Peatükk Kümnes

Mitmekesisus rikastab, eks ole

 

Patricia lamas avatud silmadega ja vahtis lakke. Ta ei saanud magada. Koht oli võõras nagu ka mees tema kõrval. Kuigi mitte päris tundmatu, lihtsalt mitte oma. Ja see võõras norskas. Kui vahepeal tuligi hetk, mil naine hakkas unne vajuma, siis mehe norskamine ei lasknud. Nii ta vaataski hotellitoa lage ja mõtles, et ta süda on täis. Mitte viha, mitte ärritust. Aga nii, et sinna enam midagi juurde ei mahu. Ei mahu enam pettumusi, kurbust, ahastust ja mõttetuid mehi. Ja see ei kurvastanud teda, see oli lihtsalt tõdemus, et nüüd ongi nii. Ei mingeid võõraid ega pooltuttavaid mehi. Nad ei paku midagi, ei mingit elamust, ei mingit närvikõdi ega liblikaid. Ainult magada ei lase.

Seda, et Patricia polnud mehi enam ammu valida saanud, vaid pidi leppima ülejääkidega, ta väsinuna võõras toas keset ööd mõelda ei tahtnud. Jõuab sellele mõelda hiljem. Nutta taga oma kadunud noorust ja võimalusi.

Mees ta kõrval norsatas järsult ja pööras end Patricia poole. Tema suust evis roiskunud inimliha lehka. Mees ilmselt ei teadnud seda, et iga kord, kui ta suu avas, siis paiskus temast välja hais, mis tahtis silmanägemise ära võtta. Patricia ei hakanud talle seda ütlema ka. Ta teadis niigi, et selle mehega ta pikalt koos ei kavatse olla. Mees oli inetu, nii seest kui väljast, ja see tema halb hingeõhk lõhnas nagu oleks mehe hing ta soolikatesse takerdunud ja seal käratult kõdunenud, sirutades oma inetud, niisked kombitsad mööda söögitoru välja kurguni ja iga haisupahvakuga saatnud sõnatu sõnumi maailmale: „Ma olen siin lõksus! Selle higistava punnkõhu pärasooles! Ma ei pääse siit ei üles ega alla!“

Patricia pöördus mehest eemale, kirtsutas vastikusest nina ja vaatas nüüd lae asemel seina. Iseloomutu beež seinavärv niiskusest kobrutamas ja üksik õnnetu viltu vajunud papile prinditud päikeseloojanguplakat naela otsas ta kohal tema üle irvitamas. Kuidas ma ometi siia sattusin? Milleks ma teen endale seda? Miks ma olen viisakas ja meeldiv inimestega, kes käituvad kohutavalt? Neid küsimusi oli ta endalt ikka ja jälle küsinud, korralikku vastust leidmata.

Mehega olid nad paar aastat kord sõbralikumalt, kord vähem sõbralikult suhelnud. Proovinud ka paar olla, aga ei tulnud sellest midagi välja. Mõned hästi sujunud kohtingud olid ekslikult jätnud mulje, et mees on tore. Aga kui mees hakkas tema juures tihedamini külas käima, sai naine kiiresti aru, et selle inimesega oma elu siduda oleks lausrumalus. Naljakas, eks, kuidas meeste suurim hirm on see, et naised neid ainult raha pärast tahavad. Eriti naljakas on see just nende meeste puhul, kes on vaesed nagu püksinööp ja seda mitte tingimata raha mõttes, vaid neil on vaese inimese mõttelaad. Naised saavad ju aru, kui nende pealt kokku hoitakse. Kui neile tuuakse lillepoest õis, mille kroonlehed on juba ostes närbunud ja paari päeva pärast on ta vaasis norgus ja hale. Nagu mees, kes selle lille tõi ja arvas, et vahet pole, mõte loeb. No jah, aga sinu mõte, sõbrake, polnud ju see, et lill tuua, vaid mõte oli sul see, et sa teed sisutühja žesti, mis sulle midagi maksma ei läinud, lootsid miinimum panusega saavutada maksimaalset tulemust. Aga naisena ei saa ju seda mehele öelda. Sest siis on mees solvunud ja ohver ning naine tänamatu kullakaevaja. Hiljem on mugav seda ettekäändeks tuua, miks naisele pole mõtet midagi kinkida, sest see üks kord ta ju tegi, aga naine ei jäänud rahule. Ja ega polegi mõtet midagi öelda, sest isegi kui seda mainida, siis mees võib end mõneks ajaks kokku võtta, aga tema kade ja silmakirjalik loomus tuleb varem või hiljem esile.

