Pärast janti Mündipesula ümber, mõtlesin et teen natuke trenni. Vaadake, trenniga on nii, et ükskõik mis su elus parasjagu ei toimu ja kui pettunud või frustreeritud sa ka poleks, trenn ei vea sind kunagi alt. Ta on sinu jaoks alati olemas ja ta ei valmista pettumust. Ta ei heida sulle kunagi ette, et sa oled paar kilo juurde võtnud või et su jalad on raseerimata. Ta vaatab sind alati imetleva pilguga. Ta ei peta sind kellegagi ja ta pea ei valuta kunagi. Ta kannatab välja kõik su tujud ja ei mossita nädalaid, kui sa oled temast halba rääkinud või ta mõneks päevaks omapead jätnud. Trenn on parim!
Kuna ma juba teadsin, et Striptants jääb reedel ära ja selle asemel on Naine, siis olin selleks valmis. Pealegi, esimesel jaanuaril tegi Eva Ottas suurepärase Naine trenni ja ma olin natuke isegi siced. Aga asjata. Proua Karma, kellel minu peale hammas verel, tuli ka trenni järgi.
Ühesõnaga, on üks asi mida te peate teadma, ja ma olen üsna kindel, et olen seda ka korra või paar maininud, et ma vihkan hüppamist. Ei, tänan küsimast, mul on suurepärane toetav spordirinnahoidja, asi pole selles (või peaks ütlema nendes?). Asi on selles, et ma olen sünnitanud naisterahvas ja kuigi regulaarne trenn on minu alumist korrust kõvasti, eem... "remontinud", siis mõnikord mul ikkagi torud lekivad, kui neid korralikult raputada. Ma ei tahaks rohkem sellel peatuda, aga ütleme nii, et viimane Maijooks lõppes minu jaoks väga ebameeldivalt. Ei, ma ei hakka linki panema. Aga lugu on interneti avarustes olemas. Ju ma siis too hetk arvasin, et jube hea mõte on sellest kirjutada… Taun!
Aga see pole põhjus, miks ma virisen. See oleks ebaaus, oma isikliku eripära tõttu vigiseda, et trenn oli paha. Asi oli hoopis treeneris.
Ja jälle, ma tunnen, et ma tegelikult peaksin suu kõvasti kinni hoidma, sest, kes olen mina, ütlema kuidas on õige. Ja kui ma enesemeelest nii teadja olen, siis miks ma ise ei tee? Teate, ausalt, mida rohkem ma kohtan sellist pornot (mitte mõnusalt sensuaalset trenni), siis tekib aina suurem tahtmine tõesti see asi ette võtta ja ära teha.
Kuidas ma peaksin austama treenerit, kelle iga teine lause on "Ma arvan, et nüüd pidi nii olema"? Ah? Mida sa arvad? Kes siin treener on? Kui sa isegi arvad, siis meie ei pea seda teadma. Ole autoriteet. Ütle, et teeme nii. Isegi kui valesti. Ole enesekindel! Ole alfa! Karjajuht! Teine asi - püsi muusikas. See peaks sind aitama, mitte segama. Ja kolmandaks. See on parem jalg, mitte parim! Kui sa ütled mulle, et võtke oma parim jalg ja tõstke see vasaku taha, siis mina kukun pikali, sest minu parim jalg on nimelt minu vasak jalg. Ja fain, ma saan aru, et eesti keel pole sinu emakeel, aga nagu, kui ma pärast trenni sõbralikult tulen ja mainin, et parim tähendab eesti keeles the best ja sa ütled, et "Aa, ja ma tean küll!" siis sorry, aga mis õigustus sul siis veel on?*
Aga noh, reied tuikasid mul veel ka pühapäeval, kogu sellest parima jala trennist. Kuigi, see võis tulla ka jalapressidest, mida ma enne Naist tegin. Kes teab. Trenn on ikkagi hea, isegi treener ei saa seda ära rikkuda, ükskõik kui väga ta ka ei püüa.
*Kui ma õele seda "parima jala" juttu rääkisin, teadis tema kohe millisest treenerist ma räägin. Inimene on endale igatahes maine juba kujundanud.
 |
| Reedel tegin jalapressi 120 kiloga. Päris hea oli. |
Kuna ma juba teadsin, et Striptants jääb reedel ära ja selle asemel on Naine, siis olin selleks valmis. Pealegi, esimesel jaanuaril tegi Eva Ottas suurepärase Naine trenni ja ma olin natuke isegi siced. Aga asjata. Proua Karma, kellel minu peale hammas verel, tuli ka trenni järgi.
Ühesõnaga, on üks asi mida te peate teadma, ja ma olen üsna kindel, et olen seda ka korra või paar maininud, et ma vihkan hüppamist. Ei, tänan küsimast, mul on suurepärane toetav spordirinnahoidja, asi pole selles (või peaks ütlema nendes?). Asi on selles, et ma olen sünnitanud naisterahvas ja kuigi regulaarne trenn on minu alumist korrust kõvasti, eem... "remontinud", siis mõnikord mul ikkagi torud lekivad, kui neid korralikult raputada. Ma ei tahaks rohkem sellel peatuda, aga ütleme nii, et viimane Maijooks lõppes minu jaoks väga ebameeldivalt. Ei, ma ei hakka linki panema. Aga lugu on interneti avarustes olemas. Ju ma siis too hetk arvasin, et jube hea mõte on sellest kirjutada… Taun!
Aga see pole põhjus, miks ma virisen. See oleks ebaaus, oma isikliku eripära tõttu vigiseda, et trenn oli paha. Asi oli hoopis treeneris.
Ja jälle, ma tunnen, et ma tegelikult peaksin suu kõvasti kinni hoidma, sest, kes olen mina, ütlema kuidas on õige. Ja kui ma enesemeelest nii teadja olen, siis miks ma ise ei tee? Teate, ausalt, mida rohkem ma kohtan sellist pornot (mitte mõnusalt sensuaalset trenni), siis tekib aina suurem tahtmine tõesti see asi ette võtta ja ära teha.
Kuidas ma peaksin austama treenerit, kelle iga teine lause on "Ma arvan, et nüüd pidi nii olema"? Ah? Mida sa arvad? Kes siin treener on? Kui sa isegi arvad, siis meie ei pea seda teadma. Ole autoriteet. Ütle, et teeme nii. Isegi kui valesti. Ole enesekindel! Ole alfa! Karjajuht! Teine asi - püsi muusikas. See peaks sind aitama, mitte segama. Ja kolmandaks. See on parem jalg, mitte parim! Kui sa ütled mulle, et võtke oma parim jalg ja tõstke see vasaku taha, siis mina kukun pikali, sest minu parim jalg on nimelt minu vasak jalg. Ja fain, ma saan aru, et eesti keel pole sinu emakeel, aga nagu, kui ma pärast trenni sõbralikult tulen ja mainin, et parim tähendab eesti keeles the best ja sa ütled, et "Aa, ja ma tean küll!" siis sorry, aga mis õigustus sul siis veel on?*
Aga noh, reied tuikasid mul veel ka pühapäeval, kogu sellest parima jala trennist. Kuigi, see võis tulla ka jalapressidest, mida ma enne Naist tegin. Kes teab. Trenn on ikkagi hea, isegi treener ei saa seda ära rikkuda, ükskõik kui väga ta ka ei püüa.
*Kui ma õele seda "parima jala" juttu rääkisin, teadis tema kohe millisest treenerist ma räägin. Inimene on endale igatahes maine juba kujundanud.
Kommentaarid
Postita kommentaar