Hiljuti kirjutas Epp oma riidekapist. Väga tore postitus oli. Eriti vahva, et nii paljud teised ka sellest küsimustikust kinni haarasid ja oma riidekapi uksed avasid. See pani mind mõtlema, et ma olen siiani kuidagi halvustavalt suhtunud sellistesse "küsige ja ma vastan teile" (loe: ise küsin, ise vastan) postitustesse, kuna mulle tundub, et keda see ikka huvitab nii väga. Aga kuna ma ise lugesin hea meelega ja lugesid ning vastasid ka teised, siis paistab, et ma pean oma suhtumise ümber kujundama. Inimesi ikkagi huvitab. Ja mis veelgi olulisem, kuna blogi on mälu, siis isegi kui kedagi ei huvita, mind huvitab.
Oma riietest ma kirjutama ei hakka. Mulle tundub, et ma olen suuremale osale küsimustest niigi juba ühel või teisel moel blogis vastuse andnud. Aga mind ennast on alati köitnud üks teine küsimustik. See, mille psühholoog Arthur Aron koos kaaslastega koostas, mille järgi on võimalik armuda täiesti võhivõõrasse inimesse, vastates 36le küsimusele. Noh, päriselt aus see vast pole, sest ma tean ju, et te natuke juba olete minusse armunud, aga vaatame, andke siis hiljem kommentaarides teada, et kas olen nüüd teie jaoks absoluutselt vastupandamatu.
1. Kui saaksid valida üks kõik kelle, siis kellega sööksid õhtusööki? Oh, keeruline! Esiteks, kas see "kes iganes" võib olla ka mõni juba surnud inimene? Või väljamõeldud karakter? Aga isegi nii, kui see oleks võimalik, siis ma arvan, et õhtust sööksin ikkagi mõne lähedasega, hea sõbraga, kellegagi, kellega mul juba on hea suhe ja nautida head sööki ning üksteise seltskonda. Mõne kuulsusega oleks ilmselt väga kohmetu ja võõristav. Sees keeraks ja toitu nagunii ei naudiks. Millest mul temaga rääkida oleks? Küsiks tema kohta küsimusi? See oleks ju nagu tööintervjuu. Ja mida on temal minult küsida? Ilmselt oleks mõni eneseimetleja, kes ainult oma viimastest Instagrammi postitustest räägiks. Hea sõbraga on ikka parem.
2. Kas sa sooviksid olla kuulus? Mis viisil? Ei, ma ei soovi olla kuulus. Mitte mingil viisil. Või kui… siis nii võiks, et oleksin variautor või anonüümne kirjanik. Keegi, keda teatakse lugude tõttu, aga tänaval ära ei tuntaks.
3. Kas sa harjutad telefonikõne tehes, mida öelda? Miks? Jah, harjutan küll. Mõtlen läbi, mida tahan öelda ja milleni jõuda. Teen seda, sest mul on esinemisärevus. Jah, ka telefoni teel vesteldes.
4. Milline oleks sinu jaoks täiuslik päev? Päev, mille saaksin veeta kõige kallima inimesega. Ärgata tema kõrval, juua koos hommikukohvi, minna Tallinna Vanalinna jalutama, süüa lõunat Solarise Vapianos (pitsa!), käia kauplusest läbi, osta õhtusöögiks vajalikud toiduained, valmistada koos õhtusöök, kutsuda külla kaks-kolm inimest, mängida Aliast, saata sõbrad koju, lapsed tuttu, vaadata armsama kaisus Netflixist "Meet Joe Blacki" ja jääda tukkuma ta rinnale ning ärgata keset ööd voodist tema kõrval, kuhu ta mind vahepeal kanda on jõudnud.
5. Millal sa viimati endale laulsid? Aga kellelegi teisele? Täna hommikul autoga tööle sõites. Ma duši all ei julge eriti laulda. Meil vannituba kohe trepikoja vastas ja kui keegi on pesus, siis on trepikotta isegi veesolinat kuulda, ammugi siis laulmist. Ma arvan, et ma viimati laulsin kellelegi teisele siis, kui me kahe sõbrannaga 2015. aasta mais käisime Pärnus ja jalutasime Kuursaalist tagasi hotelli, siis seal olid veel lisaks mingid mehed, kes meid saatsid. Ja mina laulsin Raimond Valgre "Muinaslugu muusikas".
6. Kui saaksid elada 90aastaseks ja säilitada viimaseks 50neks aastaks kas 30 aastase keha või mõistuse, siis kumma valiksid? Kindlasti valiksin 30 aastase keha. Esiteks ei karda ma dementsust ega Alzheimerit, kuna meil suguvõsas pole seda olnud. Pigem ütleb keha üles. Vanaema oli surres peaaegu 80 ja terav nagu sõjakirves, lõpuni välja. Teiseks, ma tahan areneda, õppida kogemustest, näha maailma, teha järeldusi. See, et vananedes aju tuhmub on suures osas müüt. Tuhmub seetõttu, et inimesed ise seda ei arenda. Need, kes pidevalt mõttetegevusega hõivatud on, ei kaota oma mõtteteravust. Jah, uute oskuste omandamine võib olla keerulisem ja aeganõudvam, aga kõik on tehtav.
