Seriaali soovitus

Nädalavahetusel vaatasin kahte seriaali ja mõlemad meeldisid väga (loe: ei vaadanud samal ajal TikTokki ega Instagrami) ning tahan neid ka teiega jagada. 

Vahepeal oli juttu sellest, et kes mida telekast vaatab ja et kas need, kes televisiooni vaatavad arvavad, et nad on paremad, kui need, kes ei vaata ja kas need, kes ei vaata, arvavad, et nemad on paremad kui need, kes vaatavad. Ma tegelikult tookord tegin ka pika ja põhjaliku postituse sellel teemal, aga las see jääb. Mina telekanaleid ei vaata. Mul isegi pole, ma lõpetasin selle teenuse Teliaga ära. Digiboks loomulikult on ja selle eest ma maksan kuus mingi 3 eurot, sest tänu sellele on mul kodune internett soodsam. Aga jah, ma ei mäleta millal ma viimati telekanalitest midagi vaatasin. Ma vaatan Netflixi ja Amazon Prime. Kuigi ka seda Amazoni vaatasin viimati suvel. Ma ei tea miks, aga nende saated on kõik jube tumedad ja mind häirib. Peaks selle tellimuse lõpetama, säästaks 6 eurot kuus... 

Ma ei vaata telekanaleid, sest mind ei huvita saatevalik, mis seal on. Kunagi loomulikult vaatasin. "Tantsud tähtedega", "Ameerika järgmine Top modell", "Midsomeri mõrvad" ja mis seal kõik veel oli. Vaatasin, sest midagi muud ei olnud vaadata. Ja loomulikult, kui sa juba vaatama hakkad, siis sind huvitab, et mis edasi saab ja nii vaatad ja vaatad ja vaatad. Nüüd mul on tekkinud see komme, et ma küsin endalt, kas mind tegelikult huvitab, mis edasi juhtub ja kas see rikastab mu elu elu. See enesekontrolli küsimus on aidanud mul päris palju aega säästa. 

Kas ma arvan, et ma olen selle pärast parem, kui need, kes telekanaleid jälgivad? Ei. Ma vaatan rämpsu mujalt ja teised ilmselt oskavad ka pärleid leida sealt, kust mina neid ei oska. Mõnikord on blogijad mõnest saatest nii huvitavalt kirjutanud, et olen minagi roninud netti ja saadet vaadanud. Aga jah, selline tavapärane muusika ja kokasaated ei kõneta. Ammugi siis odavad skandaalid Rannamajades ja Farmides. Kuigi, kui ma kuulen, et keegi vaatab kõiki neid skandaalseid saateid, kus punt noori pistetakse piiramatu alkoholiga ühte ruumi, et nende peal siis sotsiaalseid eksperimente sooritada, siis arvan ma neist küll teatud moodi. Kunagi keegi, keda ma pidasin intelligentseks ja väärikaks inimeseks, tunnistas, et tema ei jäta ühtegi Rannamaja osa vahele, sest "muidu pole mul kohvinurgas teistega millestki rääkida", inimene töötas Justiitsministeeriumis... 

Olen palju kirjutanud "Armastus on pime" (Love is Blind) tõsielusarjast, aga viimane hooaeg jäi mul pooleli ja ka kahest eelmisest ei mäleta eriti midagi. Mulle tundub, et inimesed seal ei käi enam siiralt armastust otsimas, vaid odavat kuulsust. Teisi sarnaseid ma olen ka natuke vaadanud, aga kõik on pooleli jäänud. Näiteks "Ultimaatum". Sellest vist ka kirjutasin. Idee on selles, et paarid, kes on pikalt koos olnud ja üks neist tahaks juba kangesti abielluda, aga teine on alles kõhklev lähevad saatesse kus neile esitatakse ultimaatum, et kas võtad mu ära või ma lähen kellegi teisega. Ning siis need, kes ei allu ultimaatumile valivad endale kellegi teise saates osalejast, kellega prooviabielu elatakse, ja siis pärast seda peavad otsustama, et kas lähevad tagasi oma originaal partneri juurde või jäävad selle uuega. Ühesõnaga, paras bordell. Minu isiklik arvamus on, et kui sa oled jõudnud oma suhtes selleni, et sa pead partnerile mingeid ultimaatumeid esitama, siis on see suhe teil läbi ka. Sest isiklikult mina ei taha, et mees mulle ettepaneku teeks, kuna ma ta ajusid n*ssin. Kui ta ise ei taha, siis järelikult ta arvab, et leiab mujalt parema ning mina soovin talle head elu ja palju armastust. Sest isegi kui ta mu nõudmise peale ühele põlvele laskuks, siis minu jaoks on see väärtusetu ja kuna ma olen väga madala enesehinnanguga, siis hakkaks ma varem või hiljem ikkagi mõtlema, et tegelikult see mees ei armasta mind. Aga noh, mida mina ka suhetest tean, ainult filosofeerin. 

