Peatükk Üheteistkümnes

 

Hirmul on suured silmad

 

Keegi jälgib meid,“ ütles Patricia Mike’ile akna juurest eemale astudes.

„Kes?“ küsis Mike nutitelefoniekraanilt pilku tõstmata.

„Ma ei tea. Ma pole kedagi näinud, aga selline tunne on, et keegi justkui jälgib,“ vastas Patricia Mike’i kõrvale istudes.

„Sa kujutad seda ette. Oled liiga palju sarimõrvaritest telesarju vaadanud ja näed tonti seal, kus seda pole. Hirmul on suured silmad,“ patsutas Mike Patriciat leebelt põlve peale.

Patricia ohkas ja noogutas, võib-olla on Mike’il õigus. See on vaikne ja turvaline elurajoon, pole siin ühtegi sissemurdmist ega rünnakut toimunud. Kõige kohutavam asi, mis meenus olid noored trikiratturid, kes vahel kambakesi tänavat mööda huilgasid. Ja nemad ise polnud ka teab mis sihtmärk. Elasid vaikselt oma elu, pidasid igavaid keskpäraseid ameteid, kasvatasid oma lapsi, niitsid laupäeva hommikul muru ja võtsid jõulukaunistused majalt natuke liiga hilja maha.

„Ju vist,“ sõnas Patricia. „Need kummalised telefonikõned, tead küll, igasugused mõtted hakkavad peas keerlema.“

„Kas pärast numbrivahetust on need jätkunud,“ elavnes Mike ja pani telefoni eemale.

„Ei, ei, õnneks mitte.“ Patricia hingas sügavalt välja, aga pinge ja ärevus ei andnud järele. Sisetunne ei peta, seda oli ta õppinud. Ja seda oli ta õppinud usaldama. Kui sa taaslood oma reaalsuse, ilma, et minevik sind kuidagigi suunaks või toetaks, siis õpid kiiresti, et ainus usaldusväärne teejuht on su kõhutunne. Ja see kõhutunne andis viimastel nädalatel häirivalt valjusti märku, et midagi on valesti, õhus hõljus eesootava katastroofi hõng. Naine teadis küll, et pere aasis teda aegajalt tema liigse tundlikkuse tõttu ja unustas sujuvalt, kui ta sisetunne oli kõigile neile kasuks tulnud. Parem karta kui kahetseda, arvas Patricia. Kõige rohkem kartis Patricia oma laste pärast. Vanim poeg, Alex, elas küll juba iseseisvat elu, aga ega see tähenda, et mure või hirm lapse pärast ema südamest kaob. Pigem kasvas mure ja ärevus vahemaa lisandudes. Nooremad olid ju igapäevaselt silma all ja nende pärast valutas süda vähem. Kuigi teades nüüd Alexi pealt, siis järgmise kümne aasta jooksul saab emasüda veel kõvasti vatti.

Kui psühholoog oli Patriciat innustanud keskenduma olemasolevale ja olema tänulik selle eest, mis tal oli, rõhutades, kui paljud inimesed, seda mida Patricia enesestmõistetavalt näis võtvat, terve elu tulutult saavutada püüdsid, otsustas naine minevikus urgitsemise pausile panna ja keskendus olevikule ning potentsiaalsele tulevikule. Ta juba elas oma unistuste elu. Milleks teha enda ja teiste elu keerulisemaks mürgitades seda pidevalt ebamääraste tunnetega? Tunnetega, mille päritolu oli selge, aga millele teadaolev lahendus puudus. Ärevuse vastu sai käia joogakursustel ja võtta rohtu. Iga kivi ei pea ümber pöörama, eriti kui sa tead suurepäraselt, et nälkjad, mis sealt ilmuda võivad, on inetumad ja hirmsamad, kui sa hetkel suudaks ära taltsutada.