7. Kas sul on aimdus sellest, kuidas sa sured? Ei ole. Kui valida antaks, siis võtaks mõne agressiivse haiguse, umbes, et ma saan teada, et kuu pärast suren. Mulle meeldib, kui ma saan asju organiseerida ja planeerida. Mõte, et ma astun uksest välja ja reka sõidab mu sodiks, ei meeldi mulle üldse. Teised peavad hakkama matuseid korraldama, riideid valima, soolikaid ja p*ska tänava pealt kokku kratsima, jube segadus.
8. Mille eest elus oled kõige tänulikum? Tänulikkus on minu jaoks ääretult oluline. Ja väga raske on valida seda ühte asja, mille eest ma tänulik olen. Kui ma pean kokku võtma, siis ma olen tänulik mulle jagatud kaartide eest elus. Et mul on olnud mu kogemused ja mul on olnud oidu neist järeldusi teha, õppida ning areneda. Et ma pole jäänud nurka ennast haletsema või teiste armuandidele lootma. See kõlab muidugi tohutult isekalt ja nii nagu ma arvaks, et kõik mis mul on, olen ma saavutanud vaid enda imeliselt loomusele. Ma ei arva nii. Usun, et omajagu õnne ja ka mõnevõrra jumalikku juhatust on olnud, olen selle eest tänulik. Aga samas, kui ma näen kõrvalt teisi, kellel on justkui samad eeltingimused ja nad on teinud teisi valikuid, mis on muutnud nende elu raskemaks ja neid endid õnnetumaks, siis olen ma ikkagi tänulik selle eest, et mul on olnud mõistust/vedamist/õnne edasi areneda. Vähemalt võin ma ise endale hommikuti uhkusega peeglist otsa vaadata ja tõdeda, et minu elu on täna vingem, kui see oli eile.
9. Kui saaksid muuta midagi selles osas, kuidas sind kasvatati, siis mida? Ma kardan, et kui muudaksin midagi selles kuidas mind kasvatati, siis ma poleks täna see kes olen. Aga puudust tundsin armastusest ja julgustusest. Julgustusest vast isegi rohkem kui armastusest. Ma oleksin soovinud, et mu vanematel oleksid minu osas olnud suuremad eesmärgid, või vähemalt mingisugusedki eesmärgid. Rohkem intellektuaalset stimulatsiooni oleks mu lapsepõlves võinud olla.
10. Kui saaksid homme ärgata uue omaduse või oskusega, siis mis see oleks? Soovin olla alandlikum. Aga see vist on omadus, mille saavutamiseks peab aega varuma ja nii, sõrmenipsust, see ei töötaks. Üldse meeldib mulle asjade kallal vaeva näha, õppimise ja arenemise protsess on väga nauditav. Lihtsalt see alandlikkus on nii keeruline asi mu jaoks, et see võiks juba olla. Või siis stabiilsus. Kuigi ma ei pea ennast väga skisoks tegelikult, teatud kirg ja spontaansus on minu meelest väga teretulnud. Seega, ikkagi alandlikkus.
11. Kui ennustaja saaks sulle rääkida tõtt sinu enda, sinu elu, tuleviku või millegi muu kohta, siis mida sa tahaksid teada? Noh, kui juba jutuks tuli, siis ma tahaks teada, et kuidas ma suren ja umbmäärase ajaperioodi, et ma saaks korraldusi teha.
12. Kas on miski, mille tegemisest oled pikalt unistanud? Miks sa seda siiani teinud pole? Nüüd, kus ma olen New Yorgis käinud ja oma unistuste mehega kohtingul, siis nagu pole enam väga selliseid unistusi. Romaani tahaks veel kirjutada, aga ma vaikselt töötan selle kallal, seega praegu pole suuremaid unistusi.
13. Mis on su elu suurim saavutus? Olen saanud oma lastele pakkuda parema lapsepõlve, kui mul endal oli. Ei, mitte "parima võimaliku lapsepõlve", sellest on asi valgusaastate kaugusel, aga ikkagi parema kui mul endal. Nii materiaalses kui emotsionaalses mõttes.
14. Mida sa sõpruses kõige rohkem hindad? Vahetust. Siirust. Andestamist. Võiksin lisada ka lojaalsuse, aga sellega olen ise kõvasti mööda pannud, ja mul on lojaalsusest kohati ka veidi vildakas arusaamine, seega ma parem ei ütle. Sõprussuhteid on nii palju erinevaid, et ühte kindlat tunnust ei tahaks välja tuua. Mõnega ongi tore lihtsalt linna peal paarutada ja nalja saada. Teisega tahaks sügavatel teemadel rääkida. Kolmanda õlal nutta. Neljandalt ootad, et ta sulle otse kõik näkku ütleks, kui sa sigadustega tegeled. Ideaalis oleks kena, kui ühe ja sama inimesega kõike eelmainitut saab teha ja eks mõni selline elus ka tekib, aga aja jooksul inimesed arenevad eri suundadesse ja siis valid neist üks-kaks kategooriat ja jätkad suhtlust sellel tasapinnal.
15. Mis on sinu kõige väärtuslikum mälestus? Ma praegu kõige-kõigemat ei saa öelda, aga panen teise koha kandidaadi. See on see öö, kui ma viimati Nipernaadiga kohtusin. Kirjutasin sellest pikemalt siin.
