Räägime toidust

Kahjuks ei tea, kust originaal on, aga mina sain Klari blogist järje peale. Jutt siis toidust ja söömisest. Pole ammu olnud ühtegi sellist teemat, mis paneks kaas mõtlema ja noh, vastu vaidlema. 😀 Sest mina olen päris kindlasti emotsionaalne sööja ja toit on mul tugevasti erinevate elusündmuste ja meeleoludega seotud. Alati olen kadestanud neid inimesi, kes süüa ei armasta, süüa unustavad või neil vahet pole mida süüa, sest toit on kütus ja see aitab elus edasi veereda. Ma sööks kogu aeg, isegi siis kui kõht on ammu täis, sest minu jaoks on söömine ja toit nagu rituaal ja armulaud, see on püha toiming ja minu jumalakummardamise viis. Kui mul oleks söömise ja toiduga mõistlikud suhted, siis oleks mu elu trennihundina palju lihtsam, arvutad oma makrod ja jutud välja ja kühveldad muudkui sisse, aga ei, mul on vaja õiget tunnet, õiget keskkonda, õigeid maitseid, õiget temperatuuri ja mida kõike veel. 

Lapsepõlve lohutustoit: oi ma ei oska valida! Minu meelest igasugune toit lohutas mind, sest toit oli hea. Eriti eredalt on vanaema valmistatud toidud meeles, sest tema kaetud söögilaud oli rikkalik ja tõeliselt maitsev. Vanaemale meeldis ikka rääkida seda lugu, kuidas ma sellise kaheaastase pätakana olin kord keset ööd üles ärganud ja kala ja kartulit söögiks nõudnud. Mulle meeldib ka see lugu. Kujutan ennast hästi ette juuksed turris, silmad rähma täis, ise pidžaamas ja seisan püsti võrevoodis ning heleda häälega kala tahan. Aga jah, mingeid erilisi lohutustoite nagu ei meenu, oli muidugi tuubimarmelaad ja päris vahukoorega teekook, oli marineeritud angerjas ja kuivatatud lest, aga need olid lihtsalt toidud. 

Praegu on mu lohutustoit sai, võileivad ja pitsa. Kui tuju on paha, siis sai aitab alati. Lemmikud on ahjuvõileivad. Hästi hea asi on gruusia leib lahti lõigata, sellele küüslauk purustada ja siis juustuga katta, ahjus soojaks ja Oh. My God. Ma võiks ennast koomasse süüa sellest. 

Mida enam ei taha: kastmeid. Ma saan aru, et ma olen täiega silmakirjalik, aga ma ei taha jahu näost sisse ajada. Sellepärast väga harva valmistan jahukastmeid. Üks nõrkus mul on ja see on seenekaste. Ise ma seda teha ei oska hästi, aga Rimis nad teevad ja kui see on olemas soojatoidu letis, siis ma seda kühveldan nagu ogar. Õnneks mul lapsed pole ka harjunud kartulit ja kastet sööma, seega on okei, kui ma seda kord kvartalis teen. 

Mida enam kunagi ei saa: vanaema marineeritud kala, praetud kala ja pontišikuid. Ta tegi ka imehead piima-makaroni suppi, aga see vist meeldis ainult mulle, sest ta tegi seda suure potitäie, kui ma suve alguses maale läksin ja kui see sai söödud, siis rohkem seda ei tehtud ja minu meelest õde ja vend vihkasid seda suppi kirglikult. 

Mis ei maitse nagu vanasti: teekook. Ma ikka olen seda vahel ostnud, aga see kreem, mis seal vahel pole üldse vahukoorene. 

