Millest su tunded kõnelevad

See on üks nendest postitustest, mis on rohkem mulle endale. Mõtted, mida nägin netis ja mis mind kõnetasid ja tundsin, et tahan selle endale meelde jätta. Võite vabalt vastu vaielda ja öelda, et teil on hoopis nii. 

Nimelt oli postitus sellest, et millele tähelepanu pöörata, kui mingi sündmus või inimene tekitab konkreetse emotsiooni. Kuna mulle sisekaemust teha meeldib ja oma tundeid ning mõtteid analüüsida, siis see postitus oli selleks ideaalne. 


VIHA - mõtle sellele, mida kardad kaotada. Kuna ma viha ei kanna, siis selle kohta ma ei oska väga kaasa rääkida. Vihastan küll. Ärritun raiskamise peale. Rumalus vihastab. Hoolimatus. Ma vist kardan kaotada aega. Tundub, et aeg on piiratud ja seda ei tahaks raisata, vaid efektiivselt kasutada, kuna teda nii vähe on. 

SÜÜTUNNE - sa ei ela kooskõlas oma väärtushinnangutega. See kõnetas mind neist kõige valjemini. Süütunnet olen nii palju tundnud. NII kuradi palju! Süüd selle pärast, et ma olen inimesi alt vedanud, et pole piisavalt kena ja hooliv, et ma olin halb kristlane ja halb ema, halb sõber ja hoolimatu kolleeg. Pärast seda, kui ma usust lahti ütlesin, lahkus mu elust nii palju süüd. Mis on absurd, kas pole? Loogiline oleks ju arvata, et olles usklik ja kinni pidades kõrgetest moraalinormidest on inimesel vähem süüd, aga mul oli täpselt vastupidi. Sest ma tundsin ennast süüdi, kui ma lugesin raamatuid ja kui ma käisin trennis, kui ma kirjutasin blogi ja kui ma veetsin aega inimestega, kes mulle meeldisid, kui ma kulutasin raha ja ostsin asju, mis mu hinge helisema panid. Tänasel päeval tunnen ma süüd oma laste ees. Ma jätkuvalt leian, et ma veedan nendega liiga vähe aega ja pööran neile liiga vähe tähelepanu. Aga seda süüd ei kannata selle eelmise süüga võrrelda. Need pole mitte erinevates kaalukategooriates vaid erinevates dimensioonides. 

HIRM - sa tunned, et peaks arenema. Väga nõus. Ma kardan oma mugavustsoonist välja minna. Kardan ette võtta uusi väljakutseid. Kardan nii väga põruda ja naerualuseks jääda, et ma pigem ei proovi. Alati kui ma olen mingist hirmust üle saanud, on see mind viinud järgmisele tasemele. Aga kuna ma olen argpüks, siis on areng olnud piinlikult aeglane. Aga noh, me kõik elame oma isikliku ajakava järgi, mitte teiste. Üks teine mõte, mida ka olen lugenud on see, et sa muutud, kui hirm paigalseismise ees on suurem, kui hirm muutuste. Ma arvan, et mul on just see. Ma kannatan ebamugavust täpselt nii kaua, kuni see muutub talumatuks. Võiks asju palju varem lõpetada, aga kuna ma veel kannatan, siis ei muuda midagi.

HÄBI - tegele oma eneseväärtusega. Häbi, nagu süüd, olen elus tundnud väga palju. Iga elatud aastaga aina vähem. Ilmselgelt on see seotud enesekindlusega ja sellega, et ma tean oma väärtust ja ei häbene tarbetult. Mõned asjad küll tekitavad häbi. Näiteks kirjavead. Iga kord, kui ma näen, et olen teinud kirjavea on tunne, et ma tahaks sillalt alla hüpata. Ei, ma ei dramatiseeri üle. Päriselt on nii piinlik, et ma soovin surra. Iga kord. Ma pean ennast iga kord pikalt veenma, et teised ei suhtu sellesse üldse nii dramaatiliselt ja kõik ju teevad vigu ning oluline, et mõte sai edastatud. Aga ma ikkagi tunnen nii suurt häbi. 

Häbi tunnen ma ka selle pärast, kuidas ma lasen meestel ennast kohelda ja ma seda kõike armastuseks nimetan. Mul on nii häbi, et ma veel vanas eas nii loll olen selle koha pealt. 

Kunagi ma tundsin häbi selle pärast, et mul nii palju lapsi oli. Nüüd ma häbenen seda, et ma seda kunagi häbenesin. Mu lapsed on mu suurim vara ja suurim saavutus siin elus. Kõik, mis mul täna on, on mul tänu neile. 