Patricia nägigi seda loomust hotellis. Mees oli lasknud naisel toa eest maksta, otsides rahakotist demonstratiivselt münte, kui teenindaja summa nimetas. Ja siis, korraga ennast vist halvasti tundes, et mis mulje võib sellele võõrale teisel pool letti jääda, ulatas Patriciale laia žestiga 50 dollarit. Nagu oleks teenindajal vahet, kust raha tuleb või mis suhted on hotellikülastajatel omavahel. Rahast oli Patricia tol hetkel keeldunud, mehele otsa vaatamata pead raputanud ja vaikselt „jäta!“ sõnanud. Selline inetu rahatants alandas teda. Alandas meest veel rohkem, aga mees sellest aru ei saanud. Peast vaesed ei saa tavaliselt. Hiljem mees raha ei pakkunud, siis kui sellele enam ühtegi tunnistajat polnud. Tühi žest, näitamiseks, väärtusetu. Patriciat see ei üllatanud. Ta ju teadis, et mingit härrasmehelikkust temalt oodata oleks lõppenud vaid järjekordse pettumusega. Pettumusega, mis naise hinge enam ei mahtunud.

Pettumust valmistas ka seks mehega. See oli Patricia elu halvim vahekord. Isegi tema kohmakas süütuse kaotamine oli võrreldes sellega parem. Mees kasutas naist mastrubaatorina, hõõrus ennast naise sees rahulduseni ja jäi seejärel kohe norsates magama. Mees, kes oma südamedaami pealt koonerdab, ei ole ka voodis naise rahuldusest huvitatud. Polnud mingi ime, et mees terve elu vallaline oli olnud, mõtles Patricia. Vallalised ise arvavad, et see on nende enda teene, et nad on suutnud abielu vältida. Endale ongi valus tunnistada, et neid lihtsalt ei soovita päriseks meheks, isaks, abikaasaks. Abielu ei ole ju paber või pidu, teistele näitamiseks, see on vastutus. Naised ootavad meestelt seda, et nood võtaks vastutuse. Vastutuse ilma selle ümber näitemängu korraldamata. Sellepärast on neile oluline see, kuidas mees rahaga ümber käib, mitte hinnalised kingitused ja hingematvad lillesülemid, vaid valmisolek vastutada, kaitsta, hoolitseda. Need, kes abielu olulisust ei mõista, polegi võimelised vastutust võtma, ei enda, oma naise ega ühiste laste eest. Piinlik oli kuulata keskeas meeste jutte sellest, kuidas nemad on vabad hinged ja ei lase endale päitseid pähe panna, kuidas nad igal õhtul saaksid baarist iga naise, kelle vähegi soovivad. Reaalsus oli see, et enamik õhtutest tiksusid need murdjad klaasistunud pilgul baarileti ääres sulgemiseni ja läksid siis koju. Üksi. Valede ulatus, mida inimesed on võimelised endale kokku luuletama, on muljetavaldav. Ja kui juba valetada, siis suurelt. Väikeste valedega jäädi vahele, suured valed jäid tähelepanuta.

