Lootusetu optimist*

Kuigi ma viimasel korral sain suurepäraselt aru, et ma oma telefoniga EI saa pilte, mida ma tahan, siis ikkagi kupatasin Kärbse reede õhtul hilja (kell oli pool seitse) autosse ja ütlesin, et lähme ja leiame kuu. Kuu ei lasknud ennast üldse pikalt otsida, väga koostööaldis oli. Või noh, mingid pilved olid ka, aga ikkagi suures plaanis täitsa kenake. 

Alustasime oma retke Pikakarilt. Arvake, kas ma vihastasin, kui selgus, et Koplis on ka pooled teed üles kaevatud ja Google juhatab mind pika ringiga ümber Pelguranna, selle asemel, et mulle ristmikul öelda, et tee tagasipööre? See ei ole Googlil esimene kord nii nõmedalt idioot olla. Selles mõttes, et ma saan aru, et ilmselt on inimesi, kes ei oska autol tagurpidikäiku kasutada, aga miks nad peavad töötama Google Maps osakonnas? Ma oleks ilma Googlita kiiremini kohale jõudnud. Ma vihkan seda, kui ma olen tehnoloogiast nutikam. See ei istu mulle üldse. 

See, et Pikakari rand oli rahvast täis, mind seekord ei üllatanud. Olin Kakumäelt oma õppetunni kätte saanud. Mis mind üllatas (loe: vihastas surmani) oli see, et keegi on arvanud heaks rannaääre tänavalgusteid täis toppida. Kuidas ma teie meelest peaks seksikaid ööpilte saama, kui lambid iga kahekümne sentimeetri tagant siravad, ah? 

Sealt edasi sõitsime kesklinna. Kui ma esmaspäeval blogirulli avasin ja nägin Mae postitust "Keegi on jälle reede õhtul lapsed Vanalinna hulkuma lasknud" mõtlesin esimese hooga, et me äkki astusime talle varbale ja ei taibanud 'tere' öelda, sest kael oli kange ülesse vaatamisest, aga selgus, et Mael olid seal mingid teised lapsed, mitte minu oma. Muide, ma armastan meie Vanalinna. Ma ei tüdine sellest kunagi. Ma käitun iga kord nagu turist, kui ma seal kondan, teen pilte, uurin elu. Armastan!

Linn oli ka inimesi täis. Põhiliselt kuulsime soome keelt. Poiss küsis, et miks siin nii palju soomlasi on. Noh, odav koht, kuhu nädalavahetuseks reisida. "Ei ole see Eesti nii odav midagi!" Alkohol vist on odavam, kui neil. "Aga baarides on ikka kallis alkohol," teab ta. Kui nii võtta, siis kodus diivanil on kõige odavam juua, aga kogu see väljas käimine ja joomine käib sotsialiseerumise juurde.

Käisime ühe platvormi peal, see mis vaatab Viru hotelli poole. Ärge neid nimesid küsige, ega tänavanimesid. Ma tunnetan neid kohti, aga aadresse ei tea. 

Siis me läksime teisele, see, mis vaatab alla Baltijaama poole. Seal oli keegi trubaduur, kes väga romantiliselt kitarri tinistas. Õhtu oli soe ka ja nii me nautimise seal mitte ainult vaadet vaid ka muusikalist etteastet. 

Läbi linna auto poole trampides hoiatasin poissi, et kui ma selle päris kaamera üks kord ostan, siis ta peab veel rohkem minuga koos igal pool pildistamas käima. Miks, küsib. Noh, sest üksi pole nii tore ja keegi peab ju lisavarustust ka tassima. Miks sa oma sõpru ei kutsu, uurib. Noh, sest mul pole sõpru, ma olen suuremat sorti sitapea ja inimesed on sellest aru saanud ning eriti ei taha minuga aega veeta, tunnistan. Aga kes siis need on, kes sul külas käivad? Ah nemad või? Noh, ma lihtsalt teen nii hästi süüa, et nad käivad toidu pärast, naeran. Mul kunagi oli üks sõber, kellega oleks ilmselt saanud just selliseid fotoretkesid ette võtta, aga näed, ei osanud hoida seda sõprust. Nüüd piinan oma lapsi.

Aga ei, meil oli tore. Ma platvormil püüdsin poisist salaja pilte teha, kui ta muusikut kuulas, aga ma ei oska midagi salaja teha, kohe jäin vahele. Küsisin siis, et palun, las ma teen. Miks? Noh, äkki ma tahan kunagi vanas eas vaadata, milline sa 16-aastasena välja nägid. Ma lausa üllatusin, kui hästi see argument mõjus. Nii ta siis poseeriski mulle ja palus veel, et ma talle ka pildid saadaks. 

Poiss ütles, et talle meeldib vanalinn pimedas rohkem. Mulle isiklikult ka. Eriti meeldib ta mulle talvel, pimedas ja esimese lumega. 

Nägin üht TikToki neljakümneaastaste kohta. Seal oli selline reaalsuskontroll, et keskmisel 40aastasel on 52% elust juba elatud. Alles on jäänud 1872 nädalavahetust ja 732 täiskuud, mida kogeda. Võibolla ma sellepärast olengi selle kuuga nüüd mingi oma lepingu sõlminud, sest ma tunnen, et aeg hakkab otsa saama? Poeg küsis ka, et miks sa pead kõike pildistama ja filmima. Vastasin, et siis on teil midagi mu matustel minu kohta öelda - näe, armastas kuust pilte teha. 

*Mu esimene instinkt oli pealkirjaks panna "Loll aga järjekindel", aga ma otsustasin, et ma enda kohta ei räägi lahkusetult. Kui teie tahate seda minu kohta arvata, siis on teil loomulikult vaba voli teha, mida tahate.