ÄREVUS - õpi oma meeli vaigistama. Oi kui palju on elus olnud seda, kus pean ise ennast rahustama ja kinnitama, et kõik läheb hästi. Tuletama meelde, et iga olukorra saab lahendada. Veenma ennast, et see pole maailma lõpp. Ülemõtlejale väga keeruline. Kui oma mõtteid ei taltsuta, siis need kappavad tuhatnelja kõige süngema stsenaariumi suunas. 

KAHETSUS - sul on võimalus suunda muuta. Kahetsenud olen oma elus väga palju. Suuri ja väikseid asju. Ma arvan, et see on alles viimaste aastate teema, kus ma püüan kahetsuse asemel näha selles võimalust asjad enda kasuks pöörata. Igal halval otsusel ja valikul on oma roll selles, kus ma täna olen. Muidu oleks väga lahe, kui elu oleks sujunud algusest peale õigesti ja rahulikult, oleks osanud valida õiged ained, mida õppida, oleks õpinguid jätkanud, oleks kihluse katkestanud, oleks maailmas rännanud, oleks vähem lapsi saanud, oleks oma lapsi osanud paremini kasvatada, oleks abielu varem lahutanud, oleks oma väärtuse varem avastanud, oleks varem kirjutamise juurde jõudnud, oleks varem usu juurest lahkunud, oleks osanud paremini oma vara kasvatada jne, jne. Aga ma ei osanud. Selle asemel et ennast haletseda ja ohvrina tunda, võtan ma oma õppetunnid ja katsumused ja muudan need millekski, mis mind teenib ja mulle kasu toob. Ma pole ju veel surnud, ma saan täna teha paremaid valikuid.

KADEDUS - teadvusta oma tõelisi ihasid. Kui ma üldse kade olen, siis inimeste peale, kes on ilusas, stabiilses suhtes. Ma tahan ju ka! Ilusate kodude ja luksusautode peale olen ka kade. Aga mitte nii kade, kui nende peale, kes on armastuse leidnud. Nagu, mul on hea meel nende üle, aga kade olen ka. Väga, väga. Natuke olen kade ka ilusate kehade ja nägudega noorte naiste peale. 

PÕLGUS - tegele oma ohvrimentaliteediga. Põlgus on mulle umbes sama võõras mõiste, kui viha. Ma võin seda millisekundiks tunda, aga see ei ela mu sees. Ohvrimeelsus tekitab küll minus teatud tasemel põlastust, aga ma reeglina ei suhtle inimestega, kes mulle ei meeldi. Mul on see vabadus elus endale omad kaaslased ja lähedased inimesed valida.

KURBUS - pööra tähelepanu sellele, mis sul puudu on. See läheb sinna kadeduse supipotti. Kui ma kurvastan, siis intiimsuse puudumise pärast ja selle pärast, et mul pole vabasid vahendeid, et endale lubada luksust ja hedonistlikku eluviisi sel määral, mis mind rahuldaks. 

Küllap see nimekiri on miski, mis aja jooksul areneb ja muutub, mingid asjad saavad olulisemaks ja teised vähem tähtsaks, aga hea kontrollnimekiri endale, kui miski sees närib, ebamugavust ja rahutust tekitab, öösiti magada ei lase ja elu süngeks värvib, siis saab vaadata, et mis on see, mida ma muuta saan, et elu jälle roosilisem oleks.

Kommentaarid

  1. Hästi ehe postitus, puudutas.

    VastaKustuta
  2. mul läksid aga kulmud juustepiirini, sest mis hirm see üldse on, mis piirdub arenemiskartusega? hirm on see, kui ma kardan, et keegi mulle kallale tuleb! või kui ma ujun ja jään vetikatesse kinni, siis on korraks hirm, et ma jäängi sinna neist lahti rapsima. Või kui ma kardan vältimatult tulevat füüsilist valu.