Kahekümne aastaga oli Patricia õppinud nii osavalt valetama, et tal endalgi valmistas puhuti raskusi mõistmaks, milline oli tõde nende valede taga. Üks vale viis teiseni ja see omakorda kolmandani. Kuna harva juhtus, et ta pikemalt kellegagi suhtlema jäi, siis ei kartnud ta oma valede tagajärgi. Kui keegi jäigi teda kahtlevalt vaatama, siis tuli edaspidi selle inimesega kohtumist vältida ja probleemi polnud. Esimestel rännuaastatel oli ta rohkem vaeva näinud, oma taustalugu lihvinud ja viimistlenud, püüdnud tõde ja vale omavahel põimida, et vältida enda paljastamist, aga mingil hetkel mõistis ta, et kedagi tegelikult väga ei huvita tema lugu. Inimesed küsisid küll, et kust ta tuli ja kus ta lähedased on, aga tegid seda viisakusest, pinnapealselt, et endast head muljet jätta ning teeselda, et on kaasinimestest huvitatud, kuid vastust kuulates võis nende ilmest selgesti välja lugeda, et nad ootavad vaid hetke, kui Patricia oma loos hingetõmbepausi teeb, et siis enda lugu jutustada, mis oli nende meelest kordades põnevam ja edasirääkimist väärt. Nii ei vaevunud ta enam detaile juttudesse lisama ja püüdis nimelt oma lugu võimalikult igavalt ja ühetooniliselt edastada, et teisele kiiremini teatepulk edasi anda ning selle kaudu endale odavat kiiret heakskiitu teenida.

Vahel harva tundis ta oma elustiili pärast ka tülgastust. Mõistis selle tühisust ja väärtusetust, tundis puudust päris suhetest, tõelistest vestlustest, hoolimisest, mis tuli südamest. Mida vanemaks ta sai, seda rohkem mõistis ta, et ainus asi ilmas, millel on väärtus ja mille saamise nimel tasub pingutada, on peresuhted. Täpsemini lapsed. Jube misogüüne jura muidugi, kuidas lapsed on elu mõte ja kuidas naise elu pole lasteta midagi väärt. Patricia oli isegi üllatunud, et tal sellised tunded olid. Samas, polnud ka. Ta oli ju tahtnu emaks saada. Aga universum oli tema eest otsustanud, et ematundeid koos vastsündinuga talle ei eraldata. Noore ja lootusrikkana oli ta arvanud, et jõuab veel, tuleb tema aeg, tema võimalus ja küll saab ka tema kogeda seda, mis õigusega talle kuulub. Aga aastad möödusid halastamatult. Pidevalt ühest elukohast teise põgenedes jätkusuutlike suhteid ei loo. Siis hakkas ta ennast veenma, et ta ei tahagi seda. Nii ongi parem, pole lisakoormat, saab minna ja tulla kuhu ja millal tahes. See oli hea vale, nii ei pidanud ta endale tunnistama, et muud võimalust tal polnudki, et see polnud enam tema valik, vaid sund. Seetõttu teda ärritasidki mehed, kes raiusid, et nad on ise endale nomaadielu valinud, vabad hinged, üksikud hundid. Patricia ise oli ju samasugune. Tema teadis, et see vale on ainus võimalus end veel üldse kuidagi koos hoida ja mitte langeda enesehaletsusse ja depressiooni. Täita oma igapäev uute tutvustega, end pikemalt sidumata, emotsionaalselt panustamata, kasutama teisi ja lasta end ära kasutada.

Osariigist osariiki ja linnast linna reisides, hakkas ta aina enam märkama endast mõni aasta vanemaid naisi, kes tänavatel elasid. Varem oleks ta nende kohta „kodutu“ öelnud. Ometi oli neil siiski kodu. Mahajäetud maja, pappkast tuulevarjuks, vana metroojaam vihma kaitseks. Neil naistel oli oma kindel päeva või nädalakava, mille järgi nad toimetasid. Nad tõusid hommikul sihiga kuhugi minna ja midagi korda saata. Nad olid osa kogukonnast. Neil olid sõbrannad ja mõnel tõenäoliselt ka kallim. Neil oli midagi sellist, mida Patricial polnud – juured, emotsionaalsed ja füüsilised sidemed koha ja teiste inimestega. Nad ei olnud kodutud. Kodu pole ju peavari, postiaadress, kodu on sotsiaalsete suhete võrgustik, kuuluvustunne, kindlus, et sind märgatakse ja sinust hoolitakse.

