See on üks nendest postitustest, mis on rohkem mulle endale. Mõtted, mida nägin netis ja mis mind kõnetasid ja tundsin, et tahan selle endale meelde jätta. Võite vabalt vastu vaielda ja öelda, et teil on hoopis nii.
Nimelt oli postitus sellest, et millele tähelepanu pöörata, kui mingi sündmus või inimene tekitab konkreetse emotsiooni. Kuna mulle sisekaemust teha meeldib ja oma tundeid ning mõtteid analüüsida, siis see postitus oli selleks ideaalne.
VIHA - mõtle sellele, mida kardad kaotada. Kuna ma viha ei kanna, siis selle kohta ma ei oska väga kaasa rääkida. Vihastan küll. Ärritun raiskamise peale. Rumalus vihastab. Hoolimatus. Ma vist kardan kaotada aega. Tundub, et aeg on piiratud ja seda ei tahaks raisata, vaid efektiivselt kasutada, kuna teda nii vähe on.
SÜÜTUNNE - sa ei ela kooskõlas oma väärtushinnangutega. See kõnetas mind neist kõige valjemini. Süütunnet olen nii palju tundnud. NII kuradi palju! Süüd selle pärast, et ma olen inimesi alt vedanud, et pole piisavalt kena ja hooliv, et ma olin halb kristlane ja halb ema, halb sõber ja hoolimatu kolleeg. Pärast seda, kui ma usust lahti ütlesin, lahkus mu elust nii palju süüd. Mis on absurd, kas pole? Loogiline oleks ju arvata, et olles usklik ja kinni pidades kõrgetest moraalinormidest on inimesel vähem süüd, aga mul oli täpselt vastupidi. Sest ma tundsin ennast süüdi, kui ma lugesin raamatuid ja kui ma käisin trennis, kui ma kirjutasin blogi ja kui ma veetsin aega inimestega, kes mulle meeldisid, kui ma kulutasin raha ja ostsin asju, mis mu hinge helisema panid. Tänasel päeval tunnen ma süüd oma laste ees. Ma jätkuvalt leian, et ma veedan nendega liiga vähe aega ja pööran neile liiga vähe tähelepanu. Aga seda süüd ei kannata selle eelmise süüga võrrelda. Need pole mitte erinevates kaalukategooriates vaid erinevates dimensioonides.
HIRM - sa tunned, et peaks arenema. Väga nõus. Ma kardan oma mugavustsoonist välja minna. Kardan ette võtta uusi väljakutseid. Kardan nii väga põruda ja naerualuseks jääda, et ma pigem ei proovi. Alati kui ma olen mingist hirmust üle saanud, on see mind viinud järgmisele tasemele. Aga kuna ma olen argpüks, siis on areng olnud piinlikult aeglane. Aga noh, me kõik elame oma isikliku ajakava järgi, mitte teiste. Üks teine mõte, mida ka olen lugenud on see, et sa muutud, kui hirm paigalseismise ees on suurem, kui hirm muutuste. Ma arvan, et mul on just see. Ma kannatan ebamugavust täpselt nii kaua, kuni see muutub talumatuks. Võiks asju palju varem lõpetada, aga kuna ma veel kannatan, siis ei muuda midagi.
HÄBI - tegele oma eneseväärtusega. Häbi, nagu süüd, olen elus tundnud väga palju. Iga elatud aastaga aina vähem. Ilmselgelt on see seotud enesekindlusega ja sellega, et ma tean oma väärtust ja ei häbene tarbetult. Mõned asjad küll tekitavad häbi. Näiteks kirjavead. Iga kord, kui ma näen, et olen teinud kirjavea on tunne, et ma tahaks sillalt alla hüpata. Ei, ma ei dramatiseeri üle. Päriselt on nii piinlik, et ma soovin surra. Iga kord. Ma pean ennast iga kord pikalt veenma, et teised ei suhtu sellesse üldse nii dramaatiliselt ja kõik ju teevad vigu ning oluline, et mõte sai edastatud. Aga ma ikkagi tunnen nii suurt häbi.
Häbi tunnen ma ka selle pärast, kuidas ma lasen meestel ennast kohelda ja ma seda kõike armastuseks nimetan. Mul on nii häbi, et ma veel vanas eas nii loll olen selle koha pealt.
