Kuidas ma ükskord puhkusel käisin

Ma juba tean, et see kõlab natuke inetult, aga ma ütlen ikkagi - mul on sel aastal puhkusega väga vedanud. Ilma suhtes siis. Juunis oli jaaninädal ilus ja päikeseline ning ka nüüd on mõnus olnud. Vihm lõppes just päev enne seda, kui ma Kadunud Poja ja Kärbsega saarele sättisin. Tegelikult pidi ka kolmas poeg (peaks talle ka mingi hea hüüdnime leiutama, ideid? Ja muide, "Kristina, see keskmine" ei sobi.) tulema, aga tal on praegu see faas, kus emaga koos trippimas käia pole enam cool. Ja arvestades, et ma ise olin samasugune, siis pole mul õigust kobiseda midagi. Seda kutsutakse karmaks. Õnneks on mul sellevõrra palju lapsi valmis vorbitud, et mõnel satub ikka see õige faas ka olema ja nad tulevad minuga isegi toidupoodi vabatahtlikult kaasa. 

Minu üks esimesi blogipostitusi siin oligi sellest, kuidas me poistega Narvas käisime (link). Viimati kui Narvas käisime, siis olid mul ainult nooremad kutid. Kahe lapsega on ikka palju rahulikum reisida, kui kolme või enamaga. Eks ma seepärast ka ülemäära õnnetu polnud, et Krahv von Kolmas (kuidas tundub, sobiks?) otsustas koju jääda. Selline asjade käik ei meeldinud üldse aga Esmasündinule. Tal olid vist suuremat sorti plaanid ja nõme noorem vend saboteeris neid. No jah, ega kõigile ei saagi meeldida. Esmasündinu ei saanud meiega ühineda, kuna tal on hetkel praktika. Ma nüüd veidi uhkustan temaga, kannatage ära. Ta läks mul pärast põhikooli Tallinna Polütehnikumi IT-d õppima. Ei meeldinud see mulle üldse. Jonnisin temaga tükk aega selle pärast. Mõnevõrra pakkus lohutust see, et ta saab lisaks erialale ka keskhariduse, vähemalt seegi. Aga tal läheb koolis väga hästi. Lausa nii kenasti, et kõne all oleva praktikakoha sai ta nii, et kool oli teda ettevõttele soovitanud ja nad ise võtsid temaga ühendust ning küsisid, kas ta oleks nõus tulema. Ja nad koguni maksavad talle selle eest. Ning ühel päeval tuli poeg koju ja teatas, et nad soovivad teda pikemaks ajaks enda juurde, ka siis kui praktika lõppeb. On ju lubatud natuke uhke olla sellise asja üle? 

Mul on vist mingi psühholoogiline tõrge selles osas, et kui ma juba sõidan Hiiumaale, siis ööbida kusagil mujal kui Soonlepas. Kui me viimane kord käisime (link), siis ööbisime vanaema talus. Aga see oli meile kõigile raske. Majad vajavad seda, et neis elataks. Ja ma muutun ka iga elatud aastaga aina nõudlikumaks. Olen igasuguseid paiku ja olukordi üle elanud, tean et saan hakkama. Aga kas ma tahan end ekstreemsustesse panna? Ei, väga ei taha. Kui ma saan valida, siis ma eelistan mugavust. Lööge maha kui tahate. Igatahes, võtsin siis ühe kohalikuga ühendust ja uurisin, et kas neil on juulis mõni öö vaba, et saaksime seal jalga puhata. Oli. Nende kuupäevade järgi oma puhkuse paika paningi.

 

Võimalusel eelistan puhata nädala sees, siis on vähem teisi inimesi, lühemad järjekorrad, suurem kaubavalik toidupoes. Seekord olin ma juba targem ja ei hakanud enam mandrilt toitu kaasa ostma. Mõned asjad viskasin kotti, mis mul kodus külmikus oli, aga üldiselt ei pea suuri toiduvarusid kaasa vedama, mitte nii nagu nõukaajal, kui pealinnas oli ikka hoopis rikkalikum kaubavalik kui mujal. Praegu on ju nii, et igas Selveris on kopi-paste samad saiad ja samad vorstid. Hinnadki on samad. Milleks siis stressata? 

Saabusime esmaspäeval. Piletid ostsin juba ette ära, siis on nii mugav, sõidad kohale, numbrimärgi järgi tuvastatakse sõiduk ja reisijad, ei pea tüütute paberpiletitega lehvitama. Ilm oli ilus, praam ei loksutanud, kõhud sõime korralikult täis. Nägime püstjalakoomikuid, neil oli õhtul Kärdlas vist esinemine, aga ma ei hakanud tüütama ja autogrammi küsima, jube tõsised ja sünged olid kõik. Koomikute värk. Depressiivsed inimesed. Ega nad muidu ei oskaks ju nalja teha, kui ise pidevalt selles teises äärmuses ei kõlguks. Praamilt maha sõites pöörasime kohe vasakule Sarve poole, seal on veel üks teelõik kruusateed, nii romantiline. Volli sai ka ikka Hiiumaa lõhna külge, ma pärast nädal aega ei pesnud teda. Ja kui lõpuks pesin, siis tuli loomulikult kohe rahe kaela ja veel üks kajakas käis potil. Ma ei jaksa isegi vihastada enam. Nagu sipsti jõudsime Soonlepa, kus lahke peremees ja perenaine meid tervitasid, magamisasemed ja väliköögi kätte näitasid. Just selline kodune, lihtne ja puhas puhkemaja. Vesi kraanist, dušš, klosett, elekter. Ega mul rohkem polegi õnneks vaja. 