16. Mis on sinu kõige kohutavaim mälestus? See päev, kui Kärbes kuuma vette kukkus. Olime koos perega 2011. aasta juulikuu lõpus ämma suvilas, Kilingi-Nõmme lähedal ja avastasime, et kaevus hulpis kaks põlluhiire laipa. Otsustasime, et keedame kaevuvee läbi, et seda juua julgeks. Keetsin suures potis kümme liitrit vett ja jätsin selle verandale jahtuma. Mõne aja pärast hakkasime koos sööma ja kutsusin poisid lauda. Nad siis jooksid ja Kärbes komistas ning kukkus selg ees potti. Õnneks ei olnud vesi enam keev, aga ikkagi piisavalt kuum, et last põletada. Kutsusime kiirabi ja veetsime järgmised kaks nädalat Pärnu haiglas. Talle tehti mitu üldnarkoosi ja vahetati pidemeid. 30% tema kehast oli põlenud. Peamiselt teise ja kolmanda astme põletused. Kui mul oleks võime ajas rännata, siis ma kasutaks seda ja muudaks seda päeva. Teeks tuhat asja teisiti. Läheks poodi joogivee järele. Poleks iialgi seda pagana potti sinna verandale tõstnud. Süüdistan ennast selle eest ikka veel iga kord kui Kärbse põletusarmilist selga näen.
17. Kui sa saaksid teada, et aasta pärast sured ootamatult, siis kas muudaksid midagi selles osas, kuidas oma elu praegu elad? Miks? Ma kulutaks vähem raha, et mu lastel oleks rahaliselt lihtsam. Muidu midagi ei muudaks.
18. Mida sõprus sinu jaoks tähendab? See tähendab kedagi, kes minust parimat usub, isegi siis kui talle tundub, et ma teen elus valesid valikuid. Kedagi, kes julgeb mulle öelda, et ma peaksin paremini käituma, aga ei kanna mind maha, kui ma ikkagi edasi valesti käitun. Ise tahan olla selline sõber, et mu sõbrad ei peaks minu motiivides kahtlema, et isegi kui ma hoian eemale, siis nad ei arvaks, et ma ei soovi enam nende sõber olla. Tahan olla parem kuulaja ja empaatilisem. Tahan rohkem initsiatiivi ilmutada sõpradega aja veetmise osas, mitte olla passiivne kaasatiksuja.
19. Millist rolli mängivad armastus ja kiindumus su elus? Heh, noh, hetkel nad istuvad vagusi grimmitoas ja ei mängi mingit rolli. Aga muidu olen ma romantik. Ma ei karda kiindumust väljendada. Igas mõistes. Ma kallistan oma inimest, hoian käest kinni, teen kingitusi, osutan teeneid, saadan sõnumeid, sosistan riivatusi. Suhtes olles on minust väga raske lahti saada. Magamistoas siis. Või mitte tingimata magamistoas. Naudin kogu seda protsessi. Eelmängust järelmänguni. Pikalt ja põhjalikult. Või siis mitte, sõltub, mõnikord on kiire ja tõhus ka omal kohal. Sest, kui sa tead mida sa teed, siis kahest minutist täiesti piisab. Rääkisime ikka sellest või sain küsimusest valesti aru?
20. Kui soe ja lähedane on su pere? Kas tunned, et su lapsepõlv oli õnnelikum kui enamikul inimestel? Pigem soe ja lähedane. Veedame üsna palju aega koos ja suhtlus on üsna soe. Oleme üksteise jaoks olemas. Seda ma ei saa väita, et lapsepõlv oli õnnelikum kui enamikel. Otseselt õnnetu see ka polnud.
21. Milline on su suhe emaga? Ma arvan, et kui temalt küsida, siis ta ütleks, et meil on hea ja soe suhe, oleme lähedased. Ma ei vaidle otseselt vastu, aga olen ammu tundnud, et mu ema on mulle lapseks ja ma pean tema eest rohkem hoolitsema, kui tema emana on minu eest hoolitsenud. Noorena imetlesin teda väga. Hiljem, kui ise lapsed sain, minu arvamus emadusest muutus ja ka imetlus ema vastu kahanes. See on imelik, sest tavaliselt räägivad naised just vastupidist juttu, et noorena olid ema suhtes kriitilised, aga ise emaks saades hakkasid ema austama ja hindama. Mul käivadki need asjad elus tagurpidi.
22. Lõpeta lause: "Ma soovin, et mul oleks keegi kellega saaksin jagada… " Vastutust. Need, kellega muresid ja rõõme jagada, neid ikka on. Aga vahel käib vastutusekoorem mul üle jõu. Võiks olla keegi, kes aegajalt ütleb mulle mida ma pean tegema, et ma ei peaks pidevalt ise mõtlema ja tubli olema. Keegi, kes käib minu eest toidupoes ja otsustab mida me õhtuks sööme. Keegi, kes ühel õhtul nädalas õpiks Kärbsega matemaatikat. Keegi, kes valib millise kindlustusmaakleri juures Kasko sõlmida. Keegi kes ise viib vahelduseks Volli pessu ja tangib ära. Tunnen, et nii palju asju on mille eest peab hoolt kandma, nii tore oleks kui keegi vahel osad asjad enda peale võtaks.
