Esmaspäeva õhtul käisin Alexela Kontserdimajas balletti vaatamas. "Luikede järve". Kuna mu sõbranna on poolpime, siis sebis ta meile teise rea piletid. Ma veidi ikka tõrkusin, sest kui me "Katariinat" käisime vaatamas, siis mind häirisid põranda kriuksumine ja liiga inetud tantsijad. Aga sõbranna lohutas, et ehk Alexelas see põrand uuem ja ei kriuksu. Inetute tantsijate teemat ei hakanud ta kommenteerimagi. See pole missivõistlus.
Põrand Alexelas ei kriuksunud. Nii palju ma märkasin. Tantsijate tehnika oli ka hirmuäratavalt graatsiline. Tänu lähedusele oli iga lihas ja korts suurepäraselt näha. Nii saab isegi minusugune kunstivõõras inimene aru, et miks mõnest saab priimabaleriin ja teised jäävadki alati taustatantsijateks. See, kuidas baleriin (antagu mulle andeks, aga ma tõesti ei tea nende nimesid) oma rolli sooritas oli kohati lausa õõvastav vaadata. Selline tunne oli, et tal tulevad kohe jäsemed liigestest välja. Liikumine oli nõtke ja voolav, ning vahepeal kadus ta inimesena ära ning ma juba peaaegu nägingi tema asemel luike. Tohutult võimas!
Põnev oli jälgida ka väiksemate rollide sooritajaid. Eriliselt hästi tantsis oma osa Narr. Kohe väga hästi. Lisaks olid tal minu meelest kõige ilusam… ee… noh, mis see osa on, kus jalad lõppevad aga selg veel pole... istumislihas, noh. See, muuseas, pani mind mõtlema, et ballett on ikka üdini naiste meelelahutus. Ilusad kostüümid, kaunis muusika, koreograafia, grimm, suuremad rollisooritused tulevad ka ikka naiste poolt ja mehed on seal peamiselt ainult selleks, et tantsijannasid üles tõsta. Ja noh, silmailu pakuvad need mehed ka peaasjalikult naistele või siis nendele vikerkaarevärvilistele poistele.
Ja mis see üldse on, mis sunnib üht inimest balletiga tegelema? See töö on jõhker! Milline töö, milline enesedistsipliin, milline konkurents! Vähimagi kahtluseta võin kinnitada, et kangi tõstmine, maraton või misiganes muu spordiala ei nõua nii tohutut eneseületust ja distsipliini. Et mis see siis on, mis takka kihutab? Kas tõesti armastus tantsu vastu? Või soov kuulsaks saada? Raha? Ei, see on suurepärane, et keegi selle kunstiliigiga tegeleb. Imetlusväärne. Aga üldsegi mitte kadestusväärt.
Tulen veel kord tagasi taustatantsijate juurde. Neid ikka oli seal. Kõvasti. Aga väga pikkade nägudega. Silmatorkavalt pikkade nägudega. See pani mul mõtte lippama ja meenutas erisuguseid ekraniseeringuid tantsijate raskest elust ja kui suur võitlus käib esitantsija koha pärast. Milline võimuvõitlus. Sul võib ju eriline armastus tantsu vastu olla, aga sõpru ilmselt selle tööga ei leia. Kui etendus läbi sai ja kõik esinejad laval seisid, esitantsija kummardas ja aplausi vastu võttis, siis see ülejäänud seltskond seisis üsna nukralt ja ei näinud mina küll ühtegi naeratust. Mõtlesin, et ei tea mis toimub nende peas? Et kas nad mõtlevad, et näed, ma siin poolteisttundi varvaste peal keksisin, aga plaksutatakse ning "bravo" karjutakse ikkagi ainult sellele ühele daamile siin? Päris julm, kui nii mõelda.
Põrand Alexelas ei kriuksunud. Nii palju ma märkasin. Tantsijate tehnika oli ka hirmuäratavalt graatsiline. Tänu lähedusele oli iga lihas ja korts suurepäraselt näha. Nii saab isegi minusugune kunstivõõras inimene aru, et miks mõnest saab priimabaleriin ja teised jäävadki alati taustatantsijateks. See, kuidas baleriin (antagu mulle andeks, aga ma tõesti ei tea nende nimesid) oma rolli sooritas oli kohati lausa õõvastav vaadata. Selline tunne oli, et tal tulevad kohe jäsemed liigestest välja. Liikumine oli nõtke ja voolav, ning vahepeal kadus ta inimesena ära ning ma juba peaaegu nägingi tema asemel luike. Tohutult võimas!
