Intelligentsusest

Üks päev mõtlesin siin, et huvitav, mis värk sellega on, et mind kisub nende sadistlike ja nartsissistlike meeste poole. Asi pole ju ainult selles, et mulle hirmsal kombel kannatada meeldib. Sest ei meeldi. Aga kuidagi on nii, et need toredad ja kenad poisid, kes mind ilusti kohtlevad, nende poole üldse ei tõmba. Sest, noh, igav on ja igav on, sest nad on... kuidas seda nüüd viisakalt väljendada... rumalad. 

Ja ei, ma ei pea ennast targaks, ausalt ei pea, täiesti keskpäraseks pean. Ma luban. Sellepärast ma ei saagi aru, et kuidas.

Kui meil viimane kord kohvimasin puhastust vajas, ei jõudnud ma seda kohe teha enne kui Pinginaaber läks endale kohvi tegema. Ta nägi, et mingi kiri seal masinal on, aga kuna ma olin hõivatud, siis ta püüdis ise hakkama saada. Keerutas nuppe. Vajutas nuppe. Hakkas masinale piimasüsteemi puhastust teostama. Kaks korda. Kuni ma lõpuks ta juurde läksin ja näitasin, et vaata, kui see ütleb siin, et empty drip tray, siis see tähendab, et selle kandiku peab eemaldama ja puhastama, enne ta sulle uut kohvi teha ei lase. "Oi," seletab ta vastu, "ma tahtsin lihtsalt väikest kohvi." No super cool, aga sa pead õppima lugema ka, mis sul seal kirjas on. Sel hetkel mulle koitis, et ta ei tee seda meelega. See pole mingi võimumäng, inimene lihtsalt on, noh... kuidas seda nüüd viisakalt väljendada... 

Puhkuse ajal helistas ta mulle, et küsida, kuidas kliendi elekter tagasi lülitada. Seletan. Küsib, et kas selles ruumis ja kas esimesel või teisel korrusel. Seletan. Kirjutan põhjaliku juhendi selle kohta, kus asub kilp ja millist kaitset peab kasutama. Okei, kirjutab, sain aru. Möödus viis päeva, ma tulin esmaspäeval kontorisse tagasi ja Pinginaaber teatab, et lähme nüüd paneme kliendile elektri tagasi. ? Okei, vastan, pane. Ei, ütleb, lähme koos. Lasin tal ees minna, et näha, kas ta oskab mu juhendeid järgida. Arvake kolm korda, kas ta läks õige kilbi juurde. Arvake, mitu korda ta küsis mult veel, et millist kaitset peab sisse lülitama, kui me lõpuks õige kilbini jõudsime. Ei, ta pole pahatahtlik ega laisk, inimene on lihtsalt... kuidas nüüd viisakalt väljendada...

Tulime kontorisse tagasi ja ta ütleb, et peab kliendile ülesütlemisteate saatma ja selleks on tal vaja viimast arvet. Tal on see arve olemas. Raamatupidaja saadab meile mõlemale kõikide väljastatud arvete koopiad. Tuletan seda asjaolu talle meelde. Naerab. Jah, aga tead, ma ei tea kuidas seda leida, palun saada mulle. 

Töömees tuleb kontorisse ja kaebab, et Pinginaaber ostis talle vales suuruses kindad ja kas ma oleks nii lahke ja tooks karbi neid, mis talle reaalselt ka kätte mahuvad, mitte suurus M kummikindaid. 

Ja see ei ole probleem. Suures plaanis. Probleem on selles, et see inimene peaks olema mu ülemus. 

Enamasti see mind ei häiri, tüütu on lihtsalt. On hetki, kus see on mulle kasulik. Siis kui ma ei viitsi mingeid asju teha näiteks, siis ma lihtsalt panen tema tanki. Aga kui ma olen natuke hell ja laiali ning lihased valutavad ning kael on kange, siis on kannatlikkusega nagu on.  

Ja see ongi lühike seletus, miks mind nende troppide poole tõmbab. Nad on nutikad, nad on kiired, nad lummavad mind oma terava mõistusega. Muidugi ma saan aru, et on kindlasti ka hea südamega mehi, kes on intelligentsed. Aga need on vist ammu juba turult nopitud.