Halapostitus

Hiljuti, kui ma kirjutasin kiusamisest, tabas mind teatud iivelduselaadne tunne. Mõtlesin, et ma olen nii palju kirjutanud oma "raskest elust". Keerulisest lapsepõlvest, konflikte täis kooliajast, ängistavast täiskasvanuelust. Noh, et kaua võib, eks ole? Kaua võib halada ja nutta ning kaastunnet lunida, et kas mul juba piinlik pole või?

Ausalt? On jah piinlik. Kõrini juba. Oksele ajab.

Sest, oli mis oli, ma ei saa seda muuta. Ning mis veelgi olulisem, ma ei tahakski. See kõik on mind teinud selleks, kes ma täna olen.

Jah, ma pole kasvanud vati sees. Aga kui oleks, kuidas see oleks mind kujundanud? Milline isiksus ma sel juhul oleks? Oleks, poleks, võiks!


Lisaks, ma tegelikult ei tunne end ohvrina. Ega ka mitte "ellujääjana", see kõlab nii ülidramaatiliselt, et naljakas lausa. Kui ma meenutan olnut, siis pigem kõrvalseisjana. Ma vaatan minevikku ja mõtlen, et jah, oli nõnda, aga nüüd on nii. Näen ka seda kuidas üks või teine kogemus on mind vorminud, lihvinud ja parendanud (IMHO).

Loomulikult kaasneb kõige sellega ka ports ebamugavaid tundmusi, hirme, ärevust. Ärevus on üldse selline elukas, mis ajaga kasvab. Kohati tunnen, et ärevus kõrgub üle pea ja võtab mind üle. Röövib mult spontaansuse ja rõõmu. Ma saan aru küll sõnadest "don't põe", aga nende järgi toimida ma ei mõista. Ja kohati see kurvastab mind.

Ja ikkagi, ikkagi, ma ei muudaks midagi. Sest kasu, mis ülitundlikuse, ülemõtlemise ja empaatiaga kaasneb kaalub üles teatud ebamugavuse. Võibolla kunagi hiljem arvan ma teisiti. Siis kui eeltoodud loomujooned on veelgi süvenenud ja häirivad igapäevast toimetamist. Siis kui ma ei julge oma koduuksest enam välja astuda, suud lahti teha, ega enda eest seista.

*Pildistas Tatjana Siipan

Kommentaarid