23. Mida su lähedased inimesed peaksid kindlasti su kohta teadma? Et ma lähen konfliktisituatsioonides lukku, võimalusel põgenen. Konflikt ei pea isegi minu vastu suunatud olema, mulle piisab sellest kui kaks inimest omavahel tülitsevad ja ma olen sunnitud seda kõrvalt jälgima. Ma ei käitu sellises olukorras kunagi ratsionaalselt vaid üritan hakata asju lahendama ning pehmendama. Ronin kasvõi nahast välja, et konflikt võimalikult kiiresti laheneks. Sageli teen seda enda eelistuste arvelt. Seega, kui ma konflikti olukorras luban ühte või teist, siis seda ei maksa sada protsenti tõena võtta, kuna sel hetkel ma töötan autopiloodil ja minu ainus eesmärk elus on asi kiiresti purki saada.
24. Milliseid omadusi sa inimeste juures hindad? Siirust. Puhtust. Arenguvõimet. Alandlikkust. Lahkust.
25. Jaga piinlikku hetke oma elust. Kõige piinlikum hetk oli Maijooks 2017. Aga ma ei taha sellest rääkida. Üsna sama tunne oli siis, kui suvel naabrimehe autole otsa sõitsin.
26. Millal sa viimati kellegi ees nutsid? Aga üksinda? Viimati nutsin sõbranna ees 16. novembril. Üksi nutsin viimati möödunud esmaspäeval.
27. Kas mõni teema on liiga tõsine, et selle kulul nalja teha? Kui kaitsetutele tehakse ülekohut. Ei kujuta ette, et naeraks selle üle, kui mõni vanem on oma lapse kaotanud, orjuse üle, rassismi.
28. Kui sa sureksid täna õhtul ja sul ei oleks võimalust kellegagi ühendust võtta, siis millistest ütlemata jäävatest sõnadest sul kahju oleks? Miks sa ei ole neid öelnud? Mul vist pole selliseid sõnu. Mul võiks olla piinlik tunnistada, et ma pea igas suhtes olen see, kes esimesena tundeid avaldab, aga just selle pärast, et ma ei peaks surivoodil kahetsema, et oleks võinud öelda, siis olengi alati öelnud. Võibolla alati mitte otse, silmast silma, aga ütlemata pole jäänud. Kas sellest on alati aru saadud, noh, ma usun, et on need kes pidid, need said.
29. Su kodu läheb põlema. Pärast armastatud inimeste ja koduloomade päästmist jõuad kaasa haarata vaid ühe asja. Mille ja miks? Selle peale ma mõtlesin kõige kauem. Võtaksin kaasa oma päeviku(d), nii palju kui haarata jõuan. Sest mälestused, lugu, areng. Seda ei saa asendada, kõik muu on asendatav.
30. Millise lähedase inimese surm oleks sulle kõige raskem? Miks? Ükskõik millise poja kaotus. Miks? Sest ma kardan, et see tühjus, mis minu sisse sellega koos tuleb on väljakannatamatu.
31. Jaga isiklikku muret ja küsi kuidas teised selle probleemi lahendaks. Mulle teeb muret see, et ma kirjutan blogis liiga palju oma isiklikest asjadest. Samas, ma ei oska seda ka peatada. Olen kaalunud kirjutamist ja kustutamsit, vahel seda ka teinud, aga alati raske südamega. Ma saan aru, et see on mul mingi vajadus endast "märk maha jätta" ja et suures plaanis kompenseerin ma mingit muud tühimikku enda sees, aga selle tunnistamine ei pane mind vähem kirjutama. Mida Sina minu asemel teeksid?
* Küsimused, mis ma välja jätsin on järgmised:
1. Nimeta kolm asja mis on sinul ja vestluspartneril ühist.
2. Öelge kordamööda viis omadust, mida peate teineteise juures positiivseks.
3. Esitage kumbki kolm meie-väidet. Näiteks "Me mõlemad tunneme, et...".
4. Ütle oma kaaslasele mis sulle tema juures meeldib. Aga ole aus ja ütle asju mida sa ei ütleks inimesele, keda just kohtasid.
5. Jutusta võimalikult detailselt oma elulugu nelja minuti jooksul.
Oma riietest ma kirjutama ei hakka. Mulle tundub, et ma olen suuremale osale küsimustest niigi juba ühel või teisel moel blogis vastuse andnud. Aga mind ennast on alati köitnud üks teine küsimustik. See, mille psühholoog Arthur Aron koos kaaslastega koostas, mille järgi on võimalik armuda täiesti võhivõõrasse inimesse, vastates 36le küsimusele. Noh, päriselt aus see vast pole, sest ma tean ju, et te natuke juba olete minusse armunud, aga vaatame, andke siis hiljem kommentaarides teada, et kas olen nüüd teie jaoks absoluutselt vastupandamatu.
