Mul on üks tuttav neiu, kellega me aegajalt mõtteid vahetame. Tema loeb minu blogi ja mina tema oma ning siis me arutleme blogiteemade üle. Ja vahel niisama ka. Mõni kuu tagasi ta kirjutas mulle ja rääkisime endiste kallimate teemadel. Noh, et milleks on vaja veel pärast suhte lõppu ühendust hoida ja oma imelisest muutumisest ning leitud õnnest reportaaže teha. Sellest vestlusest sündis see postitus (link). Aga selles teemas oli midagi veel, mis jäi kripeldama. Ma tean, et ma olen veidi seda teemat ka puudutanud, aga ju see siis veel mulle rahu ei anna, kuna täna ma taas kirjutan sellest.
Mina olen üks nendest naistest, kes sarnaselt Jane Austeni kangelannadele, oma südamesõpradele pikki tunnetest nõretavaid kirju kirjutab. Jah, nii imal kui see ka ei näi. Tahan oma südame veel viimast korda tühjaks valada. Mõnikord rohkem kui korra.
Kuigi kirjutamise hetkel tundub mulle, et see on hiiglama hea idee ja ma jõuan rahulikult oma tunnetes selgusele ning endast välja ja see aitab mul eluga edasi minna, siis fakt on see, et see pole kunagi nii. Jah, mul võib korraks hea hakata. Aga see hea läheb hästi kiiresti üle. Umbes päeva või paariga (sellest ka vajadus kirja nr 2 ja 3 järele). Ainult siis hakkab pärast kirja kirjutamist parem, kui sellele tuleb oodatud vastus. Kui vastust ei tule, siis täidab hinge kibe kahetsus. Tunne, et ma olin nii lõpmata loll, et ma üldse oma hinge kuhugi paberi või klaviatuuri peale valasin.
Samas, kirjutamine iseenesest ei ole halb. See pakubki lohutust ning toob kergenduse. Lihtsalt pole vaja seda kirja postitada.
See kiri ei anna kummalegi osapoolele mitte midagi. Noh, mõelge korraks. Sa räägid ära, mida sa tunned. Nii, sul hakkab parem. Ja edasi? Mida kirja saaja peab selle infoga peale hakkama? Ta võtab teadmiseks ja siis? Kas sa ootad mingisugust reaktsiooni? Vabandust? Tegutsemist? Jah, võimalik, et sa väidad, et sa lihtsalt tahad, et ta teaks. Aga milleks? Milleks on tal vaja seda teada? Mida see enam muudab? Arvad, et teades su tundeid käitub ta tulevikus teisiti? Ei käitu, kullake, ei käitu. Pealegi, kui ka käitub, mis sul sellest enam? Miks pead sina torkima tema potentsiaalseid tulevasi suhteid? Mida see sulle enam annab? Mingi teadmise ja rahulolu, et sa oled muutnud ta paremaks inimeseks? Tegelikult?
Ja selletõttu ma olengi jõudnud järelduseni, et tagantjärgi mingeid vestlusi läbi viia ja analüüsida, mis kõik valesti võis minna ja kuidas sellest edasi õppida, on kõik mõttetu. Jah, ise võid seda oma peas teha ja sõbrannade või psühholoogiga arutada, aga eksiga, mkm.
No kui sa saad näiteks teada, et mis see asi oli, mida sa suhtes pidevalt valesti tegid, siis kuidas see sind tegelikult aitab? Sa ei taha ju selle inimesega enam nagunii koos olla, milleks siis see info? Ja uue kaaslasega võib sinu puudujääk ja viga olla hoopis see, mis teid teineteise poole tõmbab. Niisiis, milleks ennast kellegi pärast muuta, kes sind hinnata ei osanud? Pointless! On ainult üks inimene, kelle pärast ennast muuta - sina ise. Kui sa ise oled endaga rahulolematu, siis muutu. Teiste pärast - never!
Naisena saan ma väga hästi aru sellest sisemisest sundusest "asju selgeks rääkida". Aga elu on vähemalt mulle õpetanud, et see, et on vaja rääkida, ei tähenda tingimata, et seda peab kuulama.
Mina olen üks nendest naistest, kes sarnaselt Jane Austeni kangelannadele, oma südamesõpradele pikki tunnetest nõretavaid kirju kirjutab. Jah, nii imal kui see ka ei näi. Tahan oma südame veel viimast korda tühjaks valada. Mõnikord rohkem kui korra.
Kuigi kirjutamise hetkel tundub mulle, et see on hiiglama hea idee ja ma jõuan rahulikult oma tunnetes selgusele ning endast välja ja see aitab mul eluga edasi minna, siis fakt on see, et see pole kunagi nii. Jah, mul võib korraks hea hakata. Aga see hea läheb hästi kiiresti üle. Umbes päeva või paariga (sellest ka vajadus kirja nr 2 ja 3 järele). Ainult siis hakkab pärast kirja kirjutamist parem, kui sellele tuleb oodatud vastus. Kui vastust ei tule, siis täidab hinge kibe kahetsus. Tunne, et ma olin nii lõpmata loll, et ma üldse oma hinge kuhugi paberi või klaviatuuri peale valasin.
Samas, kirjutamine iseenesest ei ole halb. See pakubki lohutust ning toob kergenduse. Lihtsalt pole vaja seda kirja postitada.
See kiri ei anna kummalegi osapoolele mitte midagi. Noh, mõelge korraks. Sa räägid ära, mida sa tunned. Nii, sul hakkab parem. Ja edasi? Mida kirja saaja peab selle infoga peale hakkama? Ta võtab teadmiseks ja siis? Kas sa ootad mingisugust reaktsiooni? Vabandust? Tegutsemist? Jah, võimalik, et sa väidad, et sa lihtsalt tahad, et ta teaks. Aga milleks? Milleks on tal vaja seda teada? Mida see enam muudab? Arvad, et teades su tundeid käitub ta tulevikus teisiti? Ei käitu, kullake, ei käitu. Pealegi, kui ka käitub, mis sul sellest enam? Miks pead sina torkima tema potentsiaalseid tulevasi suhteid? Mida see sulle enam annab? Mingi teadmise ja rahulolu, et sa oled muutnud ta paremaks inimeseks? Tegelikult?
Ja selletõttu ma olengi jõudnud järelduseni, et tagantjärgi mingeid vestlusi läbi viia ja analüüsida, mis kõik valesti võis minna ja kuidas sellest edasi õppida, on kõik mõttetu. Jah, ise võid seda oma peas teha ja sõbrannade või psühholoogiga arutada, aga eksiga, mkm.
No kui sa saad näiteks teada, et mis see asi oli, mida sa suhtes pidevalt valesti tegid, siis kuidas see sind tegelikult aitab? Sa ei taha ju selle inimesega enam nagunii koos olla, milleks siis see info? Ja uue kaaslasega võib sinu puudujääk ja viga olla hoopis see, mis teid teineteise poole tõmbab. Niisiis, milleks ennast kellegi pärast muuta, kes sind hinnata ei osanud? Pointless! On ainult üks inimene, kelle pärast ennast muuta - sina ise. Kui sa ise oled endaga rahulolematu, siis muutu. Teiste pärast - never!
Naisena saan ma väga hästi aru sellest sisemisest sundusest "asju selgeks rääkida". Aga elu on vähemalt mulle õpetanud, et see, et on vaja rääkida, ei tähenda tingimata, et seda peab kuulama.
Kommentaarid
Postita kommentaar