Asjad, millest ma ei kirjuta

Ma ei kirjuta sellest, kuidas ja miks me lahku läksime. Ma tahan sellest kirjutada. Tegelikult. Tahaks kogu selle teema kaardistada ja enda jaoks must-valgena silme alla tuua, aga ma leian, et see ei oleks õige. See on ainult minu versioon asjadest ja ma tean, et tema näeb seda teisiti ja nii on parem see jätta. Aga see on hea lugu. Olenemata kumma seisukohast see on jutustatud. Tema seisukohast oleks endal isegi huvitavam seda kirjutada, nagu loominguline ja empaatiline väljakutse või nii. Sellepärast mul on natuke kahju, et ma seda ei kirjuta. 

Ma ei kirjuta sellest, kuidas ma avastasin, et mu laps ei oska telefonikõnesid teha. Selles mõttes, et täiesti loogiline, et ei oska, sest ta pole kunagi elus pidanud ühtegi kõne tegema. Suhtlus käib meil tänapäeval ju peaasjalikult kirjateel. Kui keegi sisse helistab, siis on teine teema, siis juhib helistaja vestlust ja sa lähed asjaga kaasa. Aga võtta toru, valida number ning alustada võhivõõraga vestlust, see on kunst, mida uus põlvkond pigem ei valda. See oli mulle ka õppekoht. Õigemini see oli koht, kus ma avastasin, et minu meetod, mis aitab ärevusega toime tulla, sest ka mul on ärevus telefonivestluste ees, on asi, mida saab edasi õpetada. Tegime plaani. Kirjutasime üles punktid: 1) tere, minu nimi on ..., 2) sain teie numbri ... käest ja 3) helistan teile seoses ... 4) kas pakutav on veel saadaval 5) millal saaksime kohtuda ja seda teemat edasi arutada. 

Ma ei kirjuta sellest, kuidas sain arve ja arve oli suurem, kui varem ja kuidas ma teenusepakkujale kirjutasin, et mis põhjusel arve suurem, palun viidata hinnakirjamuudatusele. Sain vastuseks, et nad olla kuu tagasi kellelegi Kaidole saatnud alltoodud sõnumi, milles teavitatakse paketihinnamuudatustest. Ning kuidas ma vastasin, et mul on Kaido üle hea meel, aga ma ei saa hästi aru, et kuidas see meisse puutub, sest meil tegeleb Katerina nende asjadega ja ta ise ka näeb, et see meil, mille ta mulle saatis ei ole meil, millelt ma talle kirjutan ja kuhu arved ja teavitused suunatakse. Ma ei kirjuta teile sellest, kuna see on üsna ebaprofessionaalne plõksimine ja ma oleks võinud seda olukorda ilusamalt lahendada, mis siis, et ma ise tundsin ennast bad bitchina. 

Ma ei kirjuta sellest, kuidas ma ähvardasin töölt ära minna ühe väikse arusaamatuse pärast ja kui mult küsiti, et kui ma tahan lahkuda, siis öelgu otse ja nad hakkavad minu asemel uut inimest otsima, millele ma külma kõhuga vastasin, et nad ei leia kunagi kedagi minuväärilist mind asendama ning mõtlesin seda täie tõsidusega. Ma ei kirjuta seda, sest ma saan aru, et ma olen täiesti ära tõusnud ja kontrolli alt väljunud, aga kurat kui hea tunne oli seda öelda ja tunda, et see on sada protsenti tõsi ja et isegi kui ma pean tööd hakkama otsima, siis neil on rohkem kaotada kui mul. 

Ma ei kirjuta sellest, kui tüütu on haige olla. Ma ei saa aru, mis toimub, miks see üle ei lähe. Ja see on selline eriliselt rõve haigus, et ma pole nagu 100% haige, selline 78%. Mis tähendab, et ma olen funktsioneeriv ja kõik saab tehtud, ma liigun, elan ja olen, aga ma olen nõrk, aeglane, uimane ja pahur. Sellepärast ma siin põlksingi kõigiga. See on nii veider ka, sest juulis ja augustis olin ma teisiti hädaline. Siis olin ma terve nagu purikas, aga mu keha oli stressis ja vaim põletikuline. Nüüd on keha põletikuline ja vaim stressis. Või umbes nii. Nagu, kas on palju palutud, et ma oleks lihtsalt normaalne? Sest ma tahan ainult ju oma tavalist elu tagasi. 

Augusti keskel kirjutasin päevikusse, et elu käib mul üle jõu. Kontekstist välja võttes võib see kõlada nagu enesetapuähvardus. Konteksti pannes kõlab see veel rohkem enesetapuähvardusena ja kõige naljakam selle asja juures on see, et ma ei plaani ei ühte ega teist. Ei plaani ähvardada ega teha. 

Kevadel olin kirjutanud sellest, kuidas mind mingile üritusele kutsuti. See käis nii, et üks tuttav saatis YouTube lingi, milles ta mere ääres jalutades kutsus kõiki Viljandisse kohtuma ja nutma ning suhtlema. Ja see kutse oli nii super veider, et mul tekkis tugev vastumeelsus mitte ainult selle ürituse vaid selle tuttava vastu ka. Kaasa aitas see, et ta enne lingi saatmist küsis mult, et kas mind võib kuhugi kutsuda, või aktsepteerin ma ainult hõbekandikul kutseid. Ta oli nimelt paar kuud tagasi umbes sama trikki teinud, et laadinud netti lingi, kus kutsub siis inimesi kohtuma ja ju ta siis saatis neid linke oma kontaktidele ja mina olin ka nende hulgas ning tookord ma ka keeldusin minemast. Päevikusse ma kirjutasin; ei viitsi mingite veidrikega veiderdada. Minu meelest on see väga naljakas.