1. Kui saaksid valida üks kõik kelle, siis kellega sööksid õhtusööki? Oh, keeruline! Esiteks, kas see "kes iganes" võib olla ka mõni juba surnud inimene? Või väljamõeldud karakter? Aga isegi nii, kui see oleks võimalik, siis ma arvan, et õhtust sööksin ikkagi mõne lähedasega, hea sõbraga, kellegagi, kellega mul juba on hea suhe ja nautida head sööki ning üksteise seltskonda. Mõne kuulsusega oleks ilmselt väga kohmetu ja võõristav. Sees keeraks ja toitu nagunii ei naudiks. Millest mul temaga rääkida oleks? Küsiks tema kohta küsimusi? See oleks ju nagu tööintervjuu. Ja mida on temal minult küsida? Ilmselt oleks mõni eneseimetleja, kes ainult oma viimastest Instagrammi postitustest räägiks. Hea sõbraga on ikka parem.
2. Kas sa sooviksid olla kuulus? Mis viisil? Ei, ma ei soovi olla kuulus. Mitte mingil viisil. Või kui… siis nii võiks, et oleksin variautor või anonüümne kirjanik. Keegi, keda teatakse lugude tõttu, aga tänaval ära ei tuntaks.
3. Kas sa harjutad telefonikõne tehes, mida öelda? Miks? Jah, harjutan küll. Mõtlen läbi, mida tahan öelda ja milleni jõuda. Teen seda, sest mul on esinemisärevus. Jah, ka telefoni teel vesteldes.
4. Milline oleks sinu jaoks täiuslik päev? Päev, mille saaksin veeta kõige kallima inimesega. Ärgata tema kõrval, juua koos hommikukohvi, minna Tallinna Vanalinna jalutama, süüa lõunat Solarise Vapianos (pitsa!), käia kauplusest läbi, osta õhtusöögiks vajalikud toiduained, valmistada koos õhtusöök, kutsuda külla kaks-kolm inimest, mängida Aliast, saata sõbrad koju, lapsed tuttu, vaadata armsama kaisus Netflixist "Meet Joe Blacki" ja jääda tukkuma ta rinnale ning ärgata keset ööd voodist tema kõrval, kuhu ta mind vahepeal kanda on jõudnud.
5. Millal sa viimati endale laulsid? Aga kellelegi teisele? Täna hommikul autoga tööle sõites. Ma duši all ei julge eriti laulda. Meil vannituba kohe trepikoja vastas ja kui keegi on pesus, siis on trepikotta isegi veesolinat kuulda, ammugi siis laulmist. Ma arvan, et ma viimati laulsin kellelegi teisele siis, kui me kahe sõbrannaga 2015. aasta mais käisime Pärnus ja jalutasime Kuursaalist tagasi hotelli, siis seal olid veel lisaks mingid mehed, kes meid saatsid. Ja mina laulsin Raimond Valgre "Muinaslugu muusikas".
6. Kui saaksid elada 90aastaseks ja säilitada viimaseks 50neks aastaks kas 30 aastase keha või mõistuse, siis kumma valiksid? Kindlasti valiksin 30 aastase keha. Esiteks ei karda ma dementsust ega Alzheimerit, kuna meil suguvõsas pole seda olnud. Pigem ütleb keha üles. Vanaema oli surres peaaegu 80 ja terav nagu sõjakirves, lõpuni välja. Teiseks, ma tahan areneda, õppida kogemustest, näha maailma, teha järeldusi. See, et vananedes aju tuhmub on suures osas müüt. Tuhmub seetõttu, et inimesed ise seda ei arenda. Need, kes pidevalt mõttetegevusega hõivatud on, ei kaota oma mõtteteravust. Jah, uute oskuste omandamine võib olla keerulisem ja aeganõudvam, aga kõik on tehtav.
7. Kas sul on aimdus sellest, kuidas sa sured? Ei ole. Kui valida antaks, siis võtaks mõne agressiivse haiguse, umbes, et ma saan teada, et kuu pärast suren. Mulle meeldib, kui ma saan asju organiseerida ja planeerida. Mõte, et ma astun uksest välja ja reka sõidab mu sodiks, ei meeldi mulle üldse. Teised peavad hakkama matuseid korraldama, riideid valima, soolikaid ja p*ska tänava pealt kokku kratsima, jube segadus.
8. Mille eest elus oled kõige tänulikum? Tänulikkus on minu jaoks ääretult oluline. Ja väga raske on valida seda ühte asja, mille eest ma tänulik olen. Kui ma pean kokku võtma, siis ma olen tänulik mulle jagatud kaartide eest elus. Et mul on olnud mu kogemused ja mul on olnud oidu neist järeldusi teha, õppida ning areneda. Et ma pole jäänud nurka ennast haletsema või teiste armuandidele lootma. See kõlab muidugi tohutult isekalt ja nii nagu ma arvaks, et kõik mis mul on, olen ma saavutanud vaid enda imeliselt loomusele. Ma ei arva nii. Usun, et omajagu õnne ja ka mõnevõrra jumalikku juhatust on olnud, olen selle eest tänulik. Aga samas, kui ma näen kõrvalt teisi, kellel on justkui samad eeltingimused ja nad on teinud teisi valikuid, mis on muutnud nende elu raskemaks ja neid endid õnnetumaks, siis olen ma ikkagi tänulik selle eest, et mul on olnud mõistust/vedamist/õnne edasi areneda. Vähemalt võin ma ise endale hommikuti uhkusega peeglist otsa vaadata ja tõdeda, et minu elu on täna vingem, kui see oli eile.
