"Abielutõotus"

"Commited: A Skeptic Makes Peace with Marriage"

Elizabeth Gilbert

Tõlkinud Anne Kahk

Toimetanud Helve Võsamäe

Kirjastus Varrak, 2010

280lk

Sellest raamatust teadsin ma juba ammu, aga see oleks minust lugemata jäänud, kui Mae ei oleks seda nii tulihingeliselt kiitnud. Ma kujutasin millegipärast ette, et see on mingi imal naistekas, aga tegelikult on see pigem segu isiklikest kogemustest, mõtetest ja ajaloolistest faktidest abielu institutsiooni kohta. Ja seda oli päris põnev lugeda. Mitmed minus kinnistunud arvamused said tänu sellele kummutatud ja teised asjaolud põhjendatud. 

Raamat algab seal, kus lõppes Elizabeth Gilberti "Söö, palveta, armasta". Nimelt räägib see elulooline jutustus sellest, kuidas Elizabeth oma esimese abielu lahutab ning tunneb end pärast seda eksinud ja katkisena, mis viib ta maailmas ringi reisimiseni, mille käigus loodab ta ennast leida ja leida oma eksistentsile ka suurem tähendus ning eesmärk. Nagu pealkiri lõpu ette lobiseb, siis raamatu viimastel lehekülgedel koperdab ta sarmika brasiillase soojade käte vahele ja sealt käte vahelt me ta "Abielutõotuse" esimestest peatükkidest ka leiame. Noored olid üksteisele tõotanud, et nemad kunagi oma liitu kokku ei seo ja hoidsid nii palju argist, kui koos olles võimalik on, üksteisest eraldi. Ometi oli elul teised plaanid ja ühelt järjekordselt reisilt koos koju saabudes leiavad piirivalve poisid mehe käimised kahtlased olevat ja saadavad ta maalt välja. Ainuke võimalus neil koos USAsse elama asuda on ametlikult abielluda. 

Nii algab kuid kestev bürokraatlik kadalipp, mille jooksul tehakse põhjalikud taustauuringud mitte ainult mehele vaid ka USA kodanikule, et meest naise võimaliku kriminaalse mineviku eest kaitsta. Üks asi on aga murda piike valitsusega, hoopis teine asi on murda piike iseendaga, kui kumbki pool tegelikult abielluda ei soovi. Ja mitte sellepärast, et armastust poleks või hoolimist, vaid kuna mõlemad on ühe abielu ja ühe lahutuse juba läbi teinud ja see on nad mõlemad abieluinstitutsioonis kibestanud. Sellest sünnibki Elizabethil idee uurida, et kuidas eri kultuurides ja läbi ajaloo on abielu välja näinud, mis on selle plussid ja miinused, kuidas on riik ja kirik abiellu suhtunud, ja kellel on seda ametlikku paberit üldse vaja. 

Minul oli seda kõike väga põnev lugeda. Huvitav oli see, et abielu on teatud inimrühmade seas ja teatud valitsuste ajal olnud lausa keelatud ja seda tehti suure saladuskatte all. Eriti pani mind imestama see, et kirik suhtus abiellu kui millessegi taunitavasse ja põlastusväärsesse. Pikalt kirjutas Gilbert ka sellest, et abielu on justnimelt mehe seisukohalt talle kasulik ja naistele pigem kahjulik ühendus. Statistiliselt on just abielus mehed kõige õnnelikumad, edukamad, tervemad ja elavad ka oma vallalistest sookaaslastest pikemat elu. Kõik nimetatud näitajad on abielus naistel pöördvõrdes. Ometi, küsi kellelt tahes, tundub, et naised on pigem need, kes tahavad suhte ametlikuks teha ja mehi peab selles pikalt veenma. Ka nende põhjuste üle arutleb autor oma raamatus. 

Ütleme nii, et raamat on pigem küüniline kui imal. 

Kui te juba peaaegu lootsite, et pääsete seekord minu kogemuse kuulmisest, siis nali teie kulul. Loomulikult pani loetu paratamatult meenutama ka enda abiellumise lugu. Nii nagu ma Gilberti raamatut lugedes kogu aeg mõtlesin sellele, et arvestades kui palju ta pidi abiellumise nimel tõmblema ja teades, et see suhe ka ju igavene ikkagi polnud, siis äkki oleks võtnud seda kui jumalikku sekkumist ja asja pooleli jätnud, siis umbes sama keeruliselt algas ka minu 13 aastat kestnud abielu. 

Algas kõik loomulikult sellega, et poiss kohtus tüdrukuga. Aastal 1999 juuni kuus. Esimesest silmapilgust oli kohe suur tõmme ja üksteise äratundmine, kuigi tüdrukul oli kodus juba peigmees olemas, ups. Paar kuud hiljem, üksteise kaisus uneledes uuris poiss, et kas tüdruk on kunagi mõelnud oma perekonna nime vahetamisele ja tüdruk küsis, et kas see on abieluettepanek, mille peale poiss kostis mhm. Neli kuud hiljem hiilisid need kaks Pärnu Perekonnaseisuameti valgete puituste vahelt sisse ja teatasid rangele ametnikule, et selline tagasihoidlik soov on ühist perenime kandma hakata. Ametnik vaatas lapsi, vaatas avaldust, vaatas sünnikuupäevasid, pöördus neiu poole ja küsis, et kas te ootate last. Neiu punastas, süütu nagu ta sügavalt usklikuna oli, ja raputas silmi langetades pead. Kuhu te siis kiirustate! hüüatas ametnik, oodake ometi! Aga nad ei tahtnud oodata. Kohe selgus, et ega see abiellumine nii lihtne olegi. Nimelt oli poiss tol detsembripäeval alles alaealine. No ma räägin teile, ma terve elu olen neid noori poisse nillinud! See tähendas, et poisi isa ja ema pidid saatma omapoolse nõusoleku, et see slaavi vuffa võib nende linnupojakesega naituda. Emapoolset allkirja polnud keeruline hankida, sest elas temagi tol ajal Pärnus, aga kuna isa resideerus Stockholmis, siis sellega oli natuke keerulisem. Nagu tähelepanelik lugeja siinkohal juba aimab, polnud poisi vanus ainus takistus armastajate teel. Olles välisriigi kodanik, tuli poisil lisaks hankida ka Rootsi Kuningriigist dokument, mis kinnitab, et poisil seal juba ühtegi kehtivat abieluliitu ei oleks. Oleks võinud ju aru saada, et see liit pole mõeldud loomiseks, aga mul on vahel see rumal komme, et kui kõik ümberringi ütlevad, et ma midagi teha ei tohi, siis ma justnimelt kiusu pärast tahan seda teha. 

Lahutus aga, sellega läks kergesti. Liiga. Oleks teadnud, oleks juba varem lahutanud. 

Kas sulle meeldis abielus olla või meeldis sulle pulmapidu rohkem? Olid sul suured pulmad või väike paaripanek? Kui saaksid uuesti teha, siis kas muudaks midagi või jäid üdini rahule?