Natuke nukraks teeb

Ma vist unustasin seekord teile teatamast, et ma nädal aega puhkan ja ilmselt kuigi agaralt ei postita, noh, juhul kui te must hirmsal kombel puudust tunnete või midagi. 

Nädala ajaga ei puhka üldse, seda ma võin teile kohe öelda. Eriti siis ei puhka, kui sulle terve puhkuse aja sõnumeid saadetakse selle kohta, mida kontoris tehakse ja videoid garaažiukse avamisest ja sulgemisest. Lisaks on pidevalt öösiti tulekahju häired ja turvahäired. Ma ei tea, kuidas neid nüüd viimasel nädalal kogu aeg nii palju on ja just nimelt öösel kell 3, aga igatahes tunnen ma end üldsegi mitte puhanuna.

Kolmapäeval tulime Krahv von Kolmanda ja Kärbsega paariks päevaks Hiiumaale. Viimati käisime kolm aastat tagasi ja oli tunne, et tahaks. Leppisime Maega kokku ja ta pakkus meile lahkesti peavarju. Kõik oli rahulik ja tore. Saime natuke ringi sõita ja poisid käisid ujumas. Nägime liblikaid, lambaid, lehmi, hobuseid, merikotkast, rästikut, tigusid. Igati tip-top reis oli. Vilma vedas meid kenasti kohale, midagi küljest ära ei kukkunud ja ükski tuluke põlema ei läinud. Ilus ja tore.

Kuni me koju tulime, ma kodu ära koristasin, meile kõigile süüa tegin ja ennast mõnusasti teleka ette kerra tõmbasin. Siis helistas mulle mu onu, emavend. Ju ta oli küla pealt kuulnud, et ma olen Soonlepas. Helistas ja küsis, et kas ma käisin oma teise raamatu jaoks ainest otsimas Hiiumaal. Muidugi ma sain aru, millest ta rääkis, aga kuna toon oli niivõrd ründav ja ebameeldiv, siis mängisin lolli. Vastasin, et ma pole siiani veel ühtegi raamatut kirjutanud ja ei tea küll, et ma lausa teise raamatu jaoks oleks materjali hankimas. Tema tulistab edasi, et võibolla ma ise siis ei kirjutanud, aga olen infot jaganud selle kohta, kui halvasti kõik Soonlepas oli ja selle põhjal on raamat kirjutatud. Jällegi, ma tean küll, millest mees räägib, aga kuna ükski sõna selles süüdistuses ei olnud faktipõhine, siis mängisin aga lolli edasi. Küsisin, et ma küll ei tea, mis raamatust ta räägib, aga kui ta kena on ja mind pealkirja ja autorinimega hariks, siis võiks ma ehk ise järele uurida. Sellepeale ta ärritus veelgi ja ütles, et ta veel räägib minuga sellest, millest ma tohin raamatuid kirjutada. Ja katkestas kõne.

Ja mul hakkas nii halb. Seest keeras ja kõik emotsioonid lõid üle pea kokku. 

Tavaliselt on nii, et kui keegi mind milleski süüdistab, mille kohta ma tean, et see on alusetu ja inimene on valesti informeeritud, siis mul on sügavalt savi. Ma ei viitsi enamasti kellegagi seletada ja midagi tõestada ka, sest mul on mujale oma energiat mõistlikum investeerida. Aga see lugu kuidagi haavas sügavalt. Võibolla on asi selles, et ma olen natuke väsinud reisist ja magamatusest, võibolla teeb haiget see, et see teema sai minu meelest meil juba aastaid tagasi läbi arutatud, võibolla sellepärast, et inimene võiks ju mind tunda, pärast kõiki neid aastaid, võibolla sellepärast, et süüdistused esitati ründaval moel, mitte eesmärgiga tõde välja selgitada, võibolla sellepärast, et alles mõni nädal tagasi olin ma samuti ühepoolse rünnaku ohver, kui mind halvas eeskujus süüdistati, aga see absoluutselt murdis mu. 

Sest ma mõtlen, et kui mu oma sugulased ja inimesed, kes mind peaksid kõige paremini tundma, nii kergesti minu üle kohut mõistavad ja kes ei anna mulle isegi võimalust enda kaitseks midagi öelda ja kui annavad, siis nagunii ei usu mind, siis kuidas ma saan eeldada, et võõrad inimesed, kes mu blogi loevad, näiteks, minust hästi võiks arvata.

Ma olen olnud imelikult hell siin oma nädal aega juba. Lugesin 2008 aasta päeviku sissekandeid ja see tõi esile igasugusid ebameeldivaid mälestusi. Muuhulgas selle, kui üksikuna ma end tundsin. Tol ajal oli see, mis toimus mu sees ja koduuste taga versus sellega, millist kuvandit ma väljapool etendasin, kaks täiesti ise maailma. Ja ma olin selles üksi, sest mul ei olnud kedagi, keda oleks saanud usaldada. Kui ma siis lõpuks blogimiseni jõudsin ja hakkasin aina rohkem rääkima sellest, mis päriselt mu sees toimub, leidsin, et lugejate hulgas on inimesi, kes mind mõistavad või vähemalt tahavad mind mõista. Ning selles narratiivis ma tunnen end turvaliselt. Aegajalt juhtub ikka, et keegi kommenteerib "mitte midagi ei saanud aru" või "aga mul on hoopis nii" ja "pannkooke praed sa nagunii valesti" ja see natuke nagu raputab, aga kuna rohkem on positiivset tagasisidet, siis see lubab mul oma mullis edasi elada. 

Kuni siis sellise hetkeni nagu täna, mil mulle meelde tuletatakse, et on inimesed, kes on sinu kohta otsuse langetanud ja sa võid ükskõik mida teha või öelda, nad ei kuula, neid ei huvita. 

Kui eelmine kord selle raamatu pärast jube skandaal oli, siis ma ka vihastasin. Esiteks, kust see jutt tuleb, et keegi Soonlepa või siis eriliselt minu vanaema kohta raamatus on halvasti kirjutanud? Kas keegi on raamatut lugenud ka üldse? Sest ma olen, kaks korda, ja no võib muidugi olla, et ma olen eriliselt tuhm, aga ei lugenud ma seda sealt välja. Teiseks, ma lugesin ka raamatut alles siis, kui see ilmus, mitte polnud seal kõrva sosistamas, et kirjuta seda ja toda. Aga see, et nüüd olla ma ise juba selle raamatu kirjutanud... no mida telefonimängu ma ei või! 

Sest ma võin olla küll see, kes ütleb, et vahet pole, kui keegi sind vääriti mõistab või sind hukka mõistab või sa kellelegi ei meeldi, aga ma olen ka ikkagi inimene. Ma vajan ikkagi seda, et keegi oleks minu poolt ja usuks minust head ja annaks mulle võimaluse enda seisukohta selgitada. Teeb jõuetuks ja nukraks.