Kunagi ma tundsin häbi selle pärast, et mul nii palju lapsi oli. Nüüd ma häbenen seda, et ma seda kunagi häbenesin. Mu lapsed on mu suurim vara ja suurim saavutus siin elus. Kõik, mis mul täna on, on mul tänu neile.
ÄREVUS - õpi oma meeli vaigistama. Oi kui palju on elus olnud seda, kus pean ise ennast rahustama ja kinnitama, et kõik läheb hästi. Tuletama meelde, et iga olukorra saab lahendada. Veenma ennast, et see pole maailma lõpp. Ülemõtlejale väga keeruline. Kui oma mõtteid ei taltsuta, siis need kappavad tuhatnelja kõige süngema stsenaariumi suunas.
KAHETSUS - sul on võimalus suunda muuta. Kahetsenud olen oma elus väga palju. Suuri ja väikseid asju. Ma arvan, et see on alles viimaste aastate teema, kus ma püüan kahetsuse asemel näha selles võimalust asjad enda kasuks pöörata. Igal halval otsusel ja valikul on oma roll selles, kus ma täna olen. Muidu oleks väga lahe, kui elu oleks sujunud algusest peale õigesti ja rahulikult, oleks osanud valida õiged ained, mida õppida, oleks õpinguid jätkanud, oleks kihluse katkestanud, oleks maailmas rännanud, oleks vähem lapsi saanud, oleks oma lapsi osanud paremini kasvatada, oleks abielu varem lahutanud, oleks oma väärtuse varem avastanud, oleks varem kirjutamise juurde jõudnud, oleks varem usu juurest lahkunud, oleks osanud paremini oma vara kasvatada jne, jne. Aga ma ei osanud. Selle asemel et ennast haletseda ja ohvrina tunda, võtan ma oma õppetunnid ja katsumused ja muudan need millekski, mis mind teenib ja mulle kasu toob. Ma pole ju veel surnud, ma saan täna teha paremaid valikuid.
KADEDUS - teadvusta oma tõelisi ihasid. Kui ma üldse kade olen, siis inimeste peale, kes on ilusas, stabiilses suhtes. Ma tahan ju ka! Ilusate kodude ja luksusautode peale olen ka kade. Aga mitte nii kade, kui nende peale, kes on armastuse leidnud. Nagu, mul on hea meel nende üle, aga kade olen ka. Väga, väga. Natuke olen kade ka ilusate kehade ja nägudega noorte naiste peale.
PÕLGUS - tegele oma ohvrimentaliteediga. Põlgus on mulle umbes sama võõras mõiste, kui viha. Ma võin seda millisekundiks tunda, aga see ei ela mu sees. Ohvrimeelsus tekitab küll minus teatud tasemel põlastust, aga ma reeglina ei suhtle inimestega, kes mulle ei meeldi. Mul on see vabadus elus endale omad kaaslased ja lähedased inimesed valida.
KURBUS - pööra tähelepanu sellele, mis sul puudu on. See läheb sinna kadeduse supipotti. Kui ma kurvastan, siis intiimsuse puudumise pärast ja selle pärast, et mul pole vabasid vahendeid, et endale lubada luksust ja hedonistlikku eluviisi sel määral, mis mind rahuldaks.
Küllap see nimekiri on miski, mis aja jooksul areneb ja muutub, mingid asjad saavad olulisemaks ja teised vähem tähtsaks, aga hea kontrollnimekiri endale, kui miski sees närib, ebamugavust ja rahutust tekitab, öösiti magada ei lase ja elu süngeks värvib, siis saab vaadata, et mis on see, mida ma muuta saan, et elu jälle roosilisem oleks.
Hästi ehe postitus, puudutas.
VastaKustuta🤗
KustutaAndis mõtlemisainet, jaa.
VastaKustuta🥰
Kustutamul läksid aga kulmud juustepiirini, sest mis hirm see üldse on, mis piirdub arenemiskartusega? hirm on see, kui ma kardan, et keegi mulle kallale tuleb! või kui ma ujun ja jään vetikatesse kinni, siis on korraks hirm, et ma jäängi sinna neist lahti rapsima. Või kui ma kardan vältimatult tulevat füüsilist valu.
