Küsisin sõbrannadegrupis, et juhul kui mul pole probleemi raamat läbi lugeda, siis järelikult mul ei saa ju ATHd olla, eks? Naeravad. See üks veel eriti kõvasti, kes ise hiljuti diagnoosi sai. Ütleb, et tead, nii lihtne see pole, sest juhul kui lugemine on su suur kirg, mis dopamiini vallandab, siis see asjaolu iseenesest ei pruugi su diagnoosi välistada.
Hakkasin siis mõtlema, et kas see lugemine on mul suur kirg või on see lihtsalt midagi, mida ma teen. Harjumus.
Ma ei tea miks, aga mul on endal alati selline minapilt olnud, et eriti suur lugeja ma pole. Minu kirg on raamatud küll, ärge saage valesti aru. Mulle meeldib neid omada, kingituseks saada, neid riiulil ilusti sättida, neid raamatukogust koju laenutada, neist pilte teha ja nendest muljeid kuulata ja jagada. Aga lugemine ise... nääh. Samas, ma ikkagi loen ju ka. Sel aastal olen lugenud 53 raamatut ja mitu on hetkel ka pooleli. Okei, ütleme, et ma olen neist 50st umbes 10 läbi sirvinud või pooleli jätnud. Aga samas olen ma päris palju raamatuid ka pooleli jätnud, mille kohta pole GR märki maas, ehk ilmselt on see 53 läbi loetud raamatut üldpilti vaadates siiski üsna aus hinnang. Eelmiste aastate lugemishulk jääb ka sinna 50 ringi. Mis teeb keskmiselt raamatu nädalas, mis ei ole tegelikult vähe, arvestades, et ma käin täiskohaga tööl, viis korda nädalas trennis, mul on pere ja kodu, mida peab koristama ja sõbrad, kellega hängima, lisaks vahel ma tahan lihtsalt telekat vaadata või TikTokis rullida. Ehk ma ei loe tingimata vähe. Samas, ma pole nii hull fänn, et ma päevad läbi loeks või et mul muu elu jääb elamata, sest kogu aur läheb lugemisele.
Ma ei tea, segane jutt tuli. Püüan siin iseendale tõestada, et mulle lugeda ei meeldi nii väga, aga ma ikkagi loen, mitte kuigi vähe, aga samas nagu mitte liiga palju, aga ikkagi rohkem, kui ma ise arvan, et ma loen.
Mulle meeldib kirjutada. See on mu kirg.
Ja pildistada.
Nii ongi, et kui mul pole midagi muud paremat kirjutada ja pildistada, siis ma olen sunnitud raamatuid lugema, et neist siis pilte teha ja nende kohta kirjutada.
Näiteks "lugesin" sellist raamatut. "Lugesin", sest seal pole teksti väga palju ja see tekst mis on, on umbes selline, et Volfgang von Münnickhusen ostis aastal 1654 maad Oscar von Rückenbergilt ja rajas sellele maa-alale viinakeldri koos sinna juurde kuuluvate hoonetega. Aastal 1676 aga põlesid hooned ootamatult maha ja siin on pilt sellest künkast, kus kunagi miski hoone oli. Ja kaart ka, et te teaks, kus künkal see hoone maha põles. Ja siis kolm pilti Volfgangist ja tema kuuest lapsest.
Mis eriti vahva, siis autor kirjutab oma raamatus nii: "Ajalugu, nagu ikka, on märksa põnevam kui lihtsakoelised ja lihtsameelsed romaanid." Mis on nagu... ma olen muidu nõus, aga see puine ja kuiv faktide ja aastaarvude üheteise otsa ladumine kuidagi ei veena hästi.
Teine selline, mis mind ka külmaks jättis on "Minu maailmameri". Ma arvan, et autoril seda kirjutada oli toredam, kui mul lugeda. Juhul muidugi, kui sa oled hull merekaru ja kõik see tuule suuna ja purje pikkuse ning ahtri laiuse jutt meikib sensi, siis on ehk põnevam, aga ma oleks sama hästi võinud mingid hiinakeelset füüsikaõpikut lugeda.
Pooleli on hetkel "Lenni ja Margoti sada aastat". See mulle täitsa meeldib. Meenutab väga "Brokcwelli ujulat". Kahe väga erineva naise soe sõprus. Ütleme nii, et pealkirja järgi arvasin ma hoopis midagi muud, aga mulle meeldib, et ma sellist lugu oodata ei osanud, muidu poleks vist lugema hakanudki.
Üks tsitaat ka sellest raamatust. "Võõraste julmus ei vii mind kunagi rivist välja, kuid võõraste headus on kummaliselt laastava toimega."
Hiiumaale läksin ma kolme raamatuga. Sest pole hullemat asja, kui see, et sa lähed reisile ja mõtled, et ah, mul nagunii seal pole aega lugeda ja siis sul on aega, aga pole mida. Ja kolm raamatut võetakse sellepärast, et äkki sulle kaks esimest ei meeldi. Ma ühe korra olen niimoodi käinud Hiiumaal, et läksin kaks kätt taskus nagu õige mees muiste ja siis pidin perenaiselt raamatut nurumas käima. Seekord ma ei pidanud nuruma, anti niisama.
Kommentaarid
Postita kommentaar