Ma tean, jube paksud kintsud. Aga ma tean ka seda, et ühel päeval vaatan seda pilti ja mõtlen, et ma soovin, et mul praegu oleksid nii peenikesed kintsud, kui siis kui ma arvasin, et mul on paksud kintsud.

Jätsime oma kohvrid ja kompsud majja ning läksime veidi saarele ragistama. Käisime Kassaris ja Orjakul, Käinas ja Kärdlas. Ega seal Hiiumaal eriti midagi teha pole ju kui looduses käia. Mõne tunni pärast olime juba Soonlepas tagasi. Poistega käisime ujumas (loe: Kadunud Poeg ujus, meie Kärbsega vaatasime kuidas ta ujus), vaatasime kuidas kalaparved paadisilla alt mööda ujusid, uurisime Kärbsega kiili murtud tiiba ja ta küsis mult, et miks inglise keeles on kiilil nii vinge nimetus (dragonfly) ja eesti keeles nii igav, et miks ei võiks olla traakonkärbes? Sõime kõhud Selveri salatit ja viinereid täis ning kondasime veidi küla vahel ringi. Läksin ka vanaema majast mööda, aga ei tekkinud väga suurt soovi sinna pikemalt pidama jääda. Pigem mäletan seda kohta siis, kui vanaema veel elas ja elu seal käis. Kui saunaköögist kostis Vikerraadio, koerad klähvisid, sead ruigasid, kanad kaagutasid. Nüüd on seal kõik nii nukker ja sünge, ei taha seda nii enam mäletada. 

Õhtuks kutsuti meid Keremajja veinile. Vot see oli elamus! Juba esimene kord kui ma Maed ja T-d kohtasin oli tunne nagu vanad sõbrad oleks kokku saanud ja nüüd seda enam. Isegi poisid istusid terve see aeg, ma ei tea isegi enam mitu tundi me seal jutustasime nõnda, vaikselt ja põnevil. Tavaliselt ei viitsi nad kunagi minu sõpradega koos hängida. Kuigi, ilmselt mängis siin rolli ka see, et noorperenaine oli ligi - pärast ei jõudnud ma seda kiituslaulu ära kuulata, kui ilus ja andekas A on. Oh, olla noor! Seal jutustades valgustati meid ka selle koha pealt, et vaadaku me usside osas ette. Nimelt, mul on ju igasuguste roomajate suhtes absoluutne foobia. Ei pea isegi uss olema, piisab kui mõni jalgratta siserehv naljakalt põõsa all vedeleb, mõni köis, juhtmetest rääkimata, mul kohe hing kinni ja tardun paigale. Vastik kui see juhtub. Aga T rääkis nastikutest nii toredasti, et kui ta neid paadisillal näeb ja nendega riidleb, siis nad kohe tema eest vehkat teevad, justkui kodloomad või nii. Ja kui meid juba usside eest hoiatet oli, siis loomulikult hakkasime neid igal pool nägema ka. Kohe järgmisel hommikul nägin ma väliköögi kivimüüril üht ussi. Ma esialgu veensin end, et see mõni peenike nöör seal lihtsalt vedeleb. No selgus, et polnud nöör. Neil vist üks nastik elabki kohe seal müüri sees. Inimesi ka üldse ei peljanud. Me poistega sõime hommikust, jutustasime ja itsitasime, kui see südamerahus oma urust välja vookles ja päikest võttis. Tegime pilte ja värki. Ja esimest korda elus polnud mul ussi juuresolekul mingit paanikat. Ei tea mina, mis juhtunud oli. Kas tõesti T kirjeldused ja rahulik toon võttis mu foobia ära, nii et nägin neid elukaid esimest korda elus hoopis teise pilguga.

Järgmisel päeval jõudsin ma Soonlepas vist iga põõsa all paarkümmend minutit tukkuda - no pole enam seda noorte jaksu öö otsa pidu panna ja järgmisel päeval kohe efektiivne ning toimekas olla. Õnneks leidsid poisid ise endale piisavalt meelelahutust. Lõunaks ajasin kohusetundest (loe: kõht oli hirmus tühi) kargu alla ja sõitsime Roograhule einetama. Öeldi meile, et pitsadega läheb ruttu, aga teiste toitudega peab vähemalt kolmkümmend minutit ootama. Tellisin siis endale kala sipsidega ja poisid võtsid pitsad. Arvestasin, et ma natuke mekin poiste pitsasid, kuni minu kala õngega püüdma minnakse. Pool tundi hiljem tuli minu kalaroog ja veel kümme minuti hiljem said poisid oma pitsad. Ma ei tea, kas see oli mingi Hiiu huumor või? 

Ei, väga kosutav puhkus oli. Sain öösiti korralikult magada, jalutada, raamatut lugeda, autoga paarutada. Olin koju jõudes kohe palju värskem. Mitte nii, et tuled ja hakkad puhkusest puhkama.