Ja Patricia polnud sellest kõigest mitte mõne hirmsa katastroofi tagajärjel ilma jäänud vaid ise, vabatahtlikult, teadlikult ja planeeritult selja taha jätnud ja selle eest põgenenud. Nooruse rumalus, depressioon, vaimne ebastabiilsus – kuidas iganes seda tagantjärgi ka ei nimeta, oli see miski, mida polnud võimalik tagasi pöörata, heastada, olematuks teha.

Kakskümmend aastat on pikk aeg. Selle jooksul jõuab sündida ja täisikka jõuda terve põlvkond. Ometi on see piisavalt lühike aeg, et mitte unustada. Et mäletada tundeid, helisid, lõhnu, ilmeid. Kui inimesed su ümber vahetuvad sama kiiresti kui maimiku tujud, siis hakkad otsima lohutust oma mälestustest. Need muutuvad ainsaks kindlaks ja muutumatuks asjaks sinu elus. Loomulikult on see mälusopis tuuseldamine ja sisse tallatud rada mööda trampimine eksitav ja ohtlik, sest mõne aja pärast on võimatu kindlaks teha, kas asjad ka päriselt nii olid või oleme endale mälestused ilusamaks kujundanud, selliseks, mis sobiks rohkem meie turvapaigaga, kuhu me reaalsuse eest põgeneda ihkame.

Selles oma pikkamisi valmiskootud mälestuses, hakkas Patricia endale ette kujutama, et lähedased ootavad teda koju tagasi. Nagu ta oleks korraks kõrvaltänava poodi piima ja munade järele läinud ja naabrinaisega veidi pikemalt lobisema jäänud. Et teiste elu on jäänud pausile. Tööl oodatakse tema aruandeid ja kvartali kokkuvõtteid, abikaasa igatseb teda kodutrepil, poeg isa kõrval viimast varrukast sikutades ja pärides, et millal ema juba jõuab. Kõik need põhjused, mis teda olid sundinud tookord pere ja kõik tuttav hülgama, olid tähtsusetud, need olid sel ajal liialdatud, aga nüüd ta mõistis, et need olid tühised ja kui ta koju läheb, siis saab kõik korda ja nad elavad elu lõpuni harmooniliselt üheskoos.

Ta otsustas, et helistab koju, ütleb neile, et ta tuleb tagasi, temaga on kõik korras ja ta on nende poole teel. Tal tuli mälu pingutada, et oma kodust lauatelefoni numbrit meelde tuletada. Mitmel korral valis ta numbri ja mõistis, et oli eksinud, kui kõnele vastas võõras hääl või oli tegemist hoopis mõne asutuse telefoninumbriga. Lõpuks aga suutis ta siiski kõik numbrid õiges järjekorras meelde tuletada ja ootas südamepekseldes kõnele vastamist. Telefonile vastas naine ja Patricia kohkus. Ta katkestas kõne järsult ning oli mitu päeva löödud. Kas tõesti oli ta numbriga eksinud? Siis proovis ta uuesti ja taaskord vastas naine, kes tutvustas end Patriciana. Aina hullemaks läheb, mõtles ta ja lõpetas ka seekord kõne. Kas tal katus sõidab juba? Kui tema on Patricia, kes kunagi kodust lahkus ja elab nüüd Bostonis, siis kes on see Patricia, kes praegu tema kodus elab ja ennast Patriciana esitleb? Kas on võimalik, et ta polegi Patricia ja õige Patricia pole kunagi kodust lahkunudki ja elab oma tavalist elu koos mehe ja pojaga? Kes siis tema on?