Mida ei söö: siseorganeid. Maks on ainus erand, mida aegajalt praetult ja pasteedina tahan, aga neerud ja süda ja muu selline, öäk. Meil pole olnud kombeks seda kunagi teha ka ja mulle tundub väga rõve. Võibolla kui oleks harjutatud, siis suhtuks teisiti, aga nüüd olen juba nii vana, et ei taha enam ümber õppida. Igatahes kui ma mõnest raamatust loen, et keegi mugib rupskeid, siis mul hakkab alati seest keerama. Ma pole ka suur tigude, kaheksajalgade ja muude kummaliste limaste elukate fänn. Marineeritud tigusid olen vist maitsnud, sest laste isale meeldisid hirmsasti, aga muid olen suutnud elus vältida. Ka austreid pole söönud ja ei tunne ka suurt vajadust. Isegi merikarbid jätavad mind külmaks. Ma ei tea, see kummine tekstuur on kuidagi väkk. 

Milline mälupilt toidust lapsepõlves: vist juba muu jutu sees olen selle kirja pannud. Aga jah, mul on pigem positiivsed mälestused söömisest. Üks ere mälestus on küll, kui ma keeldusin ema valmistatud hernesuppi söömast ja siis mind pandi istuma selle supiga üksi kööki, kuni ma pidin ta ära sööma. Ma võin eksida, aga minu meelest ma ei söönud seda siiski ära, kuigi hiiglama pika aja vahtisin hernestega tõtt. Üldse ma mäletan seda, et ema toidud ei olnud head. Ta vihkas kirglikult söögi tegemist ja ainus asi, mida ta tegi olid supid (kapsasupp) ja ühepajatoit. Isa tegi rohkem süüa ja tal toidud maitsesid ka paremini. Üheksa aastaselt hakkasin ise süüa tegema. Keegi mind ei õpetanud eriti, olin ise näinud kõrvalt, kuidas midagi tehti ja nii ma katsetasingi. 

Vanaema toitudest on igal juhul rohkem mälestusi. Maal oli ilmselt toiduaineid ka paremini kätte saada, kuna vanaemal oli ju talupidamine. Nii olid tal lihatooted, merest püütud kala, munad, köögiviljad, moosid marjadest ja puuviljadest. Ja toitu oli alati väga palju ning sai valida mitme toidu vahel. Sööma mind otseselt ei sunnitud, aga taldriku pidi alati tühjaks sööma, isegi kui kõht oli täis. Kogu täiskasvanu elu olen seda pidanud endast välja juurima. Iga kord, kui kõht saab täis, aga taldrik pole veel tühi, siis on tugev tõrge ülejääk minema visata. Oma lapsi olen selles suhtes teadlikult teisiti kasvatanud. Söömine lõppeb siis, kui kõht on täis, eriti, kui keegi teine sulle toidu taldrikule tõstis ja sa ei taha nii palju. Söömine võib ka siis lõppeda, kui toit ei maitse. Ja halvaks läinud toitu ei pea sööma, ei tohi. Jah, kahju on küll, aga toit peab tekitama hea tunde, mitte selle, et võitled iiveldustundega. 

Mis võrreldes lapsepõlvega igapäevaseks saanud: vee joomine. Vett ma lapsena pigem ei joonud. Oli kas morss, mahl või limps, piim, keefir, kama. Ka see, et toidu kõrvale leiba enam ei söö. Kindlasti on toidulaual rohkem köögivilju ja värskeid salateid ning puuvilju. Varem olid kõik salatid hapukoorega üle valatud, nüüd kasutan hapukoort salatites üliharva. 

Kindlasti on võrreldes lapsepõlvega ka valmistoidu ja poolfabrikaatide tarbimine suurenenud. Esiteks on pakkumine ka hoopis teine ja kuna aega on kuidagi vähem, siis on mugav poest see kartulisalat ja pihv haarata, selmet ise hakata hakklihast kotletti voolima ja kartulit hakkima. Suppe näiteks teen ka purgist. Või noh, borši. Seljanka, kapsa ja hernesupp tulevad endal paremini välja. Ka magustoitu sööme rohkem, kui ma lapsena sõin. Ma armastan kooki ja vähemalt korra nädalas meil kook kodus on. Pole selleks vaja mingit tähtpäeva või erilist sündmust. 

Aga jah, mulle meeldib süüa. Hästi süüa ja palju süüa. Mulle meeldib vaheldus. Mulle meeldivad pigem lihtsad toidud. Nii teha lihtsaid toite, kui süüa.