Põnev oli jälgida ka väiksemate rollide sooritajaid. Eriliselt hästi tantsis oma osa Narr. Kohe väga hästi. Lisaks olid tal minu meelest kõige ilusam… ee… noh, mis see osa on, kus jalad lõppevad aga selg veel pole... istumislihas, noh. See, muuseas, pani mind mõtlema, et ballett on ikka üdini naiste meelelahutus. Ilusad kostüümid, kaunis muusika, koreograafia, grimm, suuremad rollisooritused tulevad ka ikka naiste poolt ja mehed on seal peamiselt ainult selleks, et tantsijannasid üles tõsta. Ja noh, silmailu pakuvad need mehed ka peaasjalikult naistele või siis nendele vikerkaarevärvilistele poistele.
Ja mis see üldse on, mis sunnib üht inimest balletiga tegelema? See töö on jõhker! Milline töö, milline enesedistsipliin, milline konkurents! Vähimagi kahtluseta võin kinnitada, et kangi tõstmine, maraton või misiganes muu spordiala ei nõua nii tohutut eneseületust ja distsipliini. Et mis see siis on, mis takka kihutab? Kas tõesti armastus tantsu vastu? Või soov kuulsaks saada? Raha? Ei, see on suurepärane, et keegi selle kunstiliigiga tegeleb. Imetlusväärne. Aga üldsegi mitte kadestusväärt.
Tulen veel kord tagasi taustatantsijate juurde. Neid ikka oli seal. Kõvasti. Aga väga pikkade nägudega. Silmatorkavalt pikkade nägudega. See pani mul mõtte lippama ja meenutas erisuguseid ekraniseeringuid tantsijate raskest elust ja kui suur võitlus käib esitantsija koha pärast. Milline võimuvõitlus. Sul võib ju eriline armastus tantsu vastu olla, aga sõpru ilmselt selle tööga ei leia. Kui etendus läbi sai ja kõik esinejad laval seisid, esitantsija kummardas ja aplausi vastu võttis, siis see ülejäänud seltskond seisis üsna nukralt ja ei näinud mina küll ühtegi naeratust. Mõtlesin, et ei tea mis toimub nende peas? Et kas nad mõtlevad, et näed, ma siin poolteisttundi varvaste peal keksisin, aga plaksutatakse ning "bravo" karjutakse ikkagi ainult sellele ühele daamile siin? Päris julm, kui nii mõelda.
Oh, Luikede Järv on mu lemmik! Tõsi küll, ise vaatasin viimati seda Estonia teatri versiooni. Mulle meeldib ballett sarnasel põhjusel nagu sulle - meeldib jälgida neid tehniliselt raskeid liigutusi ja tantsu. Meeldib näha vaeva, mis sinna läheb. Lihaseid vaatan muidugi ka, aga isegi rohkem sellest vaatepunktist, et kui palju trenni nende lihaste taga on. Meeste puhul jälgin rohkem hüppeid ja jõulisemaid tantsuliigutusi (ma olen rohkem selja- ja õlgade naine, tühja need jalad :) ).
VastaKustutaMa pole sellest küljest isegi mõelnud, et taustatantsijad õnnetud oleksid. Kindlasti võib see mõnel juhul nii olla, tõstatasid huvitava küsimuse. Kui ma plaksutan, olgu see siis balletile või teatrietendusele, siis käin pilguga kõigist üle ja naeratan. Istun enamasti esireas ka. Taustatantsijad on vaat et sama olulised, sest enamasti on mõned paaristantsud ja vähemalt pooled tantsud on terve balletitrupiga. See on muidugi täiesti individuaalne, aga mulle meeldivad need terve trupi suured tantsud kõige rohkem. Aga seda küll, et kõige rohkem tähelepanu saavad keskmiselt publikult peaesinejad.
Ma senini polnud ka mõelnud, et taustatantsijad oma rolli pärast halvasti peaksid tundma, aga selles trupis oli pinge füüsiliselt tuntav. Enamikel olid pikad näod, isegi nendes tantsudes, kus stsenaarium oleks eeldanud naeratust.
Kustuta