Paari sõnaga

Nagu ma eile lubasin, siis natuke loetud ja lugemata raamatutest. Kirjeldus sisaldab spoilereid, nii et lugeda omal vastutusel.

Viimane loetud raamat on Javier Castillo "Lumetüdruk". See põnevik mulle täitsa meeldis. Lugu on kaasahaarav, peategelaseks noor ajakirjandustudeng, kellele läheb hinge kolmeaastase tüdruku kadumislugu ja kes hakkab seda uurima ning tema uurimistulemused viivad lõpuks ka tüdruku leidmiseni. Lugu areneb läbi mitme aasta, heites pilku nii ajakirjanikule, kriminaaluurijale, lapse kaotanud perekonnale kui ka lapseröövlitele. Iga peatükk lõppeb nii, et sa ei saa raamatut käest panna. Suure naudinguga lugesin. 

Enne seda sai samuti üllatavalt kiiresti läbi loetud Petrone Prindi "Meie veinid". Ajakirjanikud ikka oskavad lugu jutustada. Lugesin mõnuga ka neid kirjeldusi, mis mind muidu ei köida väga. Tegelikult mõtlesin ka seda, et kõik ajakirjanikud ikka ei oska nii hästi lugu jutustada. "Meie talumaja" meeldis mulle ka tohutult, aga näiteks "Minu Kalamaja" oli täielik pettumus. Igatahes, seda veiniraamatut ma soovitan julgelt, ka neile, kes ise suured veinisõbrad pole, sest rohkem on juttu sellest, kuidas peategelasel toimuvad elus suured muudatused ja kuidas üks asi viib teiseni ning lõpuks saab ühest tillukesest kõrvalprojektist kõva sõna. Meeldis ka see, et Tiina Kuuler räägib ausalt ka sellest, kui asjad ei lähe alati plaani päraselt ja kuidas vahel on ainult üks ebaõnnestumine teise järel ja ka loobumismõtted tunduvad igati aktsepteeritavad. Ehk igati tõetruu väikeetevõtja igapäeva elu peegeldus. Samas on raamat ikkagi positiivne ja tekitas endal ka igasugu jumalavallatuid mõtteid. Tean, et kuna sain raamatu tasuta, siis võib keegi mõelda, et ma siin ülemäära kiidan keskpärast lugemistulemust, aga ei, kohe päris siiralt mulle väga meeldis ja lugemine lippas. Mõned peatükid libistasin küll üle lõpus, kus läks ülidetailseks veini tegemise õpetuseks, sest see on põnev ainult siis, kui ise sellega tahab käe valgeks teha, aga kõik muu, mis puudutas bürokraatiat ja asjaajamist, ahmisin sisse suure isuga.

Hetkel on mul pooleli ka Liisa Ojangu "Minu Lahemaa" ja kuigi see on ka pigem kiire lugemine (noh, kui nüüd aus olla, siis enamikud PP raamatud ju on), siis see raamat jätab mind pigem külmaks. Mitte, et mul talle midagi otseselt ette oleks heita, aga üldmulje on kuidagi, noh, beež. Teate. See on nii ettevaatlikult ja ilma tugevate emotsioonideta kirja pandud, et jätab külmaks. Muidugi, ma saan aru, et kui sa paned juura haridusega inimese raamatut kirjutama, siis ta kirjutabki nii, et pärast ei peaks hagi pärast küüsi närima. Paraku kärbib see tugevalt siirust ja kaasaelamise faktorit. See oli vist Reelika, kes kirjeldas seda raamatut kui reisijuhti, mis on ka ju selline, et kirjas on faktid, aga emotsiooni pead ikka ise juurde mõtlema. Natuke tundsin küll ka kibestumist, kui ta kirjeldas seda, kui uus pood tema poe asemel avati ning teda vaevalt mainiti. Seda, et eestlane üks kade ja pahatahtlik rahvas on, lipsas ka teistes kohtades sisse, aga kahjuks jäi see jutt liiga ümmarguseks ja poliitiliselt korrektseks. 

Põhiliselt kirjeldab autor oma lapsepõlve ja seda, kuidas ta ühel hetkel hakkab Leesil väikest poodi pidama. Juttu ka erinevatest vaatamisväärsustest, perekonna ajaloost, kalapüügist ja inimsuhetest. Aga just see osa, mis minu jaoks kõik lood heaks teeb - need keerulised inimsuhted ikka - on piinlikult korrektne ja draama pealt riisutud. 

Veel enne seda lugesin läbi Garrard Conley "Kustutatud poissi". See oli hea, aga raske lugemine. Garrard kirjeldab enda kogemust pastori geist pojana üles kasvamise kohta. Sellest, kuidas ta tunneb, et on vale ja peab ennast muutma, et sobituda selle eluga, mis tema jaoks on kõrgemalt välja valitud. Loomulikult viib see tohutute identiteedi kriisideni ja ennast hävitava söömishäireni. Palju oli äratundmist, eks äärmuslik religioossus on rohujuure tasandil kõik ühte nägu. Mulle iseenesest meeldis, sest autor oli osanud kõiki siseanalüüse ja seda, kuidas ta ennast kõigest sellest osaks välja tuua, ilusti kirja panna, olles samal ajal nii enda kui ka ümbritseva peegeldus. Aga jõuetuks teeb ka see, kui saad aru, kui palju kurja tehakse inimestele, sest neil pole piisavalt teadmisi ja empaatiavõimet. 

J.A. Redmerski "Igaviku äärel" lugesin juba mitu nädalat tagasi, aga ma pole selle sihtgrupp. Lugu noortest, kes on mõlemad nii hingeliselt kui füüsiliselt katki, aga keda elu kokku juhatab ja kellest siis loomulikult hingesugulased saavad üksteist toetades ja õpetades. Noortekirjandus. Ma liiga vana ja kibestunud. 

Praegu on mul ka veel E.L Jamesi "Grey" pooleli. Selles mõttes, et see on täpselt selline raamat, nagu ma arvasin, et ta on. Kerge ja absurdne, aga kui teda 10 lehekülge korraga lugeda, siis uni tuleb hea. Tahaks muidugi silmi pööritada ja öelda, et palun ärme romantiseeri vägivaldset ja kontrollivat romantikat, aga ma ei viitsi. Ma ise astusin sellesse ämbrisse täiesti teadlikult ja ma ei osuta siin kellelegi. Las ta olla. 

Pooleli olen ka mitu raamatut jätnud. Näiteks Hannah Beckermani "Armastuse võimatud tõed". Liiga aeglane ja nämmutav on minu jaoks. Kui film tehakse, siis seda võiks vaadata, aga lugemine käis üle jõu. 

Margaret Atwoodi "Madd Addam" jäi samuti pooleli. Siin olen ise absoluutselt süüdi, sest haarasin lihtsalt raamatu kaasa ja ei süvenenud üldse asjaollu, et tegemist on triloogia kolmanda osaga ja mitte mõhkugi ei saa aru, kui eelnevaid lugemata seda lugema hakata. Lisaks tundus ka see taust ja olme nii mitte minu teema, et ma ei viitsi ka eelmisi lugeda. 

Pooleli jäi ka novellikogumit "Kübeke elutervet vihkamist". Ma tegelikult juba teadsin, et see pole üldse minu teetassike, sest ma joon ju kohvi, eks, aga tahtsin proovida ja veendusingi üsna kiiresti, et ikkagi ei. Postapokalüptiline maailm on minu jaoks igas pakendis võõristust tekitav. Ulmekirjandus ei ole üldse mulle, mul iga ihurakk kisendab nagu lõkke peal.