9. Kui saaksid muuta midagi selles osas, kuidas sind kasvatati, siis mida? Ma kardan, et kui muudaksin midagi selles kuidas mind kasvatati, siis ma poleks täna see kes olen. Aga puudust tundsin armastusest ja julgustusest. Julgustusest vast isegi rohkem kui armastusest. Ma oleksin soovinud, et mu vanematel oleksid minu osas olnud suuremad eesmärgid, või vähemalt mingisugusedki eesmärgid. Rohkem intellektuaalset stimulatsiooni oleks mu lapsepõlves võinud olla.
10. Kui saaksid homme ärgata uue omaduse või oskusega, siis mis see oleks? Soovin olla alandlikum. Aga see vist on omadus, mille saavutamiseks peab aega varuma ja nii, sõrmenipsust, see ei töötaks. Üldse meeldib mulle asjade kallal vaeva näha, õppimise ja arenemise protsess on väga nauditav. Lihtsalt see alandlikkus on nii keeruline asi mu jaoks, et see võiks juba olla. Või siis stabiilsus. Kuigi ma ei pea ennast väga skisoks tegelikult, teatud kirg ja spontaansus on minu meelest väga teretulnud. Seega, ikkagi alandlikkus.
11. Kui ennustaja saaks sulle rääkida tõtt sinu enda, sinu elu, tuleviku või millegi muu kohta, siis mida sa tahaksid teada? Noh, kui juba jutuks tuli, siis ma tahaks teada, et kuidas ma suren ja umbmäärase ajaperioodi, et ma saaks korraldusi teha.
12. Kas on miski, mille tegemisest oled pikalt unistanud? Miks sa seda siiani teinud pole? Nüüd, kus ma olen New Yorgis käinud ja oma unistuste mehega kohtingul, siis nagu pole enam väga selliseid unistusi. Romaani tahaks veel kirjutada, aga ma vaikselt töötan selle kallal, seega praegu pole suuremaid unistusi.
13. Mis on su elu suurim saavutus? Olen saanud oma lastele pakkuda parema lapsepõlve, kui mul endal oli. Ei, mitte "parima võimaliku lapsepõlve", sellest on asi valgusaastate kaugusel, aga ikkagi parema kui mul endal. Nii materiaalses kui emotsionaalses mõttes.
14. Mida sa sõpruses kõige rohkem hindad? Vahetust. Siirust. Andestamist. Võiksin lisada ka lojaalsuse, aga sellega olen ise kõvasti mööda pannud, ja mul on lojaalsusest kohati ka veidi vildakas arusaamine, seega ma parem ei ütle. Sõprussuhteid on nii palju erinevaid, et ühte kindlat tunnust ei tahaks välja tuua. Mõnega ongi tore lihtsalt linna peal paarutada ja nalja saada. Teisega tahaks sügavatel teemadel rääkida. Kolmanda õlal nutta. Neljandalt ootad, et ta sulle otse kõik näkku ütleks, kui sa sigadustega tegeled. Ideaalis oleks kena, kui ühe ja sama inimesega kõike eelmainitut saab teha ja eks mõni selline elus ka tekib, aga aja jooksul inimesed arenevad eri suundadesse ja siis valid neist üks-kaks kategooriat ja jätkad suhtlust sellel tasapinnal.
15. Mis on sinu kõige väärtuslikum mälestus? Ma praegu kõige-kõigemat ei saa öelda, aga panen teise koha kandidaadi. See on see öö, kui ma viimati Nipernaadiga kohtusin. Kirjutasin sellest pikemalt siin.
16. Mis on sinu kõige kohutavaim mälestus? See päev, kui Kärbes kuuma vette kukkus. Olime koos perega 2011. aasta juulikuu lõpus ämma suvilas, Kilingi-Nõmme lähedal ja avastasime, et kaevus hulpis kaks põlluhiire laipa. Otsustasime, et keedame kaevuvee läbi, et seda juua julgeks. Keetsin suures potis kümme liitrit vett ja jätsin selle verandale jahtuma. Mõne aja pärast hakkasime koos sööma ja kutsusin poisid lauda. Nad siis jooksid ja Kärbes komistas ning kukkus selg ees potti. Õnneks ei olnud vesi enam keev, aga ikkagi piisavalt kuum, et last põletada. Kutsusime kiirabi ja veetsime järgmised kaks nädalat Pärnu haiglas. Talle tehti mitu üldnarkoosi ja vahetati pidemeid. 30% tema kehast oli põlenud. Peamiselt teise ja kolmanda astme põletused. Kui mul oleks võime ajas rännata, siis ma kasutaks seda ja muudaks seda päeva. Teeks tuhat asja teisiti. Läheks poodi joogivee järele. Poleks iialgi seda pagana potti sinna verandale tõstnud. Süüdistan ennast selle eest ikka veel iga kord kui Kärbse põletusarmilist selga näen.
17. Kui sa saaksid teada, et aasta pärast sured ootamatult, siis kas muudaksid midagi selles osas, kuidas oma elu praegu elad? Miks? Ma kulutaks vähem raha, et mu lastel oleks rahaliselt lihtsam. Muidu midagi ei muudaks.