Aastate jooksul oli tal olnud nii palju erinevaid identiteete, nimesid, taustalgusid, erialasid, haridusi ja kallimaid, et ta hakkas isegi kahtlema, kas ta ka oma eelnevat Patricia-elu polnud mitte välja mõelnud ja sellesse ära armunud ning enda omaks pidama hakanud. Mitmekesisus rikastab, eks ole, oli ta mõelnud. Teised inimesed elavad oma elu jooksul ainult ühe elu, aga tal oli neid kümneid ja kümneid. Kunagi polnud ta arvanud, et see ühel päeval valusalt kätte võib maksta. Nüüd oli ta portsu otsas, hunnik elusid, üks uhkem kui teine, aga milline neist tõeline on? Milline neist on originaal?

Ta oli püüdnud jääda ühe loo juurde. Leidis töö, võttis nime, üüris kodu, seltsis mehega. Kuna ta aga oma tegelikke oskusi ja teadmisi ilma seda tõetava dokumendita töökohta taotledes esitada ei saanud, pealegi oli see ka teatud riskiga, kui mõni endine kolleeg või koostööpartner oleks temaga kohtund, siis hakkasid töökohad kiiresti vahetuma, sest naine ei suutnud kusagil piisavalt kaua teda alandava ning tema oskustele alaväärse töö vastu huvi ilmutada. Tal tekkisid naeruväärsed kokkupõrked juhtkonnaga, kes tema meelest ei osanud ettevõtet juhtida ja tööjõudu optimeerida. Vaikselt istuda ja mitte hoolida, Paricia ei osanud. Kui ta nägi, et olukord võiks olla parem, siis ta võttis selle jutuks, aga kuna inimsuhted olid tal alati keerulised olnud ning taktitunne ka just eriline forte polnud, siis oli ta sunnitud ühest töökohast teise järel loobuma. Ja kui pole tööd, siis pole sissetulekut, mis tähendas, et ka elukohtasid tuli aina haledamate ja kehvemate vastu vahetada. Vahel õnnestus tal end mõne mehe koju elama nihverdada, aga see ei kestnud ka tavaliselt kuigi kaua, kuna meeste harjumused ärritasid teda või ärritasid tema harjumused neid. Ta teadis küll, et üks võimalus oleks sotsiaalabi taotleda ja nii elada, aga pelgas, et kui ta ametlikest allikatest tuge otsib, siis tulevad tema valed välja ning ta teeb oma olukorra veelgi keerulisemaks. Nii siis jätkaski ta mustlaselu kombeid, liikudes ühest linnast, osariigist teise, tehes mõnekuiseid juhutöid, ööbides võõraste meeste kodudes või motellitubades. Polnud harv ka see, kui ta nende külaskäikude ja kohtumiste eest meestelt raha vastu võttis. Tihti ei pidanud ta küsimagi, mehed jätsid öölaua kapile mõned kümnelised enne duširuumi suundumist. Esimesel korral ei saanud Patricia aru, mis põhjusel mees raha rahakotist välja jättis ning ootas, kuni too pestuna, saunalina ümber niuete tuppa tagasi tuli ning naist eest leides kohkus ja uuris, et kas liiga vähe. Naine punastas kohutavalt, kui talle selgeks sai, kelleks mees teda pidas. Uhkusest ja kohmetusest tummana tormas ta hotellitoast välja jättes raha sinna, kus see oli. Hiljem siiski oma otsust kahetsedes, sest see raha oleks talle ära kulunud küll. Järgmisel korral oli juba lihtsam raha vaikselt oma kotti poetada ja toast välja hiilida, taustaks dušivee solin. Polnud haruldane, kui ta ei jäänud ootama, et mees talle raha jätaks, vaid võttis ise mehelt, mis ta arvas, et selle õhtu eest vääris. Varguseks ta seda ei nimetanud, tehinguks, kus mõlemad osapooled said, mida tahtsid. Kuid selline elu olnud kerge ja see kurnas. Kurnas nii füüsiliselt kui vaimselt, emotsioonidest rääkimata. Ta tahtis lõpuks ometi rahu ja vaikust, tahtis stabiilsust ja rutiini. Ta tahtis koju. Päriselt koju.

