juba suured plaanid, mida ma kodus teha tahan, aga selleks oleks vaja, et keegi välja koliks ja ruumi teeks. 

Nagu ma mainisin ka, siis tegelikult oli mul üldse selline jumalavallatu fantaasia, et ma ka Krahv von Kolmandast lahti saan ja siis me Kärbsega koos elame nagu kaks tsaari kassi, aga noh.

See teeb mulle suurt valu. See Krahv. Kool sai läbi, aga elu sellega ei lõppenud. Miks teda sõjaväkke ei võetud, seda ma ei tea siiani. Ta ei vasta ka mulle. Ta lihtsalt ei räägi. Ainsad laused, mida ma temalt kuulen on: "Kuhu ma selle panen?" kui olen palunud tal kassiliivakasti puhastada, "Kas need kaks kotti?" kui olen palunud tal prügi välja viia, ja "Aitäh toidu eest!" kui olen talle söögi taldrikule tõstnud. Mina ei tea, kas tal muid sõnu sõnavaras üldse leidubki, sest ma pole kuulnud. 

Kui kool läbi sai, siis istusime koos temaga ja panime ta töötuna töötukassasse kirja. Koostasime CV, mis loomulikult on tühi, aga noh, kirjutasime sinna küll, et ta on vabatahtlikus töös osalenud ja tõime välja ka mõned baasoskused, mida ta on kodus ja väljapool omandanud ning hakkasime igale poole CVsid saatma. Tema väidab mulle, et mitte keegi ei vasta. Ja ma ei usu. Isegi kui keegi ei kutsu teda intervjuule, kuna tal pole oskuseid ega kogemust, siis ma keeldun uskumast, et pärast kõiki neid kümneid ja kümneid CVsid mitte keegi ei vasta mitte midagi. Vähemalt keegi peaks ju vastama, et tänan kandideerimast, aga te ei vasta meie nõudmistele vms. 

Ma ei tea mida teha. Tunnen, et olen teda alt vedanud. Aga ma ei oska talle ka rohkem toeks olla, kui ma juba olen. Ma uurin iga päev, et kas ta on CVsid saatnud, korra nädalas istume koos töökuulutuste portaalides ja saadame massiliselt CVsid välja, olen tuttavatelt küsinud, kas neil on talle midagigi pakkuda, et ta saaks kasvõi mingigi kogemuse ja oleks juba edasi lihtsam, aga keegi ei taha. Ja ma ei süüdista ka. Ma võin ju teada, et ta on kuulekas ja kuigi tal on null algatusvõimet ja motivatsiooni, siis ta ei vaidle vastu ja on valmis ka vastikuid ja räpaseid asju tegema ning allub kenasti juhistele. Ideaalne lihttööline. Aga keegi ei taha teda. Või nii ta väidab. 

Kadunud Poeg ütles, et ma ise olen süüdi, sest kodune elu on liiga mugav ja sellepärast keegi neist kodust kolima ei kiirustagi. Omamoodi tõde on siin muidugi olemas, sest mul endal oli päritoluperes nii ebamugav, et ma sisuliselt kuueteistaastaselt välja kolisin. Ja Kadunud Pojal oli oma isa juures nii ebamugav, et ta pigem elas ühiselamus, kui temaga koos. Aga no mida ma siis tegema peaks? Karjuma ja kodu räpaseks jätma, et nad tunneks, et paadi all on parem, kui minuga? Pole nagu väga minu stiil. Taskuraha maksmise lõpetasin ma küll ära ja käin talt küsimas, et millega ta kavatseb toidu ja elamiskulud katta, aga nagu ma ütlesin, siis ta lihtsalt vaikib selle peale. 

