Kodutunne

Ma pole kaks nädalat trenni saanud. Sest ma olen haige. See on nii tüütu! See pole ka mingi selline haigus, et ma arsti juurde läheks (loe: usuks, et ma arsti juurest abi saaks), sest mul lihtsalt julm nohu, peavalu, loidus ja roidus. Muidu on nagu kõik ok. Kõige absurdsem selle juures on see, et kuigi ma ise tunnen ennast nagu junn, siis kõik teised räägivad sellest, kui ilus ma olen. Tuleb välja, et haige olemine sobib mulle. 

Nii ma siis istungi kodus. Nädalavahetusel oli plaan raamatukokku minna ja sõbrannaga jalutama, aga mõlemad jäid ära. 

Pesin kodus hoopis pesu, triikisin, koristasin ja pesin aknaid ning unistasin aktiivselt sellest, kuidas ma hakkan magamistoas ja elutoas remonti tegema. Esiteks magamistoas, sest seal saab kiiremini ja soodsamalt. Elutoaga on mul suuremad unistused ja selleks peaks natuke raha koguma. 

Lugesin ka Mae "Minu Lõunamaa" lõpuni ja tundsin aina rohkem seda, kuidas ma armastan kodus olla. Marca kirjutas, et temal väga vahet pole kus on, igal pool on hea. Mul jälle see, et ma tahan olla ainult seal, kus mul on hea. Kui ma leian mingi spa või puhkekodu, kus mul on hea, siis ma tuima järjekindlusega lähen sinna nii kaua tagasi, kuni mul enam hea ei ole. Ja reeglina minnes püüan ma oma padja kaasa võtta, sest mulle võõrad padjad üldse ei istu. 

Marca kodutunde postitus meeldis mulle väga. See pani mõtlema. Mõtlema sellest, et mul tekitavad kodutunnet raamatud ja lõhnad. Et kodul peab olema soe ja kutsuv lõhn. Kuna ma ise ei saanud raamatukokku minna, siis palusin pojal raamatud ära viia. Sõbranna saatis sõnumi, et su poeg just käis ja su raamatud lõhnavad nii hästi. See, see ongi minu jaoks kodutunne. Et ma jätan endast lõhna asjade külge, mida ma puudutan. Ja kodutunne on ka see, kui ma palun oma lapsel käia poes, raamatukogus või prügi välja viia, siis ma ei pea ennast sada korda kordama. Muidugi on aegu, mil ma pean, aga mulle tundub, et iga aastaga pean vähem. 

Varem olen ka sellest kirjutanud, et ma usun, et selline vajadus on mul lapsepõlvest pärit. Nimelt lapsena meie kodus raamatuid polnud kuigipalju ja kuna isa tegi musta tööd ning hügieen ei olnud tema prioriteetide nimekirjas, siis meie kodu just puhtusest ei kriisanud. Lisaks oli meid nii palju ka ja kui ma mõtlen oma lapsepõlvekodule, siis seostub sellega mustus, rõskus, niiskus, segadus ja lärm. Teismelisena unistasin ma aktiivselt sellest, et ma saaks üksi elada, rahus, vaikuses ja puhtuses. Puhtusest sai mingi kinnisidee ka abielu ajal. Abikaasa heitis mitmeid kordi ette, et meie kodu on nagu operatsioonisaal - steriilselt puhas. Mind lihtsalt häirib segadus, mustus ja korralagedus. Kuna ma olin kodune, siis polnud mingi probleem mitu korda päevas aknaid pesta, sest lapsed ja kassid neile jälgi jätsid, samuti pesin põrandaid mitu korda päevas. Selles osas olin ka väga järjekindel, et kui lapsed väiksed olid, siis ma ei tõstnud iluasju, vaase ega raamatuid nende eest kõrgele ära. Ma olin veendunud, et kui lapsed harjuvad sellega, et iluasjad ja raamatud on kogu aeg silma all ja nähtavad, siis see on nende jaoks normaalsus ja nad õpivad arvestama sellega, et on asju, mida ei näpita, nii oma kodus, kui külas olles. Asjad jäid nii nagu nad alati olid ja ma ei mäleta, et lapsed oleks väga midagi rikkunud, sodinud või lõhkunud. Teine poeg oli selline kraage, et tema küll käis ja jättis endast tuumakatastroofi maha, aga teised lapsed ei ilmutanud asjade lammutamise vastu olulist huvi ja teine poeg kasvas sellest ka mingi aeg välja. Nüüd on ta kodu sama puhas, kui minu oma. Võrdluseks jälle mu enda lapsepõlvekodu, kus iluasjad ja väärtusesemed olid kõrgele lae alla tõstetud, kapis luku taga ja need saadi ikkagi kätte ja lõhuti ära. Minu jaoks on asjad lihtsalt asjad. Jah, ma valin neid hoolega ja need meeldivad mulle, aga ikka juhtub, et asjad lähevad katki või kuluvad ning need tuleb ära visata või välja vahetada. Muidugi oligi nõukaajal teistmoodi suhtumine, siis ei olnud nii lihtne, et kui midagi läks katki, siis läksid Pepcosse ja ostsid kohe uue asemele. Lihtsalt mina ei ole nii kaua nõukaajal elanud, et mul tolleaegsed kombed peaks küljes olema. 

Aga jah, minu jaoks on kodu väga tähtis. Ja ma olen seda mitu korda kirjutanud ning kirjutan mitu korda veel, et ma tunnen, kuidas mu praegune kodu on minu jaoks sada protsenti ideaalne. Asukoht, paigutus, sisekliima. Ma ei tea, kes mul tol korral silma peal hoidis ja mind selle kodu juurde juhatas, aga ideaalsemat kodu mul pole võimalik enda jaoks välja mõelda. Ma kohe kardan seda, et kui ühel päeval kõik mu lapsed on suured ja välja kolivad ning mul pole võimalik seda pesa üksi ülal pidada, siis kuhu ma kolima pean ja mis mind seal ees ootab. 

Ja ma tean, et inimesed pööritavad silmi selle peale, et mul on köögis tapeet seinas ja lühter laes, kapid lillad, seinad violetsed ja toolid roosad. Aga täna mulle meeldib nii. Ja kui ühel päeval tüdinen, siis värvin üle ja teen midagi muud. Mulle on oluline see, et mul on kodus hea olla. Ja mulle tegelikult on oluline, et mu külalistel on minu juures hea olla. On väga vähe kodusid, kus ma olen käinud ja kus mul on hea olnud olla. Ma ei teagi, mis see põhjus on täpselt. Midagi on valesti olnud. Ja asi pole tolmus või kehvasti pestud kruusides. Mõnes tolmuses kodus olen ennast paremini tundnud, kui teises täiuslikult puhtas elamises. See on mingi tunne, mida on raske kirjeldada ja kunstlikult luua. See lihtsalt kas on või seda pole. Võibolla ongi asi selles, kuidas elanikud ise end kodus tunnevad. Kui nad ise tunnevad end mugavalt ja hästi, siis on ka teistel seal hea. Aga kui neil endal on ebamugav ja piinlik, siis õhkub see ka koduseinte vahelt vastu.