Eile ärkas Kärbes üles ja urises, et tal on paha olla. Pea valutab, külmavärinad ja kuumahood. Pakkusin, et äkki vähe vett joonud, väitis, et juba neli liitrit. Pakkusin parakat, võttis, aga ütles, et pea ikkagi valutab. Arvas, et äkki sai külma, kui ujumas käis. Õigemini, ta ütles, et ta siis kindlasti ei saanud külma, kui ujumas käis, aga tõenäoliselt külmetas, kui mind mere ääres pildistamas käis. Mis tundub täiega loogiline, eks.
Siis hakkasin ma mõtlema, et ma olen ise ka viimased päevad selline, noh, imelik olnud. Alguses ma arvasin, et see on segatud ööune pärast, siis sellepärast, et ma reisile unustasin oma padja kaasa võtta ja kael oli kange, siis arvasin, et selle kuu pärast, mis joobunud oli. Kuni ma lõpuks tundsin, et see tunne on tegelikult väga sarnane sellele, kui ma covidit põdesin. Siis oli ka selline, noh, et nagu haige pole, aga kõik liigesed ja lihased valutavad, nagu oleks põldu kündnud, pea oli udu täis ja iga asi ajas nutma.
Nii me siis otsustasime, et meil on ilmselt covid.
Muidugi on võimalik, et meil on ka puukborrelioos või entsefaliit. Aga need vist võtavad aega enne kui tundemärgid ilmnevad, mitte kohe kaks päeva pärast hammustust. Muidu, ühtegi puuki me ei näinud ka, aga mul selle silmanägemisega on nagunii viimasel ajal nii nagu on.
Lisaks, mu käsi, see millele ma liiga tegin, see valutab nüüd kogu aeg. Ja ma ei saa sellega enam mitte midagi teha. Ei saa isegi kruusi suu juurde tõsta, sest käes ei ole jõudu ja valu lööb sisse. Ei saa isegi juukselakki panna, sest nimetissõrmes ei ole jõudu, et nupule vajutada. Ma arvan, et ma olen sinna kuhugi närvi liigeste vahele surunud, sest see ei tundu normaalne. Lisaks on see jama ainult ühes käes. Probleem on selles, et see on paremas käes ja ma olen paremakäeline. Selline natuke ebalahe tunne.
Kui te nüüd tahate küsida, et miks ma arsti juurde ei lähe, siis ma ei arva, et mul elukvaliteet oleks nii madal hetkel, et arst abi saaks pakkuda. Rääkimata sellest, et mul on null usaldust nende vastu pärast seda, kui nad mulle kolesteroolivastased rohud määrasid ja mu elu selle peale drastiliselt halvemuse poole pöördus. Ma olen nüüd see vana pahur inimene, kes vingub ja viriseb, aga keeldub arsti juurde minemast.
Sõbrannaga rääkisime sellest, et vanainimesed on ikka imelikud. Ise on nii väetid ja vanad, ei saa enda eest õieti hoolitsetud, kõik laguneb ümberringi ja nad ise ka lagunevad, aga vot ei ole nõus abi vastu võtma või kohustusi delegeerima. Ja ma saan neist aru. Nii kaua kui ma saan ise veel hakkama, siis ma teen. Asjad võivad võtta kauem aega ja need ei pruugi välja kukkuda ideaalselt, aga ma pole valmis käed süles surma ootama.
Kommentaarid
Postita kommentaar