See teeb mind nõutuks ja kurvaks. Ma poleks kunagi arvanud, et sellisesse olukorda satun. Kui ma tagasi mõtlen, siis ilmselt sai kõik alguse siis, kui ta imik oli. Ta oli ideaalne beebi. Ta ei nutnud kunagi. Või nuttis ainult siis, kui mina kadunud olin. Seetõttu pidasid sugulased teda raskeks lapseks, sest ta ei leppinud kellegi teisega peale minu. Sõimes hakkas ta ka varakult käima. Ja ta oli alati vaikne, silmapaistmatu, temaga polnud tüli ega pahandust. Pahandused tekkisid siis, kui ta hakkas koolist poppi tegema. Ta lihtsalt ei läinud kooli. Läks hommikul uksest välja, jõlkus koolimaja juures pargis kuni teadis, et ma olen kodust tööle läinud ja tuli koju tagasi, või siis läks sõbra juurde. See jama hakkas tal juba teisest klassist peale. Ma ei osanud ka seda ette näha, sest minu peas oli poppi tegemine midagi, millega hakati kuuendas klassis tegelema, mitte teises. Ja kogu tema põhikooliaeg nii mööduski. Paar kuud käis ilusti koolis, siis arvas, et käidud nagu ka ja nüüd võiks muid asju teha. Tema käimistel pidi pidevalt silma peal hoidma. Ma muidu ei tea, miks ta poppi pani, sest loll nagu polnud. Seda, kuidas ta kutsekasse sai, sellest kirjutasin ma ka pika ja põhjaliku postituse. Lühidalt tegin ma kõik, mis inimlikult võimalik, et ta kuhugigi sisse saaks ja sai, aga noh, see eriala loomulikult ei huvitanud teda ja poppi oskas ta ju ka panna. Kordagi ei arvanud ma, et temast päriselt elektrik saab, mitte sellepärast, et see talle ülevõimete käiks, teda lihtsalt ei huvita see. Aga ma lootsin, et ta saab sealt vähemalt keskhariduse ja see paar aastat annab talle ka arunatukest ja ta jõuab endas selgusele, et mida elus teha tahab, kuid tundub, et mu lootused olid liialt kõrged. Te ilmselt loete ja mõtlete siin, et kuidas ma saan väita, et ta puruloll ei ole, kui ta isegi kutsekas hakkama ei saanud. Noh, sest ma näen, kuidas ta mu 10aasta vanuse laptopi on sisuliselt nullist kokku pannud, tellides pidevalt sellele uusi osi ja kirjutades koode, sest kui ma tema ekraanile pilgu heidan, siis see näeb välja nagu peika ekraan, kes koodi kirjutab. Ainult, et üks neist saab selle eest raha ja teine ei saa. Miks ta oma potentsiaali ära ei kasuta, see jääbki mul arusaamatuks. Ja ma ei tea, kuidas teda motiveerida ja innustada. 

Küllap ma lootsin, et kuigi ta koolitarkusest lugu ei pea, siis pärast kooli olukord muutub, sest siis on võimalik tööd teha ja palka teenida. Raha on päris hea motivaator, olen märganud. Sellepärast ma ei mõistagi, et kuidas ta nüüd lihtsalt istub ja midagi ei tee. 

Ma olin kuidagi valmis, et selline asi võib Kärbsega juhtuda. Tema oli mul algusest peale probleemne beebi. Juba tema sünd oli selline keerukas asi ja sealt edasi läks aina hullemaks. Pärast sündi pandi meid haiglasse, kuna ta kaotas kaalu, sünnikaalu sai tagasi alles siis, kui ta kuu vanuseks sai. Arstide vahet jooksime temaga ka rohkem, kui ma esimese kolme pojaga kokku käinud olin. Kord oli tal silmapõletik, siis ei hakanud ta õigel ajal roomama ega kõndima, rääkimisest rääkimata. Ikka oli kas mingi põletik või füsioteraapia, kus ta nelikümmend minutit röökis nagu ratta peal, pärast oli loomulikult see kuumavee intsident, mis teda ka aastateks rivist välja lõi, jamad olid ka lasteaias, kus teda pidevalt arengupeetusega lapseks kutsuti, sest ta polnud nõus "Põdral maja metsa sees" koos teistega kaasa tegema. Asi hakkas natuke paremaks muutuma siis, kui mul õnnestus ta teise lasteaeda saada, kus olid natuke empaatiavõimelisem personal. Selles mõttes, et ma ei süüdistagi kedagi, sest ma tean, et temaga oligi keeruline ja ega kasvataja, kelle hoole all on 20 last, ei jõuagi tegeleda, kui üks pidevalt iga asja peale "ei" ütleb ja keda peab igasuguseid pisiasju tegema veenma. Mõistagi ei läinud tal ka koolis kohe nii hästi, kui õpetajad oodanud oleks ja arenguvestluseid sai tema pärast ka rohkem peetud, kui ootuspärane oleks. Aga aja jooksul hakkasid asjad paremaks minema, tema enesekindlus ja julgus kasvas ja praegu on ta väga tubli ja asjalik ning mure tema pärast on aina vähem. Ainus mure on, et ta on liiga korralik ja vastutustundlik. See pole normaalne, et 15aastasel poisil pole rohkem pahandusi hinge peal. Nii, et praegu ma vaatan, et tema ilmselt ei jää mulle pärast keskkooli lõppu koju diivanikaunistuseks, kuigi ma veel mõned aastad tagasi just temalt oleks seda eeldanud.

Lapsekasvatamine on kõige hullem asi maailmas. Eks ta on tore ka omamoodi ja rikastav, aga no ei soovita vaenlasele ka. See mure oma laste pärast ei lähe kunagi üle, see kasvab, mida vanemaks nad saavad. Kui nad olid väikesed, siis oli ainus mure see, et ta kusagilt kõrgelt alla ei kukuks ja kogemata pesuloputusvahendit ei rüüpaks, kakskümmend aastat hiljem muretsed, et kas ta ikka elus on, kas tal tööd on, kas tal elumõte on, kas tal pruuti on, kas.. ei, väga hull.