VastaKustutaMa tunnen viimasel ajal põlgust kõige rohkem, kui kohtan veebi peal tegelasi, kellest ma ei saa isegi aru, kas nad on tegelikult AI-botid, palgalised trollid või nad päriselt mõtlevad nii (ja siis on alati küsimus, milline neist variantidest oleks õudsem). Tegelasi, kes on avalikult rassistid/misogüünid/homofoobid ja hooplevad sellega ja vähkrevad fantaasiates, kuidas oma vihkamisobjekte hävitada või minema kihutada. Õigemini - see põlgus ei ärka ühe sellise tegelase peale, sest siis kehitan õlgu ja mõtlen, et anomaalia. Põlgus, jälestus ja õudus algab siis, kui komistan kuhugi, kus neid on palju, et oleks nagu terve kogukond, kes niiviisi mõtleb.
Hmm, jaa, ma valu ja vägivalda üldse ei oska karta. Ilmselt ma kunagi ikka kartsin, lapsena, aga mul on elus nii läinud, et keegi pole mulle kallale tulnud ja liiga teinud (peale isa, kui ma laps olin) ja sellepärast ma ei oska karta ka seda vist. Mingi hetk oli mul hoopis see hirm, et ma ise võin haiget teha. Tol ajal käisin combat treeningus ja kuidagi see tekitas tunde, et ma tahtsin kedagi lüüa pidevalt. Siis lõpetasin selle trenni ära. Ehk siin see loogika peitubki, et kui kardad vägivalda, siis peaksid ennast arendama nii, et sa enam ei karda seda?
KustutaKui Perekool veel aktiivne oli, siis seal lugedes oli väga palju seda sinu poolt kirjeldatud suhtumist, küünilisust ja kitsarinnalisust. Aga see ei tekitanud põlgust vaid vastikust minus. Selline tunne oli lugedes, et see määris mind, nagu oleks millegi ilge ja rõvedaga kokku puutunud.
ma vist ei tee põlgusel ja jälestusel vahet, kui seda tunnet äratab minus inimene (või tõenäoliselt inimene, sest netis tõesti ei tea alati, kas on inimene või bot).
KustutaMul on otsese agressiooniga see häda, et ma hangun tavaliselt ära, muutun liikumis- ja tegutsemisvõimetuks, isegi ära joosta ei saa - st hormoonid, mis käivitavad fight/flight/freeze-reaktsiooni, panevad minul tüüpiliselt tööle freeze'i.
Niisiis oleks variant mitte vägivalda karta ilmselt see, kui ma suudaks mitte karta valu, aga valu on ikkagi rämevastik ja teiseks, kuidas nüüd öeldagi... terve nahk on mulle kallis ja mulle üldse ei meeldi mõte sellest, et mulle tekitatakse kehavigastusi. Mulle kahtlemata meeldiks olla nii vapper, et nt luu purukslöömise perspektiiv mind ei heidutaks.
aa ja ma arvan, et perekool on selle kõrval, mis ma twitteris näinud olen, poisike. Sõjavang jagab oma mälestusi jubedustest, mida temaga tehti, ja pöördumatutest vigastustest, mis tal sestsaadik on, ja tema kommentaaridesse ilmub vene lipuga tegelane, kes teatab, et paras talle, kõik on hästi ja nii peabki, sest ta "ründas vene riiki" (Ukrainas).
KustutaValu koha pealt oleme sinuga ilmselt väga erinevas skaalas. Ma olen ju see, kes ise endale teadlikult valu tekitab (trennis) ja valu naudib (magamistoas).
Kustutatglt on ka mul valul ja valul vahe, nt venitamisvalu võib täitsa meeldiv olla. ma mõtlen seda valu, mis ühtlasi tähendab mingit jama. pmst justkui kasulik omadus, mis aitab kahjustusi vältida, aga see osutub nuhtluseks siis, kui kahjustust parajasti ei saa vältida.
KustutaKusjuures mina põlgan ka ja põlgan täiesti külma rahuga edasi.
