Blond pea on ihu nuhtlus

Tavaliselt ma ikka jagan neid lugusid, kus teised on mingi ilmselge vihje maha maganud ja on lollid nagu lauajalad, aga seekord ma pean ausalt ära rääkima, et ega ma ise ka just iga kord nutikuse ja läbinägelikkusega ei hiilga.

Minu trennisemu saadab mulle sõnumi kolmapäeva lõunapaiku. Küsib: kas trenni ka täna?

Oli plaanis. Mida sa täna teed, küsin vastu, jalgu või selga?

Tema vastab: sind.

Mina oma naiivsuses loomulikult eeldan, et ta vastas valesti ja tahtis kirjutada - sama, mis sina, ja sellepärast kirjutan vastu: jaa, eks mul tulebki silma peal hoida, et ma mingite creeperitega jälle kogemata liiga viisakas poleks.

Tema küsib: kas sind tohib ainult vaadata?

Siin mul jooksis juhe kokku, sest ma ei saanud enam aru, millest me räägime. Sellepärast vastasin, et ma ei tea kuidas poliitkorrektselt vastata. 

Tema tögab, aga vasta siis vabas vormis.

Kuna ma ikka ei saanud aru, siis nihverdasin edasi, et ma õhtul trennis vastan vabas vormis. Küllap ma lootsin, et siis me räägime muudest asjadest ja ma ei pea midagi vastama.

Õhtul siis kutt küsib, et noh, mis vastuse ma talle esitan. 

Ma ei saanud jälle midagi aru. Ma olin juba küsimuse unustanud. Küsis siis uuesti, et kas mind võib ainult vaadata. Ikka ei saanud aru. Itsitasin ebalevalt ja vastasin midagi sellist, et ma pole Toyota. 

Sellepeale vahetas tema äkki teemat ja küsib, et mis mu loomulik juuksevärv muidu on. 

Vastan, et selline nagu temalgi - harilik kartul.

Aga blondi peale ei ole mõelnud, uurib vastu.

Noh, mul kunagi oli, aga... hakkan poolt elulugu ümber jutustama. Vend kuulab, endal kuradike silmanurgas säramas. Lõpuks küsin, et aga miks sa selle juuksevärvi kohta küsisid, kas mu punane juus ei sobi mulle või?

No vot, aga miks ma küsisin, naerab. 

Läksin oma trenni tegema ja unustasin kõik ära. 

Pool tundi hiljem, kui ma juba trenni lõpetanud olin ja oma valusaid lihaseid venitasin, sain ma aru.

Läksin enne koju minekut tema juurde ja naeran, et ma nüüd sain aru, miks sa selle juuksevärvi kohta küsisid. 

Noh, naerab ta, ja mis sa siis vastad mulle poliitkorrektselt?

Jah, vastan, mind saab ainult vaadata. Ma olen nagu kunstiteos näitusel, vaatad, aga ei näpi. 

See polnud mul tol nädalal ainuke selline päev, kus mu aju otsustas aja maha võtta. Päev enne käisin raamatukogus ja ei tulnud mul raamatute nimed ega kirjanikud meelde, täielik nulliring. Mingeid muid momente oli veel, kus ma tundsin, et inimene räägib, aga mulle üldse kohale ei jõua. Ei, selles mõttes, et täitsa tore on vahel nii. Ainult teistel on raske.