18. Mida sõprus sinu jaoks tähendab? See tähendab kedagi, kes minust parimat usub, isegi siis kui talle tundub, et ma teen elus valesid valikuid. Kedagi, kes julgeb mulle öelda, et ma peaksin paremini käituma, aga ei kanna mind maha, kui ma ikkagi edasi valesti käitun. Ise tahan olla selline sõber, et mu sõbrad ei peaks minu motiivides kahtlema, et isegi kui ma hoian eemale, siis nad ei arvaks, et ma ei soovi enam nende sõber olla. Tahan olla parem kuulaja ja empaatilisem. Tahan rohkem initsiatiivi ilmutada sõpradega aja veetmise osas, mitte olla passiivne kaasatiksuja.
19. Millist rolli mängivad armastus ja kiindumus su elus? Heh, noh, hetkel nad istuvad vagusi grimmitoas ja ei mängi mingit rolli. Aga muidu olen ma romantik. Ma ei karda kiindumust väljendada. Igas mõistes. Ma kallistan oma inimest, hoian käest kinni, teen kingitusi, osutan teeneid, saadan sõnumeid, sosistan riivatusi. Suhtes olles on minust väga raske lahti saada. Magamistoas siis. Või mitte tingimata magamistoas. Naudin kogu seda protsessi. Eelmängust järelmänguni. Pikalt ja põhjalikult. Või siis mitte, sõltub, mõnikord on kiire ja tõhus ka omal kohal. Sest, kui sa tead mida sa teed, siis kahest minutist täiesti piisab. Rääkisime ikka sellest või sain küsimusest valesti aru?
20. Kui soe ja lähedane on su pere? Kas tunned, et su lapsepõlv oli õnnelikum kui enamikul inimestel? Pigem soe ja lähedane. Veedame üsna palju aega koos ja suhtlus on üsna soe. Oleme üksteise jaoks olemas. Seda ma ei saa väita, et lapsepõlv oli õnnelikum kui enamikel. Otseselt õnnetu see ka polnud.
21. Milline on su suhe emaga? Ma arvan, et kui temalt küsida, siis ta ütleks, et meil on hea ja soe suhe, oleme lähedased. Ma ei vaidle otseselt vastu, aga olen ammu tundnud, et mu ema on mulle lapseks ja ma pean tema eest rohkem hoolitsema, kui tema emana on minu eest hoolitsenud. Noorena imetlesin teda väga. Hiljem, kui ise lapsed sain, minu arvamus emadusest muutus ja ka imetlus ema vastu kahanes. See on imelik, sest tavaliselt räägivad naised just vastupidist juttu, et noorena olid ema suhtes kriitilised, aga ise emaks saades hakkasid ema austama ja hindama. Mul käivadki need asjad elus tagurpidi.
22. Lõpeta lause: "Ma soovin, et mul oleks keegi kellega saaksin jagada… " Vastutust. Need, kellega muresid ja rõõme jagada, neid ikka on. Aga vahel käib vastutusekoorem mul üle jõu. Võiks olla keegi, kes aegajalt ütleb mulle mida ma pean tegema, et ma ei peaks pidevalt ise mõtlema ja tubli olema. Keegi, kes käib minu eest toidupoes ja otsustab mida me õhtuks sööme. Keegi, kes ühel õhtul nädalas õpiks Kärbsega matemaatikat. Keegi, kes valib millise kindlustusmaakleri juures Kasko sõlmida. Keegi kes ise viib vahelduseks Volli pessu ja tangib ära. Tunnen, et nii palju asju on mille eest peab hoolt kandma, nii tore oleks kui keegi vahel osad asjad enda peale võtaks.
23. Mida su lähedased inimesed peaksid kindlasti su kohta teadma? Et ma lähen konfliktisituatsioonides lukku, võimalusel põgenen. Konflikt ei pea isegi minu vastu suunatud olema, mulle piisab sellest kui kaks inimest omavahel tülitsevad ja ma olen sunnitud seda kõrvalt jälgima. Ma ei käitu sellises olukorras kunagi ratsionaalselt vaid üritan hakata asju lahendama ning pehmendama. Ronin kasvõi nahast välja, et konflikt võimalikult kiiresti laheneks. Sageli teen seda enda eelistuste arvelt. Seega, kui ma konflikti olukorras luban ühte või teist, siis seda ei maksa sada protsenti tõena võtta, kuna sel hetkel ma töötan autopiloodil ja minu ainus eesmärk elus on asi kiiresti purki saada.
24. Milliseid omadusi sa inimeste juures hindad? Siirust. Puhtust. Arenguvõimet. Alandlikkust. Lahkust.
25. Jaga piinlikku hetke oma elust. Kõige piinlikum hetk oli Maijooks 2017. Aga ma ei taha sellest rääkida. Üsna sama tunne oli siis, kui suvel naabrimehe autole otsa sõitsin.
26. Millal sa viimati kellegi ees nutsid? Aga üksinda? Viimati nutsin sõbranna ees 16. novembril. Üksi nutsin viimati möödunud esmaspäeval.
27. Kas mõni teema on liiga tõsine, et selle kulul nalja teha? Kui kaitsetutele tehakse ülekohut. Ei kujuta ette, et naeraks selle üle, kui mõni vanem on oma lapse kaotanud, orjuse üle, rassismi.