VastaKustutaNeid inimesi, kes on väga lawful ja reeglitekesksed, kelle jaoks reeglid käivad enne inimlikkust ja nii käibki ja kuidas ma sellest aru ei saa, see ongi hea inimese tunnus, et järgib reegleid - ja kes seda teooriat kinnitades minu kohta järjest halvasti ütlevad.
Sinu osas mul ei ole pretensioone, sest sa pole mulle kunagi kallale tulnud väitega, et kui ma ei pöördu nt juhtkonna poole ja ei nõua reeglite ümbertegemist, vaid olen nördinud inimese pihta, kes ei oska lahke olla, olen argpüks. Aga mul mõnede suhtes on.
Aga ma seda ohvrimentaliteediga tegelemise vajadust suht ignoreerin, sest see ei liiguta minus midagi.
See-eest et ma olen vihane lähtuvalt sellest, et kardan kaotada inimeste lembust ja tunnustust - jep, nii ongi.
lugesin need punktid veel üle ja minus võttis maad kahtlus, et see on tõlkeartikkel ja mingid sõnad on mööda tõlgitud. sest ma ei suuda kuskilt otsast ette kujutada, kuidas põlgus lingiks ohvrimentaliteedi juurde. tundub sellega peaaegu vastandlik tunne, sest sisaldab ülalt alla vaatamise komponenti.
VastaKustutaSellist kommentaari ma ootasingi. Kuigi mitte sinult. Aga sel põhjusel ma kirjutasingi kohe postituse esimeses lõigus, et see info puudutas mind ja ma kirjutasin selle üles enda jaoks. Originaalis kõlas see info nii: "Listen to your emotions. ANGER says, "Look into what you're afraid to lose." GUILT says, "You're not aligned with your values." FEAR says, "You're being challenged to grow." SHAME says, "Work on your sense of self-worth." ANXIETY says, "Learn to quiet your mind." REGRET says, "There's an opportunity to change course." JEALOUSY says, "Acknowledge your true desires." RESENTMENT says, "Work on your victim mentality." SADNESS says, "Pay attention to what's lacking."
KustutaJah, "resentment" oleks ilmselt aus tõlkida kui "vastumeelsus", aga mulle tundus "põlgus" ka sobivat. Ja ma tegelikult saan aru, kuidas põlgus ja ohvrimentaliteet omavahel seotud on. Oli aeg, kus ma põlgasin neid, kes olid minust paremal järjel ja kes seletasid umbes, et "nii lihtne on passiivtulu teenida, lihtsalt osta viis korterit kesklinnas ja üüri välja ning raha voolab ise su juurde." Ning mina mõtlesin, et nii nõme soovitus, kui sul pole ellu astudes rikkaid vanemaid, kes sulle aluskapitali kingivad vaid sa oled pidanud ise kõige nimel vaeva nägema ja sul pole mitte mingi valemi järgi võimalik viit korterit osta, sest sul oli väljakutse see üks korter osta, milles sa elad. Ka tundsin tohutut vastumeelsust ja põlgust eksabikaasa vastu, kuna mulle tundus, et ta oli mu parimad aastad ära raisanud, mulle neli last teinud ja siis kui ma 30 sain, siis mu hüljanud ja lastega üksi jättis, ning ise oma parimat elu elas, võttis endale noore naise ja käis maailmas reisimas, samas, kui mina pidin kodus virelema ja üksi lapsi kasvatama, ning tal oli veel jultumust elatisrahaga manipuleerida. Praegu ma vaatan neile olukordadele ja saangi aru, et see tugev põlgus oli tingitud sellest, et ma tundsin end neis olukordades ohvrina, et minult oli röövitud midagi, mis teistele on tavapärane ning ma ei näinud ka väljapääsu sellest olukorrast. Põlgus läks üle, kui ma nägin, et ma pole oma olukorra ohver ja et ma saan asjad enda kasuks pöörata.
Aga nagu ma juba ka rõhutasin, siis see nupuke kõnetas MIND ja aitas MUL oma tundeid kõrvalt analüüsida. See, miks keegi teine mingis olukorras nimetatud tundeid tunneb, see on nende ja nende isikliku jumala vaheline asi.
ma tõlgiks "resentment" kui "nördimus". Põlgus on "despise" vms.
