Plahvatusohtlik

Teeme nii, et minu blogi ja lubate mul natuke vahutada, sest mul on seda hetkel vaja. 

Vaadake, selle bloggeris blogimisega on mul see häda, et ma ei saa kommentaaridele telefonis vastata. Mina ei tea, mis error seal on, aga postitusi kirjutada saan vabalt, aga kommenteerida ei luba. Nii ongi, et kui ma postitused ette kirjutan (täna on esmaspäev 30.09.) ja need panen avaldama (teie loete seda ju reedel 04.10, eks ole), siis näiteks nädalavahetuse kommentaaridele saan ma alles siis vastata, kui arvuti taga olen. Mis on mõnevõrra ebaviisakas, sest kui keegi jätab kommentaari, siis ta äkki eeldab, et ma kohe reageerin. Samas olen leidnud, et see kohe reageerimine on üle hinnatud ja sageli on parem reageerida viivitusega või veel parem mitte üldse reageerida, sest vahet pole. 

Aga kui näiteks keegi jätab mulle pühapäeval kommentaari ja ma tunnen, et ma vahutan terve pühapäeva ja esmaspäeva öö selle kommentaari tõttu, siis järelikult ma ikkagi reageerin. 

Loomulikult ma istun enne korraks peegli ette ja vaatan endale sügavale sisse, küsides, et aga miks. Miks sa tunned, et see kommentaar reaktsiooni väärib? Ja kas see sinu reaktsioon paneb käima mingid teised süsteemid ja lõpuks leiad, et oleks olnud parem oma reaktsioon alla neelata ja edasi elada? Näiteks nagu tookord, kui öeldi, et ma olen oma lastele halb eeskuju. Mul ei olnud vaja reageerida. Reageerimine ei toonud endaga mitte midagi positiivset kaasa. See valas lihtsalt õli tulle ja mu tunded said veelgi rohkem riivatud. 

Kuna see aga mind nii hullusti raputas, siis ma leidsin, et ma tahan reageerida ja mu reaktsioon on õigustatud. 

Sest kui ma kaeban selle üle, et mul on üks austaja, kes ei oska sotsiaalseid vihjeid tõlgendada ja tema tähelepanu on minu jaoks häiriv, siis vastata sellele, et aga lõpeta lihtsalt sotsiaalmeedia kasutamine, pole minu jaoks vastuvõetav lahendus. See on argpükslik, tagurlik ja kohtlane. Sest, mida sa mulle veel tahad soovitada? Kui ma näiteks kirjutan, et mul on blogis austaja, kes jätab nilbeid kommentaare, siis sa ütled, et lõpeta siis blogimine? Või kui ma kirjutan, et mul töö juures on ahistaja, siis sa soovitad mulle töölt koju jäämist? Või kui ma ütlen, et trennis üks mees pidevalt tuleb mu juurde ja teeb kohatuid kommentaare, siis sa soovitad mul lõpetada trenni tegemise? Või kui ma ütlen, et tänaval mehed vilistavad ja hõikavad järele, siis sa soovitad mul kodust mitte lahkuda?

Jah, ma saan aru, et ma reageerin praegu dramaatiliselt. 

Kuigi tegelikult mitte.

Sest, kuhu sa tõmbad piiri? Ja miks pean MINA lõpetama oma sotsiaalmeediaplatvormi kasutamise, kui mul on seal üle neljasaja jälgija ja ainult ÜKS neist pöörab mulle ebakohast tähelepanu? Rääkimata sellest, et ma postitan kuradi raamatuarvustusi. Ning isegi kui ma oma paljast tagumikust pilte postitaks, ei oleks ka see õigustus ahistavaks tähelepanuks. 

Ma ei suuda uskuda, et aastal 2024 me soovitame naistel lõpetada sotsiaalmeedia kasutamise, sest üks kuradi faking mees ei saa aru, et temaga ei taheta suhelda. 

Kas see inimene, kes jätab sellise kommentaari, kõikidest talle teadaolevatest valikuvõimalustest, mille hulka kuulub ka võimalus see teema kommenteerimata jätta, arvas siiralt, et seda on vaja? Ta võttis oma kiire elu kõrvalt aega, et läbi lugeda tekst, kommenteerimiseks sisse logida, vormistada korrektne sõnastus ja vajutas nuppu "avalda", ja kordagi selle aja jooksul ei mõelnud ta, mida ta tegelikult soovitab? 

Ei, ma saan aru, kui naine on leidnud endas jultumuse sündida, siis ta peabki leppima sellega, et kui ta on olemas, siis igal inimesele on vaba voli oma kiima tema peale välja elada. Naine peab selle eest vastutama, et ta poleks vastassugupoolele kuidagi ahvatlev, sest mida need vaesed mehed peavad muidu tegema, kui üks kortsus, hallipäine, ülekaaluline 44aastane neljalapse ema RAAMATUTEST pilte postitab! Võrgutav nümf oma Tammsaarega! Milline provokatsioon, milline liiderlikkus!