Millalgi suvel hakkasin ma juba muretsema oktoobri pärast. See on alati selline raske kuu. Iga aastaga läheb ta aina raskemaks. Tunnen üldse viimasel ajal, et olen ääretult haavatav. Olen lasknud teatud müürid alla, osaliselt ka sunniviisiliselt, selleks et head oma ellu sisse lasta. Koos heaga, noh, tuleb ka muud.
Müüride langetamine on mõjunud üldiselt väga positiivselt. Üllatavalt palju helgeid emotsioone on ellu voolanud. Mõnedest olen vist jõudnud isegi kribada.
Positiivsete emotsioonide sissevoolu negatiivne külg on sellest tulenev pohmell. Ärkad ühel hommikul ja tunned, et käed värisevad, pulss on kõrgem kui eelmise päeva kardiotrennis, kurk kuivab, mõtted on hajevil ja süda puperdab. Kuna tead, et pole mitu päeva tilkagi võtnud, siis on see nähtus puhtalt psühhosomaatiline. Pohmell liiga heast elust.
Vaadates fakte, siis põhjust pole. Kõik sujub. Ei tao keegi kaikaga vastu ust, ega nõua võlga sisse. Pole ühtegi terviseriket. Keegi pole kurja pilgugagi peale vaadanud. Lastega kõik jonksus. Armuelu suurepärane. KÕIK. ON. KORRAS. Aga sees kisendab. Kisendab, et kohe hakkab kõik koost lagunema. Kohe juhtub midagi hirmsat ja kohutavat. Keha juba igaks juhuks valmistub eesolevaks stressiks.
Täiesti ajuvaba!
Ärevushäiret mul diagnoositud pole. Lugedes netis saadaolevaid sümptomeid, siis tõesti, mõned nagu kattuvad, aga ma arvan, et enamik inimesi tunneb end aegajalt nõnda. Samas, seda et ma tundlik olen, sellega nõustun. Teisalt, ülitundlikuks end ka siiski ei kategoriseeri.
Millest siis tekib selline halva eelaimdus? Tunne, et kui juba pikalt on kõik elus justkui korras, siis järelikult ootab mingi ilge pauk mind nurga taga? Et ma siis järelikult tegelikult ei väärigi seda, et elus kõik hästi oleks? Ei vääri stabiilsust ja õnne. Et pill tuleb pika ilu peale. Istud ja ootadki seda, et miski ebaõnnestuks. Võimalik, et ise sätid end potentsiaalsetesse olukordadesse, milles võib midagi halba juhtuda. Noh, kihutad näiteks maanteel, mis on liikluskaameraid täispikitud, või mängid tulega nii et näpud kõrbevad. Peaasi, et see heaolek ometi mööda saaks, et hakkaks halb. Sest kui on halb, siis ei pea seda halba enam kartma ega ootama. Siis lihtsalt ongi halb ja hing on rahul. Mis mul ometi viga on?
Müüride langetamine on mõjunud üldiselt väga positiivselt. Üllatavalt palju helgeid emotsioone on ellu voolanud. Mõnedest olen vist jõudnud isegi kribada.
Positiivsete emotsioonide sissevoolu negatiivne külg on sellest tulenev pohmell. Ärkad ühel hommikul ja tunned, et käed värisevad, pulss on kõrgem kui eelmise päeva kardiotrennis, kurk kuivab, mõtted on hajevil ja süda puperdab. Kuna tead, et pole mitu päeva tilkagi võtnud, siis on see nähtus puhtalt psühhosomaatiline. Pohmell liiga heast elust.
Vaadates fakte, siis põhjust pole. Kõik sujub. Ei tao keegi kaikaga vastu ust, ega nõua võlga sisse. Pole ühtegi terviseriket. Keegi pole kurja pilgugagi peale vaadanud. Lastega kõik jonksus. Armuelu suurepärane. KÕIK. ON. KORRAS. Aga sees kisendab. Kisendab, et kohe hakkab kõik koost lagunema. Kohe juhtub midagi hirmsat ja kohutavat. Keha juba igaks juhuks valmistub eesolevaks stressiks.
Täiesti ajuvaba!
Ärevushäiret mul diagnoositud pole. Lugedes netis saadaolevaid sümptomeid, siis tõesti, mõned nagu kattuvad, aga ma arvan, et enamik inimesi tunneb end aegajalt nõnda. Samas, seda et ma tundlik olen, sellega nõustun. Teisalt, ülitundlikuks end ka siiski ei kategoriseeri.
Millest siis tekib selline halva eelaimdus? Tunne, et kui juba pikalt on kõik elus justkui korras, siis järelikult ootab mingi ilge pauk mind nurga taga? Et ma siis järelikult tegelikult ei väärigi seda, et elus kõik hästi oleks? Ei vääri stabiilsust ja õnne. Et pill tuleb pika ilu peale. Istud ja ootadki seda, et miski ebaõnnestuks. Võimalik, et ise sätid end potentsiaalsetesse olukordadesse, milles võib midagi halba juhtuda. Noh, kihutad näiteks maanteel, mis on liikluskaameraid täispikitud, või mängid tulega nii et näpud kõrbevad. Peaasi, et see heaolek ometi mööda saaks, et hakkaks halb. Sest kui on halb, siis ei pea seda halba enam kartma ega ootama. Siis lihtsalt ongi halb ja hing on rahul. Mis mul ometi viga on?
Kommentaarid
Postita kommentaar