Patricia suhted abikaasaga olid head. Mõlemad olid oma loomult rahulikud ja eelistasid kodus olemist suurtele kogunemistele ja rahvarohketele üritustele. Nende suhe oli turvaline, mugav ja igav, aga näis, et see sobis neile ja sobis ka Alexile, kes Patricia vastu aina suuremat poolehoidu ilmutas. Esialgu tõrksalt, siis vaoshoitult ning viimaks siiralt ja üleni. Distants jäi, aga see oli pigem alateadlik harjumus, mida hoiti, kuigi põhjused selleks olid ammu ebamääraseks ja ähmaseks hajunud. Nad veetsid palju aega kahekesti, tundide kaupa koos tegutsedes, vaikides, saades lohutust lähedusest, mis oli esialgu füüsiline ja mis siis ka emotsionaalseks kiindumuseks kasvas. Poiss hakkas Patriciat usaldama ja neil tekkisid ühised mängud, hobid ja kõneteemad, millest Mike vähe või midagi ei teadnud. Vahel ta naeris: „Teie kaks siin jälle sepitsete midagi omavahel minu vastu“, mille peale Alex ja Patricia üksteisele muiates otsa vaatasid ja siis ühest suust kinnitasid, et neil pole õrna aimugi, millest Mike räägib.

Kaasad jõudsid ühisele veendumusele, et nad vajavad oma ellu midagi helget ja ilusat. Nende vahel oli veel üks sündimata laps, kes sinna jäi, kuid kellest omavahel juttu ei tehtud, kuid kes ometi oma vaikiva kohalolekuga rõhus ning väljundit otsis. Kui Patricia lapseootele jäi, valdas mõlemaid rõõm ja ärevus, nii nagu kõiki lapsevanemaid, olgu laps kaua oodatud ja planeeritud või üllatusbeebi. Mike’i ja Patricia puhul aga mängis rolli veel ka Alexi sünnilugu, mis heitis pahaendelisi varje tulevasele sünnitusele. Kas läheb seekord teisiti või ajalugu kordub? Kas on nad nüüd paarina küpsemad ja valmis koos väljakutseid vastu võtma, või rebib samalaadne trauma nad sel korral hoopis hullemini ribadeks? Nad käisid koos nõustamisel, rääkides avameelselt oma hirmudest ja püüdes koos leida lahendusi, mis aitaks nii palju kui võimalik välistada mineviku komplikatsioonid. Rasedate jooga, ujumine, Lamaze tehnika õppetoad, beebiootel oleva ema vitamiinid ja mõistagi kõikvõimalikud raamatud, mis oma vastuoluliste nõuannetega neid kord segadusse viisid, vihastasid ja siis naerma ajasid. Aga parem karta kui kahetseda, parem olla valmis hullemaks kui lasta end elul üllatada. Kuigi nad olid seda omavahel arutanud ja jõudnud seisukohale, et arvestades viimast kogemust, siis on mõistlik kohe planeeridagi keisrilõikega sündi, sel juhul on Patricial ehk pärast lihtsam ka selle teadmisega leppida ning mitte tunda, et see teda vähem emaks muudaks, siis ämmaemad arvas, et nad võivad soovi korral proovida ka loomulikku sünnitust, kuna tema ei suutnud läbivaatusel tuvastada ühtegi põhjust, miks esimese sünnituse sündmused peaksid korduma. Kuna nende poeg Patrick kiirustas siia ilma tulemisega, siis keiser jäi neil tegemata. Noorem poeg oli küll pisut enneaegne ja imetilluke, kaaludes vaid napilt üle kuue naela, aga siiski heade näitajatega ja stabiilne ning arstid lubasid nad üsna kiiresti haiglast koju.

