Kolmapäeva hommik oli selline malbe ja tuim. Olin kehvasti puhanud ja tundsin, et tahan lihtsalt vegeteerida. Lugesin siis oma aasta tagasi kirjutatud postitusi, sest keegi enam ei blogi, Delfis on ka kuude kaupa samad pealkirjad ja ma tahtsin teada, et kuidas mul eelmise aasta august tujud ja tunded olid.
Teate, te peaks ikkagi rohkem blogima, sest nii mõnus on lugeda oma mõtteid. Ei no kohe päriselt. Sa näed arengut ja sa näed seda, kus arengut pole toimunud, näed kuidas hinnad on tõusnud, näed kuidas su sõprussuhted alguse saavad ja kasvavad või oma loomuliku lõpuni jõuavad.
Mõnes mõttes oli kuidagi lohutav lugeda, et aasta tagasi parandasin autot ja vingusin kehakaalu üle. Hea oli, et numbrid ka kenasti kirjas, nii sain teada, et ma aasta tagasi kaalusin ka 59kilo ringis. Ma olin selle nii sujuvalt oma mälust kustutada suutnud, et ma praegu enda kallal sama numbri juures tohutult halvasti tunnen.
Maarja saatis mulle just podcasti lingi, mida ma natuke kuulasin, aga tundub, et ma pean selle algusesse tagasi kerima, sest seal on väga konkreetsed numbrid ja arvud välja toodud ning ma arvan, et ma peaks lausa märkmeid tegema. Aga lühidalt, ja seda mõtet ma tegelikult nägin ka ühe neiu tiktokis, siis üks võimalik põhjus, miks mu kaal ei lange, on selles, et ma söön liiga vähe ja/või valesid asju ja nii ongi, et keha on stressis ja püüab minuga hakkama saada, samal ajal andes märku, et ma peaks tema eest paremini hoolt kandma ja teda hellitama.
Sest täna hommikul oli mu kaal ikkagi samas kohas kus päev enne, nimelt 59,2 kilo peal, kuigi ma tean, et ma söön häid asju ja söön tervislikult ja teen trenni ja joon vett ja võtan vitamiine ja magan tubli 8 tundi. Aga keha ei näe välja nagu ma kaaluks 59 kilo. Ma ei näe erinevust tänase ja selle vahel, kui mu kaal oli 57,5 kilo. Endale tõestamiseks ajasin veel oma kitsad teksad jalga ja need libisesid ilusti, nööp läks raskusteta kinni ja ükski volt ega rull ei ajanud üle värvli ääre.
See asjaolu paneb mind mõtlema, et ehk on omajagu õigus ka neil, kes väidavad, et mul on lihas kasvanud ja see peegeldub kaalunumbris kuid ei peegeldu peegelpildis.
Maarja podcastis oli juttu ka trennist ja sellest, et perimenopausi ajal peaks muutma seda, kuidas trenni teha. Nimelt on soovitatud noorematele naistele seda, et nad treeniksid kolm korda nädalas ja annaksid endast maksimumi, aga 40+ naised peaksid treenima 5 korda nädalas, aga hoidma ennast tagasi (vähemalt nii ma kuulsin, aga kuna mul oli muid asju pooleli, siis võibolla ma sain natuke valesti aru). See on minu jaoks suur muutus. Ma olen siiani ikkagi ennast kogu aeg lõhki rebinud. See seletab ka seda, miks mu keha on stressis. On ju. Seda muutust on muidugi väga raske ellu rakendada. See arvamus, et no pain no gain, on ikkagi nii tugevalt sisse kodeeritud, et kui ma lähen trennist ära ja mul on veel jõudu kodus koristada või süüa teha, siis on mul tunne, et viilisin. Aga kuna praegune stiil ei anna oodatud tulemusi, siis ma pean katsetama ja vaatama, mis juhtub.
Muide, kuna ma olen ju statistika hull, siis ma vaatasin, et mais käisin ma poole vähem trennis ja sel ajal oli mu kaalunumber tunduvalt väiksem, ehk ma juba tean, et see, millest ma eelmises lõigus kirjutasin töötab mu keha peal, aga ma pean ikkagi ja uuesti ennast kasvatama.
Maarja podcast pani mind mõtlema ka sellele, et nii hea, et praegu on see info kättesaadav ja aktsepteeritav. Noh, see, et naisi hormoonid nii palju mõjutavad. Podcastis oli juttu ka sellest, et veel paarkümmend aastat tagasi ainult naerdi selle peale ja ignoreeriti täielikult. Ma tunnen, et sellist ignorantsust on veel keskmise kodaniku peas ka päris palju ja seetõttu on ehk vähemalt kellelgi minu soigumisest kasu. Kui mitte täna, siis paari aasta pärast, kui nähakse enda tujude, isude, jõudluse ja kaalu kõikumise vahel seost tsükli faasidega. Loomulikult on see kõik rangelt individuaalne ja ainus kindel viis oma keha enda heaks tööle panna on seda kuulata ja kuulata hoolikalt.
Kommentaarid
Postita kommentaar