"Ettelugeja"

"Der Vorleser"

Bernhard Schlink

Tõlkinud Helgi Loik

Toimetanud Edvin Hiedel

Kirjastus Varrak, 2000

160 lk

Koolist koju tulles, tunneb 15aastane Michael end halvasti. Sees keerab ja nõrkus tahab maha murda, ühekorraga keerab sees nii tugevalt, et ta tänavale oksendab. Seda näeb kõrvalt 36aastane Hanna, kes poisi sisse kutsub, ta puhtaks peseb ja siis koju ravile saadab. Kuid hiljem, kui poiss on kollatõvest peaaegu paranenud, aga veel liiga nõrk, et kooli minna, soovitab ema tal minna ja üles otsida naine, kes poissi aitas ja talle tänutäheks kimp lilli viia. Ja poiss läheb. Naine suhtub tema tänusse ükskõikselt ja ajab omi asju kodus justkui poissi ei olekski seal. Ta riietab end lahti ja märkab siis poisi pilku. Selle peale noormees põgeneb. Kuid läheb paar päeva hiljem tagasi. Nii algab nende kahe vahel kuid kestev omapärane suhe, mis peamiselt koosneb koos veedetud pärastlõunatest, ühistest vanniskäikudest ja ka sellest, et poiss iga kord naisele romaane ja näidendeid ette loeb. 

Ja siis, ühel päeval, ilma ette teatamata ega ühtegi selgitust andmata, isegi kirja jätmata, on naine kolinud ja poiss ei tea, kust teda otsida ja kas ta enam tahabki teda leida. 

"Miks? Miks mõraneb see, mis ilus oli, tagasivaates seetõttu, et see peitis eneses koledaid tõdesid? Miks kibestab see mälestused õnnelikest abieluaastatest, kui selgub, et teisel oli kõik need aastad armuke? Kuna sellises olukorras ei saa õnnelik olla? Aga sa olid õnnelik! Mõnikord ei ole mälestused juba siis õnnele truud, kui lõpp oli valus. Kuna õnn on vaid siis õnn, kui ta igavesti kestab?"

"Ma mäletan koolitunde, kus ma ainult temast unistasin, ainult tema peale mõtlesin. Süütunne, mis oli mind esimestel nädalatel piinanud, kadus. Ma vältisin tema maja, käisin teistkaudu, ja poole aasta pärast kolis meie pere teise linnaossa. See ei tähendanud, et ma oleksin Hanna unustanud. Aga mingist hetkest lakkas mälestus temast mind saatmast. See jäi maha, nii nagu linn jääb maha, kui rong edasi sõidab. Ta on olemas, kusagil su selja taga, ja sa võid sinna sõita ja selles veenduda. Aga miks peaks."

"Ma küsin endalt ka, kas õnnelikud mälestused on üldse tõsi. Kui ma pikemalt tagasi mõtlen, tuleb mulle meelde piisavalt häbiväärseid ja valusaid situatsioone, ja ma tean, et ma olin mälestuse Hannast maha jätnud, kuid ei olnud sellest üle saanud. Ennast pärast Hannat mitte kunagi enam alandada lasta ja alandada, mitte kunagi enam süüdi olla ja ennast süüdlasena tunda, mitte kunagi enam niimoodi armastada, et tema kaotamine haiget teeb, - ma ei mõelnud seda tollal küll selgelt, kuid tundsin kindlalt."

Aastaid hiljem, ülikoolis juuraseminari käigus, satub noormees kohtuprotsessile, mille üheks kaebealuseks on Hanna. Hannat süüdistatakse selles, et sõja ajal oli ta tegevusetult pealt vaadanud, kuidas sajad vangid kiriku tulekahjus hukkusid. Süüdistused on karmid ja tõendid vääramatud. Protsessi pealt vaadates ja tõendusmaterjale kuuldes saab Michael korraga aru, et naine on kirjaoskamatu. See selgitab selle, miks naine on pidanud loobuma ahvatlevatest karjääripakkumistest, miks ta üldse sattus sõja ajal vangivalvuriks, miks ta kirjutas alla seletuskirjale, mis teda hukkunute eest vastutavaks pani ja paljut muud. Ühe lausega saaks naine, kui mitte süüst vabastada, siis kindlasti oma süüd juhtunu pärast vähendada. Aga ta hoiab oma suu kinni ja lepib süüdimõistva otsusega ning ta saadetakse eluaegset vanglakaristust kandma.

"Ta pidi väga väsinud olema. Ta ei võidelnud ainult protsessil. Ta võitles kogu aeg ja oli kogu aeg võidelnud, mitte selleks, et näidata, mida ta suudab, vaid et varjata, mida ta ei oska. Elu, mille edenemised seisnevad energilistes taganemistes ja võidud varjatud kaotustes."