Seega, kui ma nägin, et Netflixis on uus kohtingusaade tulemas, suhtusin ma sellesse esialgu kahtlevalt. Aga kuna keegi TikTokis seda soovitas ja mulle selle inimese arvamus on siiani meeldinud, siis otsustasin proovida. Saade on "The later daters". Ja teate, see oli nii hea! Esiteks on kvaliteedimärgiks see, et selle produtsent on Michelle Obama. Saade on hoogne, viisakas, ei mingeid intriige, draamasid ega labasust. Saates otsivad armastust inimesed vanuses 55+. Kõige noorem oligi 55 ja kõige vanem 72. Tundus, et kõik saates osalejad läksid saatesse siiralt soovist endale kaaslane leida, mitte lihtsalt kuulsusejanust või muude tagamõtetega. Kaks neist ka leidsid, teised ilmselt said aru, et peavad esiteks endaga rohkem tööd tegema, et olla õige kaaslane, mitte keskenduda sellele, et leida õige kaaslane. Meeldis, et osalejad olid kõik endaga hästi hakkama saavad inimesed, kellel elu paigas, intelligentsed, heal järjel, heas vormis ja meeldivad. Eriti lahe oli see, et neid inimesi julgustas ja nende käitumist analüüsis ka kohtingu coach. Lisaks meeldis, et pereliikmed, eriti lapsed, olid ka väga toetavad oma vanemate otsingutes. Mitmel juhul tundus, et idee tuligi lastelt, kes tahtsid, et nende vanemad leiaks endale kellegi, kellega elu jagada. Kuidagi hästi positiivne oli kogu see asi. Osalejaid ei olnud liiga palju ja nad olid ka piisavalt erinevad, et näha kuidas erineva elustiili ja iseloomuga inimesed asjasse lähenevad.

Ja kui nüüd keegi arvas, et oi, vanas eas inimesed suhtuvad kaaslase leidmisesse hoopis teisiti, kui noored, siis mkm, vähemalt mina ei tundnud kordagi seda, et appi, kui vanamoeline lähenemine või suhtumine. Pigem meeldis see, et asjasse suhtuti konkreetselt, sest aega pole raisata. Üks isegi tõusis keset kohtingut püsti ja ütles, et tead, aitäh kohvi eest, aga mu takso just jõudis ja nüüd ma lähen. Ma nii pole veel kordagi teinud, kuigi oleks võinud, kui sa ikka saad kohe aru, et see jutt triivib ikka väga valesse suunda. 

Meesosalejaid oli ainult kaks ja kumbki neist endale kaaslast ei leidnud. Ja ma saan aru ka miks. Üks oli väga jäik ja rõhutas pidevalt, et tema kodus peavad asjad olema laitmatus korras ning kui naised uurisid, et aga kui me koos oleme, siis ta kinnitas ikka ja jälle, et oleme küll koos, aga sina oma kodus ja mina enda omas. No, kui sa oma kodu partneriga jagada ei taha, siis mida sa üldse teed kohtingusaates? Teine mees oli samuti liiga jäik, sest tema tahtis partnerit, kes kohe tema juurde koliks või vähemalt, kes elaks võrdlemisi lähedal ja kes näeks välja nagu Penelope Cruz, ise oli selline tüüpiline 65-aastane halli laka ja õllekõhuga härra. Ma ise sellist kaaslast ei julgeks endale valida, kuna mees elas ka pojaga, kes oli sügava puudega. Lisaks tundus, et kumbki neist ei otsinud romantikat, pigem hooldajat. Aga võibolla ma teen liiga meelevaldsed järeldused.

Naistest olid kaks eriti vinged ja need kaks endale mehed ka leidsid. Üks naine oli, kes oli ilmselgelt armunud ühte oma sõpra ja nii ta võrdles pidevalt kõiki mehi, kellega kohtamas käis selle mehega. (See on midagi, mida mina ka kipun tegema.) Muidu tundus ka selline naine olevat, kellel polegi eriti palju aega partneri jaoks. Neljas naine, neist kõige vanem (72), oli üsna ekstsentriline. Ta oli elanud väga kirevat elu, sex-drugs-and-rock&roll ja talle meeldis väga endast rääkida. Talle soovitas coach seda, et parem on olla huvitatud, kui huvitav. Olen ka seda viga teinud kohtingutel, kus ma jään endast rääkima ja unustan vestluskaaslase sootuks. Ja mitte ainult kohtingutel. Vahel ka sõpradega kipun liiga palju rääkima ja liiga vähe kuulama. Ehk siit sain soovituse endale ka edaspidiseks. 

Igatahes, seal on väga palju pärleid ja ma tõesti julgen seda soovitada. 

Teist seriaali vaatasin ka ja kuigi need kaks ei ole tegelikult sarnased, sest teine oli hoopis spioonilugu, aga minu meelest oli nende kahe ühine joon see, et peategelased olid vanema generatsiooni esindajad.

Teine oli siis "An Inside Man". See on lugu leseks jäänud professorist, kes pärast naise surma endasse tõmbub ja jääb koju surma ootama. Ta tütar on tema pärast mures ja nii soovitab ta talle mingi hobi leida. Mille peale mees leiab ajalehest kuulutuse, milles otsitakse meest vanuses 75+, kes omab telefoni (loe: on tehnoloogiaga sina peal) ja otsustab sellele vastata. Nii juhtubki, et talle pakutakse detektiivi tööd. Nimelt on ühes eliit vanadekodus toime pandud vargus ja kuna vanadekodu personal kinnitab, et neil on turvalisusega kõik korras, siis varastatud eseme omanik kahtlustab ikkagi kuritegu. Nii saadetaksegi mees vanadekodusse, et välja uurida, mis seal tegelikult toimub. 

Seriaal on hästi soe ja elujaatav. Näitab vanemaid inimesi, kes on oma laste ja lähedast poolt hüljatud ja tunnevad end kasutuna ja ühiskonnale jalus, samas on mõistus ja tervis veel hea, et igasuguste pahandustega tegeleda. Nii tekivadki vanadekodus soojad sõprussuhted ja isegi armulood. Peategelane leiab ka endale seltsilised ja näeb, et ta on viimase aastaga inimestest eraldunud ja kuigi ta seda endale ei tahtnud tunnistada, siis vajab temagi seltsi ja elumõtet. Mulle väga-väga meeldis. Kuigi mingit sügavat mõtet ei tasu sealt otsida, siis selline heatujuvaatamine oli.