Kodus võttis Patricia beebiga tegelemist rahulikult ja kindlakäeliselt, mis tekitas Mike’is vastandlikke emotsioone. Ühest küljest oli ta üllatunud ja õnnelik, et naisel nii hästi kõik sujub, ja teisalt oli ta naise peale pisut armukade, kuna imikulõhn tekitas temas nostalgiat ning meenutas aega, kui Alex oli alles sündinud ja kui tema sai ise kõiki mähkmeid vahetada, titat vannitada, teda sööta ja temaga öösiti tugitoolis uinuda. Teda ennastki pani imestama see, et ta sellest rutiinsest tegevusest puudust võib tunda. Kuna ta aga mäletas selgesti veel seda, kui löödud ja rõhutatult lohutamatu oli naine esimese lapse vähesest huvist ema soojuse ja hoolitsuse järele, siis hoidis ta end vägisi eemale ja rõõmustas nende kahe üle, kes silmnähtavalt iga päev aina rohkem üksteise seltskonnast rõõmu tundsid. Mees mõtles, et lõpuks saab naine ka tunda seda, mida tema oli kogenud Alexiga ja tal oli abikaasa üle hea meel. Ega nad asjata ütle, et õnnelik naine teeb elu rõõmsaks.

Pool aastat hiljem rõõmustasid nad koos juba kolmanda positiivse rasedustesti üle. Ja nii ta läks. Kolm poega ning neli aastat hiljem liitus perega ka kauaoodatud tütar. Omavahel naersid nad, et alguses ei saa vedama ja pärast pidama. Neli last oli lõpuks see, millele pidama jäädi. Vanus oli ka seal maal, et teised nende vanuses hakkasid vaikselt juba lapselapsi saama, kui nemad alles mähkmete ja lutipudelitega mässasid. Pereelu sobis neile. Nad olidki tüüpiline, klassikaline Ameerika perekond. Valge lippaed ja kuldne labrador.

Pereelu elamine viis lõpuks Patricia mõtted hinges valitsevalt tühjustundelt eemale. Kui sa aastaid öösiti end korralikult välja ei maga, siis pole ajul mahti probleeme genereerida, vaid toimetab ellujäämis režiimil. Kui lapsed olid juba suuremad ning undki hakkas piisavalt olema, siis polnud vanad teemad enam olulised, sest reaalsus oli parem, kui Patricia oleks unistada võinud. Vahel ta küll küsis endalt, et mis tema eelmisest perest saanud on, kas nad on terved ja rahul, kas nad on õnnelikud ja kuidas nad on toime tulnud ema ja abikaasa kaotusega. Mõnel unetul ööl istus ta koguni arvuti taha ja püüdis nende nimesid internetist leida, aga peatus alati siis, kui hakkas tagajärgedele mõtlema. Kas teadmatus pole mitte õnnistus? Ehk on parem jätta asjad nii nagu nad on? Parem oli mitte teada, sest igasugune teadmine oleks ärgitanud teda oma laste eludesse sekkuma ja see oleks viinud teda eemale sellest idüllist, milles ta elas, mürgitanud pisitasa suhteid nooremate lastega ja ilmtingimata ka Mike’iga. Kuidas ta nüüd, aastaid hiljem selgitaks oma lähedastele seda, et ta on algusest peale teadnud, et ta pole see, kelleks teda peetakse? Et ta oli küll esimestel nädalatel olnud segaduses ja hajevil ning kannatanud mälulünkade all, aga see kõik sai päris kiiresti klaariks ning sellest ajast on ta teeselnud, kuni teesklusest saigi tema uus identiteet.

Patricial oli endalegi keeruline selgitada, miks ta oli käitunud nii nagu käitus, kuidas seda siis veel teistele põhjendada? Et võõras mees suutis panna ta tundma end turvalisemalt ja hoitumana, kui mees, kellega oli pikki aastaid koos elanud? Et võõras eemale hoidev laps käitus temaga viisakamalt ning sõbralikumalt, kui ta enda omad? Et ta oli nii väsinud olnud ja nautinud seda, kui tema eest hoolt hakati kandma? Et ta oli nii pikalt kandnud endas kibestumist ja trotsi, arvates, et see kõik käib emaks ja abikaasaks olemise juurde, ning adudes, et see ei pea nii olema, siis keeldunud sellest loobuma? Aeg ausalt kõik üles tunnistada oli möödunud. Süümepiinad oli väike hind, mis tuli olemasoleva harmoonia eest tasuda. Intressid küll kogunesid, iga möödunud aastaga aina peadpööritavama kiirusega, aga tasuta pidusööke elu ei serveerinud, igal valikul oli hind ja järelmaks.