Mõneks kuuks hülgas ta idee koju tagasi tormata ja püüdis oma mälestustes selgusele jõuda. Meenutas oma lapsepõlve ja noorukiiga, meenutas teisi inimesi enda ümber ja pööret elus, mis lõi vajaduse fiktiivsete elulugude järele. Ja jõudis ikkagi tagasi oma Patricia eluloo juurde. Selles oli kõige rohkem detaile, seda kinnitasid armid kehal ja lapsepõlve mälestused. Aga siiski, keegi elab nüüd tema vanal aadressil, vastab tema majas telefonikõnedele ja kasutab tema nime. Kuigi ta elu oli sündmusterikas ja igasuguseid veidraid ning kummalisi asju oli ette tulnud, siis seda, et versioon temast toimetaks teises dimensioonis või paralleeluniversumis, ta ei uskunud, sellevõrra pragmaatilist ning loogilist mõistust arvas ta endal kõigele vaatamata veel alles olevat, et mingisugust teadusega põhjendamatut fantaasiat uskuma jääda. Kindlasti on asjale loogiline selgitus ja selle ta välja uurib.

Ta helistas mõned korrad veel koju. Lootuses, et vastab Mike või Alex, aga sattus ikka kas automaatvastajale või Patricia peale. Viimasel korral naine vihastas, ütles talle, et lõpetagu nende ahistamine ja tühikõnede tegemine. Kui Patricia paar päeva hiljem uuesti helistas, teatas robotihäälega automaatne salvestus, et number, mida ta püüab kätte saada pole kasutuses ja kontrolligu ta numbrit ning püüdku uuesti. Number ei olnud vale, seda Patricia teadis. Järelikult oli seda muudetud. Ehk oligi ta liiga tihti helistanud ja hirmu külvanud. End kõne vastuvõtja olukorda panna oli keeruline, ta nägi ainult enda poolt asjast. Polnud muud teha, oli vaja kohale minna ja vaadata, mis tema kodus sünnib.

Patricia kujutas ette, kuidas ta kohale tormab, ukse avab, käed puusa lükkab ja aru pärib. Kes te olete, mida te siin teete, kus on mu abikaasa ja laps? Kelleks te ennast peate, et end minu pähe esitlete? Kas ma pean teile politsei kutsuma, kes teid võõrastest valdustest arestimajja eskordiks?

Siis meenus talle, et ta ise on ilmselt politsei poolt tagaotsitav esitledes end aastate jooksul erinevate inimestena, tõenäoliselt üht või mitut seadust rikkunud, mis tähendab, et kui politsei ka tuleks ta kutse peale, siis aru andma peaks tema ja kinni pandaks tema. Tal polnud kedagi, mitte ühtegi inimest, kes teda tunneks, kes oleks tema poolt.