Kustutanotsu
https://www.google.com/search?q=resentment+meaning&sca_esv=328e507747b47961&sca_upv=1&rlz=1C1GCEA_enEE972EE972&sxsrf=ADLYWILpXIx8kiF0MzJrnFn4LT7uOG-BFA%3A1726833067907&ei=q2HtZs2HN4XbwPAPvsvD6AQ&oq=resen&gs_lp=Egxnd3Mtd2l6LXNlcnAiBXJlc2VuKgIIADIIEAAYgAQYywEyChAAGIAEGEMYigUyCBAAGIAEGMsBMggQABiABBjLATIIEAAYgAQYywEyDhAuGIAEGMcBGMsBGK8BMggQABiABBjLATIIEAAYgAQYywEyCBAAGIAEGMsBMggQABiABBjLAUjiJFAAWJAWcAB4AZABAJgBY6ABuQOqAQE1uAEByAEA-AEBmAIFoAKFBMICBBAjGCfCAgoQIxiABBgnGIoFwgILEC4YgAQYsQMYgwHCAhEQLhiABBixAxjRAxiDARjHAcICCxAAGIAEGLEDGIMBwgIOEAAYgAQYsQMYgwEYigXCAgUQABiABMICCBAAGIAEGLEDwgIQEAAYgAQYsQMYQxiDARiKBcICEBAuGIAEGEMYxwEYigUYrwHCAggQLhiABBixA8ICERAuGIAEGLEDGIMBGMcBGK8BwgINEAAYgAQYsQMYQxiKBcICCBAAGIAEGJIDwgILEAAYgAQYkgMYigXCAgsQABiABBixAxjJA8ICCxAuGIAEGMcBGK8BmAMAkgcDMi4zoAfANQ&sclient=gws-wiz-serp
Kustutamhmh, täpselt see, mida "nördimus" väljendab. EKSS: "sügav meelepaha", samas kui põlgust defineeritakse seal kui "üleolev halvakspanu". Nagu ma ütlesin, "põlgus" sisaldab ülalt alla vaatamise komponenti.
KustutaIgatahes hea, et sa originaali ära tõid, see aitab aru saada.
Hetk tagasi kogesin viha ühe Itaalia professori vastu, kes targa näoga seletab, kuidas tema ei suuda Ukraina ja Venemaa vahel poolt valida, ja kordab sealjuures mitut Putini jutupunkti. Viha polegi õieti ainult tema vastu, vaid nende ülbete läänlaste vastu, kelle jaoks kesk- ja idaeurooplased on alati üksnes jutuaine, aga mitte kunagi jutukaaslased, need, kes jäetakse ukse taha, kui tähtsad onud nende saatuse üle otsustavad, nagu Tšehhoslovakkia esindajad pidid 1938. aastal Münchenis ukse taga ootama.
VastaKustutaMul on raske uskuda, et selle viha taga oleks hirm midagi kaotada, pigem on see... enam-vähem klassiviha. Ülbete värdjate vastu, kes ise ei pane tähelegi, kuidas nad teisi dehumaniseerivad. See ei saa olla mu hirm, et nad lakkavad mind ja minusuguseid inimesena nägemast, sest nad pole meid kunagi päris inimestena näinudki.
Kui keegi ei suuda kurjategija ja ohvri vahel valida, siis on ta kas lootusetu tumba või kinnimakstud. Aga vihastada pole mõtet, piisab märkida "Tubli, Ivan, oled oma kartulid välja teeninud!" Ma ka alguses vihastasin, vihastasin oma itaallastest sõprade peale, kes rääkisid Donbassiga seoses "isemääramise õigusest". No mis isemääramisõigusest seal juttu saab olla, kus vene kirsa trambib, mulle tegi viha selline ajuvabandus. Aga itaallaste ajusid on üldiselt aastakümneid suurte rahade eest loputatud ja seal on virnade viisi tobukesi, kellel puudub võime eristada tõde ja propagandat. Seda tööd mõne sõnaga ümber pöörata on üsna keeruline. Õnneks kõik ei ole siiski nii tobud ka seal ja mõnikord lihtsatel inimestel on selgem visioon kui igasugu "professoritel".
Kustuta