Ainus küsimus, mis tal seest kõhedaks võttis, oli see, et kas tõesti ei saanud Mike aru, et tegemist pole tema naisega? Sest, kuidas sa ei saa? Isegi kui olete võõrdunud ja suhted pole enam nii soojad, kui algusaegadel. Kehamäluks kutsutakse seda vist. Keha mäletab neid, kellega me koos oleme. Kuidas nad lõhnavad, kuidas nad kõlavad, kuidas nende süda lööb, millises rütmis nad hingavad, kuidas nende puudutus tundub, kuidas neid puudutada tundub, kuidas nende kõrval on uinuda ja kuidas ärgata, kuidas nad süües suud liigutavad, kuidas nad hambaid pestes suud loputavad, kuidas nad kohvi rüübates luristavad, kuidas nad murekoorma all ohkavad, milliste naljade peale ja kuidas naeravad, mis neid ärritab ja kuidas nad oma ärritusega toime tulevad, kuidas nad lugu vestes pead kallutavad ja kätega žestikuleerivad, kuidas nad kuulates kulmu kortsutavad, kuidas nad televiisorit vaadates käsi süles hoiavad, kuidas nad lugu kuulates sõrmi mudivad, kuidas nad toolil istudes jalgu sirutavad, kuidas nad autot juhtides raadiojaama otsivad. Tohutu hulk mikroosakesi, mis defineerivad inimese. Ja kui sa elad koos, kui sa armastad, kui sa saad selle inimesega koos lapse, siis sa hingad need osakesed endasse ja need saavad osaks sinust, isegi kui sa unustad kõik muud detailid inimese juures, siis su keha mäletab pisiasju, mida sõnadesse ei panda, mis hõljuvad õhus, selle inimese ümber keda sa armastad. Isegi kui Patricia ja „Patricia“ olid välimuselt sarnased, isegi kui nende hääl kõlas samamoodi, siis kõik muu ei saanud ju klappida. Mike pidi sellest kõigest aru saama. Ja kui sai, siis miks ta seda mängu kaasa mängis, mis oli tema tagamõte?

Kord oli nende kolmas poeg, James, sõbra juures basseinipeol õnnetult libisenud ja pea vastu kivist astmenurka lõhki löönud. Verd lahmis kiiresti ja eluohtlikult palju. Õnneks saabus abi kiiresti ja tänu vereülekandele sai poisikese elu päästetud. See pani neid aga mõtlema tuleviku kindlustamisele, et kui peaks veel kunagi kellelgi lastest arstiabi vaja olema, siis oleks hea teada, mis veregrupp kellelgi on ja kas nad sobiksid ka üksteise luuüdi või organidoonoriks. Esialgu oli Mike pidanud seda suurepäraseks ideeks ja nad kõik arsti juurde konsultatsioonile kirja pannud, aga mida lähemale konsultatsiooni päev tuli, seda endassetõmbunumaks ja eemalolevamaks ta muutus ning hakkas rääkima sellest, et kas selline liigne etteplaneerimine mitte isetäituvaks ennustuseks ei osutu, et ehk on parem mõned asjad siin elus Jumala hooleks jätta ja pole vaja kurja endale välja kutsuda.

Patricia teadis küll, mida tema kartis analüüside tulemustelt välja lugeda, aga mida kartis Mike? Kas ta kartis sama, mida Patricia? Lõpuks nad siiski kõik kohale läksid ja testid läbisid. Mike osutus suurepäraseks klapiks oma tütrele ja kolmandale pojale, Particia aga vanematele poistele. Sellist tulemust Patricia oodata ei osanud ning oli veel mitu päeva mõtlik ning hajevil. Ka Mike näis segaduses olevat, aga omavahel rääkides laiutasid nad lihtsalt käsi, naeratasid kohmetult ja tõdesid, et geenid on ikka üks huvitav kokteil, parem tarvitada loksutatult ja rohke jääga. Aga sellise teadmisega nad edasi elasid ja õnneks ei olnud neil edaspidi vaja olnud üksteisele doonoriks hakata.