    Ma tunnen viimasel ajal põlgust kõige rohkem, kui kohtan veebi peal tegelasi, kellest ma ei saa isegi aru, kas nad on tegelikult AI-botid, palgalised trollid või nad päriselt mõtlevad nii (ja siis on alati küsimus, milline neist variantidest oleks õudsem). Tegelasi, kes on avalikult rassistid/misogüünid/homofoobid ja hooplevad sellega ja vähkrevad fantaasiates, kuidas oma vihkamisobjekte hävitada või minema kihutada. Õigemini - see põlgus ei ärka ühe sellise tegelase peale, sest siis kehitan õlgu ja mõtlen, et anomaalia. Põlgus, jälestus ja õudus algab siis, kui komistan kuhugi, kus neid on palju, et oleks nagu terve kogukond, kes niiviisi mõtleb.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Hmm, jaa, ma valu ja vägivalda üldse ei oska karta. Ilmselt ma kunagi ikka kartsin, lapsena, aga mul on elus nii läinud, et keegi pole mulle kallale tulnud ja liiga teinud (peale isa, kui ma laps olin) ja sellepärast ma ei oska karta ka seda vist. Mingi hetk oli mul hoopis see hirm, et ma ise võin haiget teha. Tol ajal käisin combat treeningus ja kuidagi see tekitas tunde, et ma tahtsin kedagi lüüa pidevalt. Siis lõpetasin selle trenni ära. Ehk siin see loogika peitubki, et kui kardad vägivalda, siis peaksid ennast arendama nii, et sa enam ei karda seda?

      Kui Perekool veel aktiivne oli, siis seal lugedes oli väga palju seda sinu poolt kirjeldatud suhtumist, küünilisust ja kitsarinnalisust. Aga see ei tekitanud põlgust vaid vastikust minus. Selline tunne oli lugedes, et see määris mind, nagu oleks millegi ilge ja rõvedaga kokku puutunud.

      Kustuta
    2. ma vist ei tee põlgusel ja jälestusel vahet, kui seda tunnet äratab minus inimene (või tõenäoliselt inimene, sest netis tõesti ei tea alati, kas on inimene või bot).
      Mul on otsese agressiooniga see häda, et ma hangun tavaliselt ära, muutun liikumis- ja tegutsemisvõimetuks, isegi ära joosta ei saa - st hormoonid, mis käivitavad fight/flight/freeze-reaktsiooni, panevad minul tüüpiliselt tööle freeze'i.
      Niisiis oleks variant mitte vägivalda karta ilmselt see, kui ma suudaks mitte karta valu, aga valu on ikkagi rämevastik ja teiseks, kuidas nüüd öeldagi... terve nahk on mulle kallis ja mulle üldse ei meeldi mõte sellest, et mulle tekitatakse kehavigastusi. Mulle kahtlemata meeldiks olla nii vapper, et nt luu purukslöömise perspektiiv mind ei heidutaks.

      Kustuta
    3. aa ja ma arvan, et perekool on selle kõrval, mis ma twitteris näinud olen, poisike. Sõjavang jagab oma mälestusi jubedustest, mida temaga tehti, ja pöördumatutest vigastustest, mis tal sestsaadik on, ja tema kommentaaridesse ilmub vene lipuga tegelane, kes teatab, et paras talle, kõik on hästi ja nii peabki, sest ta "ründas vene riiki" (Ukrainas).

      Kustuta
    4. Valu koha pealt oleme sinuga ilmselt väga erinevas skaalas. Ma olen ju see, kes ise endale teadlikult valu tekitab (trennis) ja valu naudib (magamistoas).

      Kustuta
    5. tglt on ka mul valul ja valul vahe, nt venitamisvalu võib täitsa meeldiv olla. ma mõtlen seda valu, mis ühtlasi tähendab mingit jama. pmst justkui kasulik omadus, mis aitab kahjustusi vältida, aga see osutub nuhtluseks siis, kui kahjustust parajasti ei saa vältida.

      Kustuta
  3. Kusjuures mina põlgan ka ja põlgan täiesti külma rahuga edasi.
    Neid inimesi, kes on väga lawful ja reeglitekesksed, kelle jaoks reeglid käivad enne inimlikkust ja nii käibki ja kuidas ma sellest aru ei saa, see ongi hea inimese tunnus, et järgib reegleid - ja kes seda teooriat kinnitades minu kohta järjest halvasti ütlevad.
    Sinu osas mul ei ole pretensioone, sest sa pole mulle kunagi kallale tulnud väitega, et kui ma ei pöördu nt juhtkonna poole ja ei nõua reeglite ümbertegemist, vaid olen nördinud inimese pihta, kes ei oska lahke olla, olen argpüks. Aga mul mõnede suhtes on.
    Aga ma seda ohvrimentaliteediga tegelemise vajadust suht ignoreerin, sest see ei liiguta minus midagi.
    See-eest et ma olen vihane lähtuvalt sellest, et kardan kaotada inimeste lembust ja tunnustust - jep, nii ongi.

    VastaKustuta

Postita kommentaar