Eneseväärikusest

Krahv von Kolmas käib mul ikka siin töö juures natuke toimetamas. Viimased paar nädalat natuke rohkem, sest meie töömees on puhkusel, aga lehed ei puhka. Poiss käib siis kojameheks. Ausalt, ma olen tema käitumisest ja suhtumisest meeldivalt üllatunud. Ma olen tema pärast nii palju pidanud südant valutama ja ma kogu aeg kinnitasin endale, et ta pole ju loll ja ta teeb kõike, kui paluda, lihtsalt ma ei saa aru, miks tal on nii raske ennast kokku võtta ja töö leida. Vahel ma juba arvasin, et äkki see on see minu ema süda, mis mind petab ja poiss ongi tegelikult loll laisk ja lohakas, sest noh, faktid. 

Aga nüüd on faktid. Fakt, et poiss teeb tööd. Teeb hoolega ja teeb korralikult, kuigi tal ju vastav kogemus puudub. Aga ta käis üks päev siin meie töömehega koos, töömees näitas talle, kust ta saab vahendid ja riistad, näitas ette töövõtted. Kui ta esimesel päeval üksi tuli, siis mul süda värises küll. Mõtlesin, et pean temaga terve päev seal kannul kõndima ja julgustussõnumeid hüüdma või manitsema või noomima. Aga ei, vend teadis täpselt mida tegema peab, paremini kui mina, ma oleks tema asemel rohkem eksinud olnud. Võttis riistad kaasa ja terve päev ragistas. Ma paar korda käisin piilumas ka ikka ja olin tõesti meeldivalt üllatunud. 

Käis ühe päeva ära ja uuris, et millal uuesti saab. Paar päeva hiljem tuli uuesti. Uuris, et kas homme jälle. Vend riisub lehti terve päev. Ja nii palju kui mina aru saan, siis tundub, et talle meeldib. Nagu, ma ei tea, kas talle meeldib tingimata see, et saab riisuda või meeldib talle rohkem see, et ta saab midagi teha ja sellel tegevusel on tulemus. Ma ise panustan sellele, et ta tunneb, et temast on kasu. Ta seisab sirgemalt, magab vähem, räägib rohkem, sööb isukamalt. 

See on suur kergendus. Sest ma olin mures. Arvasin, et ta jääbki nii nagu oli. Arvasin, et ma olen teda emana alt vedanud ja pole osanud eluks olulisi oskusi edasi anda. Aga tundub, et ta saab ikkagi hakkama. Vaikselt, omas tempos, aga liigub. Ja võibolla talle ongi hoopis füüsilist tegevust vaja, kuigi teda tõmbab IT poole. Võibolla see üksinda pimedas toas sinise ekraani taga veab teda sügavamale isolatsiooni, aga natuke liigutamist värskes õhus ja inimene on.. elav. 

Ja seda ka, et ma low key olen kade poisi peale. Ma tahaks ka võimelda õues natuke. Saaks oma sammud päeva jooksul kätte ja ei peaks jõusaalis lindil tuimalt kõmpima.