"Kui ta rääkima hakkas, tegi ta pika sissejuhatuse. Ta seletas mulle, mis on isik, vabadus ja väärikus, inimene kui subjekt ja et teda ei tohi objektiks teha. - "Aga täiskasvanute puhul ei näe ma küll mingit õigustust, kui see, mida keegi teine peab neile kasulikuks, kõrgemale seatakse kui see, mida nad ise endale kasulikuks peavad." - "Me ei räägi õnnest, vaid väärikusest ja vabadusest. Sa teadsid juba väikse poisina erinevust. Sind ei lohutanud, et emmel on alati õigus." - "Kui sa tead, mis teisele kasulik on ja ta ise selle ees silmad suleb, peab proovima tema silmi avada. Temale peab jätma viimase sõna, kuid temaga peab rääkima, just temaga, mitte kellegi teisega tema selja taga.""

Ma olen seda raamatut varem juba lugenud. Vist isegi rohkem kui korra. Filmi ka näinud. Kate Winslet mängib selles, soovitan. Huvitav, et ma seda just nüüd lugema juhtusin. Pärast Mari ja Jüri skandaali*. Sest ka selles raamatus on kõvasti rõhku pandud moraaliküsimustele ja isikuvabadusele, väärikusele ning autonoomiale. Palju on juttu ka süüst ja häbist. Sellest, kuivõrd individuaalne kogemus see on ja kuidas seda on sageli kõrvalseisjale võimatu lahti seletada, endalegi võimatu. 

See on üks neist raamatutest, mida saab minu meelest mitu korda lugeda ja leida sealt iga kord midagi uut, millele järele mõelda. Huvitav, et ma mäletasin sellest raamatust eelkõige poisi ja naise armulugu ning arvestades, et poiss oli ikkagi alaealine ja süütu pealegi, siis oli mõte sellest suhtest rõve ja vastik. Aga raamatus ei romantiseerita seda suhet. See ei ole nagu suure pildi kõrval üldse oluline. Samas, see suhe saab mehele kogu eluks pidepunktiks, millega ta võrdleb kõiki teisi suhteid naistega. Praegu lugedes leidsin, et põhirõhk on romaanis hoopis väärikusel. Väärikusel, mille annab inimesele haridus ja lai silmaring. Mõtlesin ka naisele, kes pidi terve elu suures häbis elama, kuna tal puudus kõige elementaarsem lugemisoskus. Samas, kui intelligentne ta pidi olema, et terve elu nii hakkama saada, et keegi isegi ei osanud kahtlustada, et ta lugeda ei oska. Miks tal lugemisoskus puudus, seda raamatus ei lahata, aga ma kujutan endale ette, et noore tüdrukuna mõnitati teda ilmselt kõvasti, kui ta ei osanud lugeda. See alandus ja häbi käiski temaga läbi elu kaasa ja nii oligi tema jaoks ainuõige pigem olla süüdi süütute inimeste hukkumises, kui tunnistada, et ta ei teadnud, mida ta teeb, sest ta ei oska lugeda. Lisaks oli huvitav, et see alandus ja häbi, mida naine tundis, kandus üle ka tema suhetele teistele. Sest ka noormees tundis end süüdi, alandatuna ja häbistatuna, kui ta naisega suhtles. Loogiliselt võttes ei olnud poisil mingit põhjust nii tunda, aga ta tundis nii, sest nii tundis end naine, keda ta armastas. Võib-olla, kui ma kümne aasta pärast neljandat korda loen, siis leian ma sealt veel mingid muud seosed ja mõtted. 

*Marist ja Jürist ei peaks enam rääkima, küllalt öeldud. Kuid minu jaoks oli selle mõtteharjutuse juures kõige huvitavam see, kui kirglikuks inimesed muutusid. Vaata, et tulevad kätega kallale ja lähevad isiklikuks kätte. Julged öelda, et sa Juhanit tuleriidale ei saadakski esimeste hulgas, siis oled lõpuks ise invaliididelt parkimiskoha näppaja ja tõmmatakse ribadeks, nagu sa oleks ise Mariga vanainimeste värki teinud. Ja seda veel tahan öelda, et kuigi vasakule ja paremale rõhutati, et ära mõtle asju juurde, lähtu ainult sellest, mis on teada, siis tegelikult isegi kohtus ei ole kunagi ainult üks sündmus ja üks fakt. Kui asi jõuab kohtusse, siis võetakse arvesse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, antakse ülevaade inimese iseloomust ja tema tervislikust seisundit, kutsutakse tunnistajapinki tuttavaid ja sõpru, kes annavad tunnistust iseloomu ja eelistuste kohta, kui on varasemalt sarnaseid olukordi olnud, siis vaadatakse, kuidas ta on käinud enne. Jah, meil puudus kõik see muu info, aga hukka mõistma oleme kõik kiired. Rääkimata veel ka sellest aspektist, et kuigi sa võid mingis olukorras mõista, miks inimene käitus nii või naa, siis ei tähenda see automaatselt, et sa ise samas olukorras samuti käituksid. See, et sa hukka ei mõista, ei tähenda ju automaatselt heaks kiitmist.