Nii ta sattuski sinna hotellituppa selle võõra mehega, kes polnud päris võõras, aga oma ka polnud. Mingi ime läbi oli see mees tema elu kõige stabiilsem nähtus. Mitte just kõige meeldivam nähtus, aga järjekindel. Kas enamik suhteid sellised just polnudki? Et naine loobus vastu panemisest, kui mees järjekindlalt oma huvi ilmutas. Meestele näisid meeldivad naised, kes enda järel joosta lasid. Meenutas neile vist lapsepõlve, kui ema oli eemalolev ja ajas neid muudkui õue puu otsa turnima või oma tuppa mänguautodega põristama. Tähelepanu ja õrnust jagati poistele jao pärast, sest poisid pidid ju vaprad ja tugevad olema, oma hirmude ja muredega üksi hakkama saama, mitte iga pisiasja pärast emme põllepaeltesse takerduma ja nutta tihkuma. See oligi täiskasvanud meeste arusaam naiselikust poolehoiust ja kodutundest. Mida rohkem naine meest alandas, seda tugevamalt see naise külge kleepus ja seda keerulisem oli mehest lahti saada. Seksiga sai mehi imelihtsalt manipuleerida. Mitte nii, et näitad, kui väga sulle intiimsus meeldib, vaid vastupidi, tehes asjast iga kord suure numbri, silmi pööritades ja tülpinult ohates, et mees ikka mõistaks, kui suur teene talle naise poolt osutatakse. Sel viisil säilis mehel nägemus naisest, kui puutumatust neitsist ja tema oli Messias, kes oma sauaga sai naise lunastada. Suur osa mehi selliseid naisi otsiski, kes vaikselt lamaksid, kuni mees oma asja ära ajab. Omavahel võisid nad bravuuritseda küll ja teeseldult ohata, kuidas meritähed on voodis igavad ja kuidas nad endale himurat naist tahaks, aga päriselt kartsid nad selliseid ja kui neil vahel õnnestuski mõni aktiivsem äramoosida, siis ehmatasid nad oma tillid pehmeks ja sõimasid naisi litsideks. Parim kaitse on rünnak. „Loomulikult mul ei tõuse mingi hoora peale, ma olen ju ikkagi korralik jumalakartlik mees.“

Korralikud jumalakartmatud abielumehed olid voodis parimad. Nad teadsid, kuidas naisega ümber käia. Nad ei kiirustanud, pöörasid piisavalt tähelepanu eelmängule, julgesid katsetada erinevaid poose, olid õrnad ja tähelepanelikud. Nad olid puhtad, hoolitsetud. Mitte tingimata muidu, aga abieluvälise suhte ajal hoidsid nad end piinlikult puhtana. Kartsid võõra naise lõhna koju viia ja ehk lootsid ka sooja seebiveega oma patust südametunnistust puhtaks pesta. Kuna enamasti ajendas neid kalli kaasa kõrvalt lisa võtma abikaasa jahenenud huvi intiimsuse järele, siis neile avaldas naise initsiatiiv intiimsuhetes positiivset muljet. Aastaid partneri käest seksi nuiamine oli nende mehelikkust pisendanud ja tunda end korraga taas ihaldusväärse ja naise poolt tahetuna, tõstis nende ego ja mitte ainult ego. Olles teadlikud oma kaheldava väärtusega moraalist, ei kiirustanud nad naisi ka pahatahtlikult sildistama. Kuigi eks ka nende seas oli igasuguseid. Armukadedaid, vagatsevaid ja vägivaldseid. Suures plaanis olid abielumehed siiski kindlama peale minek, kui igavesed vallalised. Aga abielumehest kallimat polnud Patricial ammu juba olnud. Need eelistasid viisakamaid, ja mis siin salata, nooremaid armukesi.

Nii jäigi talle see riknenud hingeõhu ja glamuurita ihnur. Vähemalt keegi. Kui mees distantsi hoidis, siis võis temaga suhelda küll. Kuid viimased nädalad olid liiast. Patricial oli vaja ennast veenda, et mees tuleb maha jätta, et asi pole naises vaid ikkagi mehes. Puudulik hügieen, elementaarse viisakuse puudumine, olematud kombed, koonerdamine ja ebarahuldav suguelu. See lihtsalt ei mahtunud enam Patricia südamesse. Südames oli suur igatsus selle järele, mille eest ta kunagi ummisjalu põgenenud oli. Ja et seda tühimikku täita, selleks oli vaja end eraldada ja eemal hoida peibutistest, mis tähelepanu, raha ja energiat röövisid.

Jah, Patricial oli seda vaja. Seda viimast tilka karikas, et jõuda otsustavate tegudeni. Mees oli selle tema jaoks omalt poolt hõlpsaks teinud. Ei mingit kahetsust enam, ei mingeid süümepiinu või hirmu, et ehk ta tegi halva otsuse. Ühe vale otsuse oli ta juba teinud, kakskümmend aastat tagasi, ja selle eest põgenenud. Oli aeg põgenemine lõpetada, tulgu siis mis tuleb.