Ometi pani see seik Patriciat kindlalt kahtlustama, et mees tegelikult teadis. Huvitav, kas ta teadis ka seda, et naine teab? Kas neil kordadel, kui Patricia oli avastanud meest end pikalt altkulmu jälgimast, mõtles mees sellele, et naine petab teda, või igatses ta oma esimest Patriciat taga? Ja millal oli mees mõistnud, et tegemist pole tema abikaasaga? Kas juba New Yorgis? Koju jõudes? Kas siis, kui viimasedki sidemed sai pea ümbert ära võetud ja paistetus ning sinikad olid järele andnud? Või siis, kui naine tööl hakkama ei saanud? Või neil kordadel, kus ta maitsemeel muusika, toidu ja riiete osas ei ühtinud sellega, mis see olema pidi? Miks ta siis ei öelnud midagi? Haletsusest, viisakusest või juba tärganud armastusest naise vastu?

Seda, et Mike teda armastab, teadis Patricia igasuguse kõhkluseta. Mees tegi kõik, et naine end armastatuna tunneks. Ta oli tähelepanelik ja hooliv, üllatades teda sageli väikeste kingituste ja lillekimpudega „lihtsalt sellepärast“. Mees ei pannud teda tundma alaväärse ega tülikana, ta ei võrrelnud tema välimust teiste naiste omaga ega naeruvääristanud tema kokakunsti või käsitööoskusi. Asjad, mida Patricia oma eelmises elus liigagi tihti taluma pidi. Tema mõistagi armastas ka. Esialgu tänulikkusest, siis poolehoiust ja lõpuks juba kogu südamest. See armastus näis olevat mõlema jaoks olulisem, kui kogu tõde. Tõde ei tee teid vabaks, see on jama jutt, armastus teeb.

Aga praegu tahtis Patricia ometi tõde teada. Tõde selle kohta, et kas ta sisetunne on lihtsalt halb eelaimdus, mis möödub, või hakkab peagi midagi juhtuma ja ta peab olema valmis oma pere eest võitlusesse astuma.

Telefonikõned, mis mõned aastad varem alanud olid, sünnitasid tema sisikonnas tumeda vaakumi. Mis oli nende kõnede eesmärk? Kes oli nende kõnede taga? Kas Bert oli ta leidnud? Oli ta kusagil kellelegi silma jäänud ja kuuldus temast oli jõudnud tagasi meheni? Või oli mõni Patricia uutest tuttavatest kahtlustama hakanud? Mida see inimene tahtis? Väljapressida? Teda alandada? Teda hirmutada? Meeleheites oli ta koguni mõelnud, et ehk on see päris Patricia, kes on tulnud neid kummitama ja oma elu tagasi nõudma. Uskumatu näis, sest nii palju, kui Patricia loogiliselt järeldanud oli, siis ilmselt hukkuski päris Patricia üheksandal septembril 2001 aastal. Kui ta oleks elus, oleks ta ju ammu juba tagasi tulnud ja endast märku andud. Kui mitte Mike’i, siis oma poja pärast ju ometi. Oli mõeldamatu, et ema suudab oma lapse maha jätta ja mitte hoolida, mis temast saanud on.

Siiski, tema oli just seda ju teinud. Jätnud, kordagi tagasi vaatamata, või noh, oli vaadanud tagasi küll ja leidnud siis, et las jääb. Kas sama oli ka teine Patricia mõelnud, et las jääb, aga siiski ümber mõelnud ja nüüd välja ilmunud? Või polnud kõned üldse temaga seotud? Sest keegi ju ei rääkinud midagi. Kui eesmärk oleks väljapressida või hirmutada, siis oleks talle lõpuks midagi ju öeldud. Aga nii?

Hirmul olid suured silmad, kahtlemata. Eriti suured olid need silmad, kui sa teadsid, et sul on mille pärast hirmu tunda.

Kommentaarid

Postita kommentaar