28. Kui sa sureksid täna õhtul ja sul ei oleks võimalust kellegagi ühendust võtta, siis millistest ütlemata jäävatest sõnadest sul kahju oleks? Miks sa ei ole neid öelnud? Mul vist pole selliseid sõnu. Mul võiks olla piinlik tunnistada, et ma pea igas suhtes olen see, kes esimesena tundeid avaldab, aga just selle pärast, et ma ei peaks surivoodil kahetsema, et oleks võinud öelda, siis olengi alati öelnud. Võibolla alati mitte otse, silmast silma, aga ütlemata pole jäänud. Kas sellest on alati aru saadud, noh, ma usun, et on need kes pidid, need said.
29. Su kodu läheb põlema. Pärast armastatud inimeste ja koduloomade päästmist jõuad kaasa haarata vaid ühe asja. Mille ja miks? Selle peale ma mõtlesin kõige kauem. Võtaksin kaasa oma päeviku(d), nii palju kui haarata jõuan. Sest mälestused, lugu, areng. Seda ei saa asendada, kõik muu on asendatav.
30. Millise lähedase inimese surm oleks sulle kõige raskem? Miks? Ükskõik millise poja kaotus. Miks? Sest ma kardan, et see tühjus, mis minu sisse sellega koos tuleb on väljakannatamatu.
31. Jaga isiklikku muret ja küsi kuidas teised selle probleemi lahendaks. Mulle teeb muret see, et ma kirjutan blogis liiga palju oma isiklikest asjadest. Samas, ma ei oska seda ka peatada. Olen kaalunud kirjutamist ja kustutamsit, vahel seda ka teinud, aga alati raske südamega. Ma saan aru, et see on mul mingi vajadus endast "märk maha jätta" ja et suures plaanis kompenseerin ma mingit muud tühimikku enda sees, aga selle tunnistamine ei pane mind vähem kirjutama. Mida Sina minu asemel teeksid?
* Küsimused, mis ma välja jätsin on järgmised:
1. Nimeta kolm asja mis on sinul ja vestluspartneril ühist.
2. Öelge kordamööda viis omadust, mida peate teineteise juures positiivseks.
3. Esitage kumbki kolm meie-väidet. Näiteks "Me mõlemad tunneme, et...".
4. Ütle oma kaaslasele mis sulle tema juures meeldib. Aga ole aus ja ütle asju mida sa ei ütleks inimesele, keda just kohtasid.
5. Jutusta võimalikult detailselt oma elulugu nelja minuti jooksul.
''Mida Sina minu asemel teeksid?''
VastaKustutaSee on nüüd väga ratsionaalne ja igav vastus, milleni sa ise ka oma mõtteprotsessis jõudnud oled. Kirjuta plussid ja miinused üles. Mis on enda elu jagamise plussid ja mis on miinused. Küsi endalt, et kumb tabel on tugevam. Kas sa tahad kirjutada päevikut ainult endale, mida sul on hiljem hea lugeda või tahad sa teiste tagasiside või seda tunnet, et inimesed loevad su mõtteid? Et inimestele lähevad su mõtted korda (need lähevad, sest su blogi loetakse).
Mul on sama dilemma, et tahaks enda mõtteid ja kogemusi jagada. Teisest küljest olen kõik enda vähegi isiklikumad postitused privaatseks teinud sellel põhjusel, et kardan, mida inimesed mõtlevad. Tahan hoida need mõtted endale, sest ma miskipärast eeldan inimloomusest pigem halvemat. Minul on ebakindluse tõttu hoopis teised ''deemonid'' kui sul, mistõttu minu nõu oleks ka natuke erinev.
Ma olen plusside ja miinuste asemel loonud nö. kontrollküsimused: kas see annab lugejale midagi juurde või putitan sellega ainult oma ego? kas see on lahke või õel? kas ma tahan seda tulevikus mäletada? kas see teeb kellelegi tarbetult haiget?
KustutaKuna mul on ka "vanakooli" päevik, mida ma teistega ei jaga, siis sinna kirjutan need kõige salajasemad mõtted ja kogemused.
Ilmselt see avalik blogi on mõnes mõttes just tagasiside tõttu avalik. Mulle on vaja, et teised mu mõtteid peegeldaksid, et ma aru saaks, kui kaugele minu reaalsushäire parasjagu arenenud on :D.
Ohhoo, kontrollküsimused on veel parem idee. :) Ma ise selle peale ei tulnudki, et see aitab kenasti filtreerida ära need õelamad postitused teistest, mis lugejale midagi juurde annavad. Aitäh hea idee eest ;)
KustutaPhilip K. Dick (üks hea ulmekirjanik) kunagi ütles tabavalt ''When you are crazy you learn to keep quiet''. Seda ei pea tõlgendama sõna-sõnalt, aga teistsuguse hingeeluga, teistsuguste huvide ja mõtetega inimene tõmbub aja jooksul rohkem endasse. Ses mõttes mõne inimese puhul on mõistetav, miks üritatakse privaatsus säilitada (vähemalt internetis).
VastaKustutaSinu kirjutisi lugedes pole kunagi midagi vastu hakanud ega jäänud muljet, et midagi üle jagad.
Seda on lohutav kuulda :). Kuna ma nn "päris elus" olen pigem kuulajarollis ja väga ei jaga, siis blogis lasen suhteliselt vabaks end. Seetõttu endale vahel tundub, et ehk sai liiga palju.
Kustuta