Ma pole kunagi arvanud, et huumorimeel on tegelikult lapsepõlve trauma väljendus. Olen arvanud, et pärisin oma huumorimeele vanaemalt, kes oli tuntud selle poolest, et oskas hästi kildu rebida (Jeesus, ma tunnen ennast raugana seda väljendit kasutades!), noh et umbes nagu hiiu huumor või nii, voolab veres.
Kurbadel vanematel on naljakad lapsed.
Karin kirjutas blogis sellest, et tunneb vajadust emaliku hoole ja tunnustuse järele. Ja ma ei ütle seda Karini ega tema suhete kohta vanematega, aga ma usun, et paljud meist tunnevad, et pole kunagi õieti lapsed olla saanudki, sest nad pidid hakkama oma vanemaid kasvatama, vanemate meeleolusid tõstma, nende muresid kuulama, olema neile toeks ja parimaks sõbraks.
Sama mõte käis läbi ka nädalavahetusel vaadatud lühiseriaalist. Põhjus, miks vanim poeg oma ema osas nii kaitsev oli, seisnes selles, et väikse poisina nägi ta kõrvalt, kuidas tema ema võitles sünnitusjärgse depressiooniga ja tema õppiski oma ema meelt lahutama, tema järele valvama, teda kaitsma ja teda lohutama. See poiss ei saanud kunagi laps olla. Temast sirgus täiskasvanu, kes hoolitses kõigi teiste heaolu eest, tehes seda enda rahulolu ja õnne arvelt.
Milline sina lapsena olid? Olid sa õnnelik laps või naljakas?
Kõige rohkem rõõmustas mind see, kui sain oma ema naerma ajada. Ma tol ajal ei teadnud, et ta mu üle tegelikult uhke ka oli, sest sellest ta ei rääkinud. Alles aastakümneid hiljem mainis. Aga mu naljade üle naeris ta südamest. Küllap see seletab ka seda, miks ta arvas, et ma õnnelik laps olin. Oma hirme, valu, muresid, viha, ängi, kahtlusi, igatsust ma temaga ei jaganud. Ta tundus mulle alati nii habras ja õrn, et ma hoidusin kõigest negatiivsest, kuna kartsin, et see talle liiga suureks koormaks osutub. Minu kogemus ei ole unikaalne. Õe ja vendadega rääkides oleme kõik jõudnud samade kogemusteni, me kõik tahtsime kogu hingest oma ema tundeid säästa. Ema tunnete säästmine oli nii oluline, et osad meist ei rääkinud talle isegi seda, kui meid seksuaalselt ära kasutati.
Mu õde ja vennad on harukordselt hea huumorimeelega tegelased.
Nende kogemus ei ole unikaalne.
Mina olin pigam naljakas laps. Mu vanemad ei olnud suuremad asjad vanemdajad ning kasvades tundsin ma, et minu asi on teha ja olla nii, et vanemad oleks rahul, rõõmsad ja õnnelikud. Ega see alati ei õnnestunud aga süsteem sageli siiski käis nii, et minu tegemistest sõltus see, kuidas kodus olukord või meeleolu olid. Päris karm kui nüüd täiskasvanuna sellele mõelda. Aga eks ma oma kasvamisest olengi võtnud kaasa palju teadmisi sellest kuidas MITTE oma elu elada...
VastaKustutaMina ei hoolitsenud oma vanemate meeleolude eest. Mulle tundusid nad tugevad nagu kaljud, kes alati kõik probleemid ära lahendavad ja kõike oskavad. Eriti isa pidi KÕIKE oskama, ema võib-olla mitte PÄRIS kõike. Ma arvan, et olin suhteliselt õnnelik laps, kuigi väga vaikne ja tagasihoidlik. Samas mu peas elas fantaasiamaailm ja umbes 6-7-8 eluaastani lasin vahel ka teistel sellesse pilku heita, igasugu lugusid jutustades. Pärast enam mitte niiväga. Küll aga minu poeg võttis teismelisena, pärast lahutust, endale pere ainsa täiskasvanu rolli (ma pole selle üle uhke, aga liigselt tuhka pähe ka ei raputa, sest ma ei osanud tol hetkel paremini). Ta nuusutas õhku tõenäoliselt rohkemgi kui ma tähele panin, et tabada, mis tujus ma parasjagu olen. Mäletan üht korda, kui ta ütles "tegin köögi korda, et sul oleks parem koju tulla". Ohjaa ... ma ei tea, kas tal on sellest lapsepõlvetraumad või ei, loodan, et mitte väga, sest psühholoog, kus ta regulaarselt käib, tal emaga erilisi probleeme ei nägevat.
VastaKustutaMulle on alati su kommentaaridest jäänud mulje, et sul oli mõnusalt turvaline ja hea suhe oma vanematega. See, kuidas sa räägid neist jätab väga sümpaatse ja mõnusa tunde. 😊
KustutaJah, see on tõsi küll. Väiksed probleemid ikka olid, aga kellel poleks. Üldises plaanis ikka hea.
Kustuta